UNESCO eestlasest saadik Kesk­-Aasias

Eestlasi leiab tööl ka Kesk-Aasias. Need, kes siia jõudnud, on enamasti põnevatel ametikohtadel kas Euroopa Liidu, mõne rahvusvahelise organisatsiooni või suurfi rma juures. Kasahstani endises pealinnas Almatõs elab ja töötab Krista Pikkat, kes juhib seal paiknevat Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni ehk UNESCO piirkondlikku kontorit. Krista Pikkatiga vestles Tiit Pruuli.

Kuidas ja millal sa UNESCO juures tööd alustasid, mis on olnud põnevamad asjad enne Kesk-Aasiasse tulekut?

Alustasin UNESCO juures tööd 1997. aastal. Liitusin noorte professionaalide programmiga, kus saavad konkureerida alla 30sed nendest liikmesriikidest, mis pole organisatsiooni sekretariaadis veel esindatud või on alaesindatud. Eesti kvoot on 2–4 ja olen oma teada senini ainus eestlane UNESCOs.

Töötasin UNESCO peakorteris Pariisis 15 aastat. Tegelesin Moskva Suure Teatri projektiga, seejärel vastutasin välissuhete osakonnas Põhja­Euroopa ja vene keelt kõnelevate riikide eest. Siis töötasin seitse aastat UNESCO tolleaegse peadirektori kabinetis. See oli ka ilmselt kõige põnevam töö, mida Pariisi perioodil tegin. Reisisin palju, õppisin meeletult. Kuna meil oli tore kollektiiv, siis oli suurele stressitasemele vaatamata lõbus. Kui vahetub peadirektor, vahetub tavaliselt ka tema kabinet.

Pärast aastakest uue peadirektoriga liikusin strateegilise planeerimise osakonda. Vahepeal oli meie poeg suureks kasvanud ja ühel päeval läks ta Londonisse õppima. Nii saabus paras aeg ringi vaadata.

Mulle oli alati tundunud veidi veider ja „sündsusetu” töötada ÜRO organisatsiooni jaoks Pariisis, teades, et meie missioon on aidata eelkõige arenguriike. Elu Prantsusmaal oli liialt mugav. Kui mulle pakuti võimalust minna mõneks kuuks UNESCO Taškendi kontori juhi kohusetäitjaks, tundus see tore proovikivi ja sobiv viis järele proovida, kas ma ka väljaspool Pariisi hakkama saan. Tore oli. Jäin Taškenti neljaks ja pooleks aastaks. Poolteist aastat tagasi liikusin edasi Almatõsse, kus meil on piirkondlik kontor, mis katab viiest Kesk-Aasia riigist nelja: Kasahstani, Kõrgõzstani, Tadžikistani ja Usbekistani.

Mis on UNESCO prioriteedid ja sihid Kesk-Aasias?

UNESCO tegutseb Kesk-Aasias kõikidel oma kompetentsi kuuluvatel aladel: haridus, loodusteadused, sotsiaal- ja humanitaarteadused, kultuur, kommunikatsioon ja informatsioon. Meie prioriteetideks on hariduse kvaliteedi parandamine ja kompetentsidel põhinev õpe; loodusressursside jätkusuutlikel teadmistel ja oskustel põhinev haldamine ning katastroofide riski vähendamine; inklusiivse sotsiaalse arengu toetamine ja kultuuridevahelise dialoogi edendamine; kultuuripärandi säilitamine ja edendamine ning kultuuri ja loometööstuse arendamine; kvaliteetse ajakirjanduse ja informatsioonile juurdepääsu edendamine.

Töötame kohalike partneritega alates ministeeriumidest ja parlamentidest, lõpetades ekspertide ja kodanikuühiskonna esindajatega. Toimetame UNESCO publikatsioone kohalikesse keeltesse ja oludesse, jagame rahvusvahelist praktikat, organiseerime koolitusi, teeme selgitustööd rahvusvaheliste normide ja arusaamade kohta.

Sel aastal õnnestus Euroopa Liidu toetusel algatada veidi mastaapsem programm Siiditee ühtse kultuuriruumi edendamiseks. Püüame näidata, et kultuurid pole kunagi eksisteerinud üksteisest sõltumatult. Siiditeedel toimunud liikumistega rikastusid muuhulgas ka kultuurid ja traditsioonid. Seepärast võib senini näha palju ühtseid või sarnaseid traditsioone, näiteks kevadpüha (navruz), mida tähistatakse Afganistanis, Aserbaidžaanis, Indias, Iraanis, Iraagis, Kasahstanis, Kõrgõzstanis, Pakistanis, Tadžikistanis, Türgis, Turkmeenias ja Usbekistanis. Igas paigas väikeste erinevustega rituaalides ja tseremooniates, aga ühtse kummardusega uuele aastale, uue elu sünnile. Neid traditsioone on edasi antud ühelt põlvkonnalt teisele tuhandeid aastaid. Meie püüame kasvatada arusaama sellest ühtsest kultuuriruumist, mis neid maid liidab, ning aidata neil rahvastel traditsioone säilitada ja neid turgutada ka näiteks kultuuriturismi edendamiseks. Sest turistidele pole huvitavad üksnes monumendid ja arhitektuur, vaid ka nn vaimne kultuuripärand ja kultuuriruum, milles kohalikud elavad.

Teine projekt, mida praegu ette valmistame, puudutab jääliustike järvede üleujutusi, mis on Kesk-Aasia mägistes piirkondades tõsine mure. Plaanis on sisse seada mõned aegsa hoiatuse süsteemid (early warning systems), õpetada kohalikele elanikkondadele, kuidas taolistes olukordades tegutseda, ning koolitada teadlasi ja ametnikke, kes nende järvede monitooringuga tegelevad.

Oleme saanud toetust ka Eesti välisministeeriumist Usbekistani ajakirjanduse kvaliteedi tõstmiseks ja Kõrgõzstanis jätkusuutliku hariduse edendamiseks infotehnoloogia kaudu. Nende projektide raames oleme koostööd teinud ka Eesti ekspertidega, et jagada meie kogemust.

Kas erinev kultuurikontekst võrreldes sellega, kus sa varem oled elanud ja töötanud, on teinud su töö raskemaks?

Kesk-Aasia kultuurikontekst on segu idast ja läänest, noorest kapitalismist ja Nõukogude Liidu iganditest. Kindlasti oli see alguses raske, kui asjad ja inimesed ei toiminud nii nagu Eestis, Prantsusmaal või Euroopas. Eriti keerulised olid esimesed aastad Taškendis, kui riiki juhtis president Islom Karimov (1938–2016). Kuidas jääda ausaks ja esindada UNESCO-t olukorras, kus sinult eeldatakse vaid häid uudiseid ja kiitust? Näiteks kui Shahrisabzi, ühe UNESCO maailmapärandi nimistus oleva linna – Amir Timuri sünnilinna – ajalooline süda osaliselt lihtsalt maha lammutati, siis pidime selgitama, miks on oluline säilitada mitte ainult üksikuid monumente, vaid linna keskkonda ja õhkkonda kui tervikut koos selle juurde kuuluvate tagasihoidlike savist ja mudast majakestega, kus on pikki sajandeid elanud kohalikud elanikud. Dilemma linnade moderniseerimistungi ja ajaloolise terviklikkuse säilitamise vahel ei ole proovikivi mitte ainult Usbekistanis ja Kesk-Aasias, vaid kogu maailmas. Mäletan sarnaseid debatte seoses Dresdeni ja Tallinna vanalinnadega. Tallinnas jäi muinsuskaitseamet peale. Dresdenisse aga ehitati uus sild vaatamata UNESCO ekspertsoovitusele ja linn loobus oma maailmapärandi nimekirja staatusest. Shahrisabz Usbekistanis on praegu ohus olevate objektide nimekirjas (World Heritage in Danger List). Võimalik, et seegi linn arvatakse maailmapärandi nimistust välja. Imekombel ei süüdistanud kohalikud võimud selles mind isiklikult ja mind ei saadetud riigist välja, nagu läks nii mõnegi ÜRO kolleegiga, kes pidid ametnikele ebameeldivaid uudiseid tooma.

Kindlasti olen Kesk-Aasias ka palju õppinud. Muutunud veelgi enam maailmakodanikuks. Saanud aru, et Euroopa pole maailma naba, et meil on teistelt kultuuridelt palju õppida. Siinsed inimesed on mind tihti liigutanud oma külalislahkuse ja abivalmidusega, sellega, kuidas nad oma peret ja lähedasi hoiavad, kuidas hoolitakse vanemate eest, kuidas austatakse nende elukogemust.

Millised UNESCO kaitse all olevad objektid Kesk-Aasias on sind ennast enim paelunud? Kui palju neid üldse on, mis seisukorras need on?

Kesk-Aasias on kokku kolmteist UNESCO maailmapärandi nimistus olevat objekti, millest kaks on loodusobjektid: Lääne-Tianshani mäeahelik ja Pamiiri mäestik.

Kõige muljetavaldavamad kultuuriobjektid asuvad Usbekistanis: Samarkand, Buhhaara ja Hiiva. Kasahstanis, Kõrgõzstanis ja Tadžikistanis paeluvad mind eelkõige loodus ja mäed. Almatõ suur eelis on, et suusakeskuseni sõitmiseni kulub meie kodust 20 minutit. Mägedes on mõnus jalutada ka siis, kui kuumakraadid suvel linnas liialt kõrgele tõusevad.

Turistidele pakub kindlasti huvi üks uut tüüpi nominatsioon maailmapärandi nimistus. Siiditeede võrgustiku Chang’ani–Tianshani koridor ühendab 33 objekti Hiinast läbi Kõrgõzstani ja lõpetades Kasahstaniga. Taolise nominatsiooni läbi püütakse meelitada turiste reisima läbi mitme Kesk-Aasia riigi iidsete Siiditeede radadel, et kogeda seda, mida kord kogesid kaupmehed, liikudes karavanidega ühest punktist teise. Enamasti on need nüüdseks arheoloogilised objektid. Toetame kahe järgneva Siiditee koridori nominatsiooni ettevalmistamist, mis hõlmab objekte ka Tadžikistanis ja Usbekistanis.

Nagu juba viitasin, kipub siin ametkondade valdav mentaliteet olema see, et kui raha on, siis tõmbame vana maha ning ehitame uue ja ilusa. See on aga UNESCO tõekspidamistele ja arusaamadele risti vastu. Meie jaoks on oluline autentsus ja terviklikkus. Sellega seoses jooksen võidu siin tehtavate restaureerimis- ja renoveerimistöödega, et püüda säilitada siinset unikaalset kultuuripärandit ja vältida olukorda, kus need paigad on muudetud turistidele orienteeritud huviparkideks.

Kui sarnased ja erinevad on sinu vaatevinklist Kesk-Aasia riigid?

Kesk-Aasia rahvaid võib eristada näiteks paikse või rändava eluviisi järgi, kõrgema või madalama keskmise sissetuleku järgi jne. Kindlasti leidub palju ka sellist, mis on omane kõigile Kesk-Aasia riikidele. Piirkonna ajalugu on pikk, rikas ja keeruline, siia on aegade jooksul oma jälje jätnud paljude eri kultuuride ja religioonide esindajad.

Tore on see, et vaatamata oma keerulisele geograafilisele asukohale suure Venemaa ja Hiina vahel, pingetele türgi-pärsia kultuuriruumis ning Afganistani naabrusele elab see piirkond endiselt rahumeeles. Suuremaid elamusi pakuvad siin elavad rahvad – väidetavalt endiselt üle 150 etnilise grupi –, kes on erakordselt südamlikud ja toredad. Külastamiseks igati põnev paik, kus siiani saab suurepäraselt hakkama vene keelega

Tekst ja fotod: Tiit Pruuli

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• IISRAEL. Koššertoit aastal 5779*
• Biskaia lahe pärlid
• Loodusturism Rumeenia moodi
• Tükike Jaapanit – Hiroshima ja Kassisaar
• ARNE UUSJÄRV: seiklusreis Taisse
• KABUL – keeldude ja käskude linn
• Mis toimus saatesarja „Kaks kanget Sovetistanis” võtetel?
• Tiit Pruuli soovitab: Kesk-Aasia
• UNESCO eestlasest saadik Kesk­-Aasias
• ŠÕMKENT – Lõuna-Kasahstani värviline süda
• Pilvede, taksode ja muslimivähemuse maa
• Mongoolia ja islam
• INDONEESIA islami varjus
• Islami eri varjundid
• TOOMAS ALTNURME: Lasteaiakasvatajast Tarzaniks
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA