Unustatud alpilaagrit avastamas

Eesti lumeleopardide põlvkond teab Ala-Artšat hästi – seal on tegusid tehtud ja kaaslase kaotamise kibedust tuntud. Kõik see toimus palju aastaid tagasi. Et ei kaoks side ajalooga, käis Üllar Põld koos 10 kaaslasega Kõrgõzstanis unustatud alpilaagrit taasavastamas.

Kauge Kõrgõzstan on ajaliselt lähedal – lõuna ajal istusime Tallinnas lennukisse, järgmise päeva õhtul telkisime juba Biškekist 40 kilomeetri kaugusel, 2100 m kõrgusel Ala-Artšas. Seal on kaks hotelli, presidendi residents, väike pood ja ei mingit alpinismi.

Alpinismiga kohtumiseks peab viis tundi mööda Ak-Sai orgu edasi kõndima. Siis jõuab 3300 m kõrgusele Ratseka laagriplatsile. Sinna saab ainult jalgsi. Kui Ratsekasse pikemaks ajaks plaanitakse jääda, tasub varustuse kohaletoimetamiseks kandjate abi kasutada.

Ratsekas on toimunud suured ümberkorraldused – mägionn on korda tehtud ja suuremaks ehitatud, püsti on pandud mitu vineerist-presendist välikööki ja telki. On olemas isegi saun ja baar. Taastamise perioodil jagati igale ülesminejale viis kilo ehitusmaterjali kotti ja „anna minna!“ Kõik need mõnud on nüüd tasulised ja sotsialismiaega meenutavalt – omadele odavam, võõrastele kallim.

Ühel õhtul tuli meie instruktori Ivan Pugatšoviga juttu ajama keegi naine – pikkade tumedate juustega, natuke nukuhäälne, igati naiselik. Ka vist alpinist, sest mägedest nad rääkisid.

Järgmisel päeval läksime oma esimesele aklimatiseerumismäele. Utšiteli (4527 m) tippu viib endise Nõukogude Liidu kõige kõrgem 1B marsruut. Kõrguse eest see 1B ongi antud, muud keerulist seal ei ole.

Meie olime Utšiteli tipus, aga altpoolt tuli üks täpp meie poole. Tuli hoopis teistmoodi – lühikese ja tiheda sammuga, kergelt ja kiirelt. Sama naine! Mõtlesin veel, et mida ta siin teeb, see on lihtne aklimati- seerumise mägi? Klõpsasin igaks juhuks temast koos Ivaniga pildi. Hiljem kodus sain teada, et 20. augustil tõusis Anastasija Cheremnykh Pobeda tippu ja sai sellega esimeseks Kõrgõzstani naisalpinistiks, kes on täitnud Lumeleopardi nõuded.

Rahvapärane nimi Lumeleopard kõlab ametlikult „Nõukogude Liidu kõrgeimate mägede vallutaja“. Need olid neli NL seitsmetuhandelist – Pobeda, Kommunism, Korzeneva ja Lenin. Kui Pobeda 7439 m, praeguse nimega Jengish Chokusu, seoses Vene-Hiina suhete pingestumisega alpinistidele suleti, asendati see 1985. aastal Khan-Tengriga 6995 m. Novembris 1989 kanti nimekirja viies mägi – uuesti Pobeda.

Meie tahtsime seekord näha kuue torniga Koronat ja suurt Svobodnaja Koreja (Vaba Korea) seina. Vaba Korea kohta öeldi meile naljaga ja siis tõsiselt, et see mägi seisab koos ainult seepärast, et ta on jääs. Mis lahti sulab, kukub alla. Nii hukkus siin 1972. aastal lahtisulanud kivi löögist 5B kaljumarsruudil Heino Paltser. Ala-Artšal asub hukkunud alpinistide mälestuseks memoriaal „Põhjatäht“.

Korona tippudeni jõudmiseks tuleb minna ööbima Korona hotelli 3800 m kõrgusel. Hotell on tegelikult plekiga ülelöödud väike puumaja. Uks on kõigile avatud ja öömaja tasuta. Üle kümne inimese sinna lamama ei mahu ja ka siis on kitsas.

Kõige lihtsam 2A marsruut viib Korona II torni (4750 m). Väljusime öösel. Oli tunda, et tee läheb järsult ülesmäge. Üleval, jalamilõhe juures kinnitasime jääpuuridega paarsada meetrit tugiköisi, ronisime lühikese kaljutraaversi ja olimegi väikeses tipus.

Olen kuulnud üleolevat suhtumist tugiköide (mitte meie grupist), et siis pole muud kui haaratsiga minek. Õige jah, aga haaratsiga tuleb minna kiiresti. Tugiköis ja kiirus (mitte kiirustamine) vähendavad riske. Seepärast ei kanna esironija rasket seljakotti, tal on tähtsamatki teha – tagada grupi ohutus. Seda ohutuse, koostöö ja kaaslase usaldamise trenni me seal saime – kirkaga pidurdamine, kinniseotud silmadega kukkumine, üle nööri tõstmine, tegevusplaani väljamõtlemine jne.

Meie ronisime oma rõõmuks, kuid paljudele on see sport. Sportlikus mõttes täitsime Vene süsteemi III järgu nõuded: 1B, 2A, 2A ja 2B.

Saime endale Kõrgõzstani Alpinismiföderatsiooni „Alpinisti raamatu“. Sinna kirjutati läbitud marsruudid, instruktori hinnang tehnilise- ja füüsilise ettevalmistuse kohta ning lühike iseloomustus. Alpinism kui sport eksisteerib praegu veel Venemaal ja mõnedes endistes liiduvabariikides.

Üks huvitav sportliku alpinismi põhjendus, mida olen lugenud, olevat see, et kuna muu maailma alpinistid on alalhoidlikumad ja intelligentsemad ning ei võta ülemäära suuri riske, siis ei ole neid, erinevalt Vene koolkonna kasvandikest, vaja keeldude ja reeglitega tagasi hoida.

Meie telkidest möödus mitu korda legendiks peetav Dmitri Pavlenko, kahekordne Piolet d ́Ori (Kuldne Kirka) laureaat. Elukutselise giidina veedabki ta suurema osa ajast Ratseka piirkonnas, eelistades alpinistide keelamisele nende õpetamist ja treenimist. Augustis käis jälle korraks Pobeda otsas ja uuesti Ratsekasse tagasi. Kui tal on plaanis mõni 6A marsruut üksinda läbida, siis enne seda ronib kiiruse ja vastupidavuse treenimiseks kaks 5A marsruuti päevas.

Kuna kolme suure mäe juurde – Lenin, Khan-Tengri ja Pobeda – saab Kõrgõzstanist, siis tullakse ikka enne Ratsekasse, et harjuda kliimaga, „käia ennast lahti“, saavutada baaslaagri kõrguse aklimatiseerumine ja hää- lestada ennast eelseisvaks ekspeditsiooniks. Igal juhul peaks paar hooaega alpilaagris kuuluma iga mägironija põhihariduse hulka.

EESTI LUMELEOPARDID

Aunimetus „Nõukogude Liidu kõrgeimate mägede vallutaja“ loodi 1967. aastal. „Lumeleopardide“ registrisse on kantud järgmised Eesti alpinistid:

134. Ilmar Priimets – 1983

204. Jaan Künnap – 1987

205. Kalev Muru – 1987

209. Alfred Lõhmus – 1987

466. Enn Branno - 1991

467. Helme Suuk – 1991

468. Vladimir Vladimirov – 1991

469. Igor Lemachko – 1991

470. Tõivo Sarmet – 1991

LUMELEOPARDI PROGRAMMI KUULUVAD MÄED

NL kõrgeimate mägede vallutaja programmi kuuluvad mäed:

1961–1984 – Pobeda, Kommunism, Jevgenija Korzhenevskaja, Lenin

1985–1989 – Han-Tengri, Kommunism, Jevgenija Korzhenevskaja, Lenin

18.11.1989 kuni praeguseni – Jengish Chokusu (Pobeda), Han-Tengri, Qullai Ismoili Somoni (Kommunism), Jevgenija Korzhenevskaja, Lenin.

Pobeda tippu on jõudnud ainult üks eesti alpinist – Ilmar Priimets. Pobeda järel ohtlikkuselt teiseks mäeks loetakse Khan-Tengrit.

VENEMAA LUMELEOPARDI 10 MÄGE

Nõukogude Liidu lagunemise järel jäid seitsmetuhandelised mäed Venemaa piiridest väljapoole. Et mägedes käijaid innustada, nende arengut suunata ja madalamaid, kuid tehniliselt keerukaid mägesid väärtustada, kinnitas Venemaa Alpinismi Föderatsioon tänavu 2010. aastal uue aunimetuse „Venemaa Lumeleopard“. Selleks tuleb tõusta kümne mäe tippu, mis asuvad Vene Föderatsiooni territooriumil.

1. Elbrus 5642 m 2. Dõhtau 5204 m 3. Koštan-Tau 5151 m 4. Mizigri 5025 m 5. Pik Puškin 5100 m 6. Dzangitau 5085 m 7. Šhara 5068 m 8. Kazbek 5034 m 9. Kljutševskaja Sopka 4688 m 10. Beluha 4506 m

VENE RASKUSKATEGOORIATE SÜSTEEM

Raskuskategooria (RK) sõltub mäe kõrgusest, julgestuspunktidest, ronimise keerukusest jne.

RK-sid on kuus: 1–6. Need omakorda liigitatakse tähtedega A – kergem, B – raskem. Seega, kergemast raskemani: 1B, 2A, 2B ... kuni 6B. Raskuskategooriate süsteem võimaldab alpinistil hinnata oma tehnilisi oskusi.

Tõeline alpinism algab 4A-st. Et selle läbimine sportliku saavutusena kirja läheks, tuleb esitada marsruudi täpne aruanne, minimaalselt kaheksa fotot keeruliste lõikude läbimisest ja foto tipus viibimise kohta.

Kõik endise Nõukogude Liidu seitsmetuhandelised on 5A või roh- kem. Pärast 1B ja 2A (Elbrus 5642 m) ronimist võib küll minna 5A Lenini 7134 m tippu, kuid sportliku saavutusena see kirja ei lähe, sest vahepealseid raskusastmeid pole läbitud.

Alpinisti sportlikku arengut näitavad Vene süsteemis järgud: III, II, I järk, meistersportlase kandidaat, meistersportlane.

Sportliku alpinismi eesmärk on meisterlikkuse tõstmine ja ohutuse järgimine. Isegi kõige keerukamaid marsruute läbides võib ikkagi jääda II järgu alpinistiks, kui puudub gruppide juhtimise kogemus. Juhtimine eeldab lisaks tehnilistele oskustele vastutustunnet, terviku nägemise võimet, suhtlemisoskust ja palju muud. Kuna ka kõige lihtsam ronimine on seotud ohtudega, siis sportlik alpinism ei aktsepteeri üksinda ronimist. Sooloronimine ei lähe sportliku järgu tõstmisel arvesse, küll aga näitab see suurt meisterlikkust.

Selles numbris

• Andres Herkel. Aserbaidžaani kirjad
• Afganistani muusikast ja mitte automaadist
• Et mäesuusareis läheks täie ette
• Reisipäevik: Tobagol matkamas
• Metsik Aserbaidžaan (nii rikas ja nii vaene)
• Unustatud alpilaagrit avastamas
• Pamiir - Helena Pruuli päevikukatkeid
• Vanad head Pamiirid
• Kui kommunistlik on Vietnam?
• Kauaks jätkub Kuubale kommunismi?
• Lõuna-Korea on lausa utoopiline!
• Šokireis Põhja-Koreasse
• Punane kuningriik
• Muskusveised Dovrefjellis
• Go Reisiajakiri nr 27 – Detsember 2010