Vabadus ronida

Mis on alpinism? Kogenud alpinist Kristjan-Erik Suurväli mõtiskleb alpinismi olemuse ja Eesti mägironimise tuleviku üle.

Encyclopædia Britannica kirjeldab mägironimist kui spordiala, mille käigus saavutatakse või püütakse saavutada kõrgeid punkte mägistes piirkondades, peamiselt ronimisest saadava naudingu pärast ja et „… mägironimine kehastab põnevust, mida tekitab inimese julguse, leidlikkuse, kavaluse, jõu, võimekuse ja vastupidavuse maksimaalne proovilepanek loomupärases ohuolukorras“. Mäed iseenesest ei ole ohtlikud, mäed on omal kohal hoolimata inimesest, kuid inimese jaoks võib olla ohtlik teatud olukordades mägedes tegutsemine või viibimine. 

Ohte võib kirjeldada kui inimese poolt tekitatavaid ja seeläbi kontrollitavaid ning n-ö mäe poolt tekitatavaid ja seeläbi kontrollimatuid. Esimese hulka kuuluvad näiteks kehv või vale varustus, ebaõige ohuhinnangu andmine, nt ei pöörduta ohu korral tagasi, planeerimata tegevus, nt külmööbimisse jäämine, kukkumine hooletusest jne. Kontrollimatute ohtude hulka kuuluvad aga näiteks ilmastikumuutused, kukkuvad kivid, jää, lõhed, laviinid, ohud tervisele, nt hapnikupuudusest tekkiv mägihaigus, külmumine.

Millal muutub alpinist turistiks?

Alpinist on „mõttetuse konkistadoor“¹, kes vähima nimel riskib maksimaalselt. Juhul kui valemis viia miinimumini ohu realiseerumise võimalus ning ühtlasi selle tagajärjed, muutub alpinist turistiks. Turist tarbib elamusteenust, tema jaoks töötab ettevõtja, tehes kõik võimaliku antud ressursi tingimustes, et ei toimuks sündmusi, mis oleks kliendile kahjulike tagajärgedega, ning pakkudes kliendile võimaluse täita iseeneseks saamise eesmärke (life goal).

Kaljunaela vaidlus ehk „Mauerhakenstreit“ rullus aastatel 1911 ja 1912. Vaidluse keskmes oli tollase noore „staaralpinisti“ Paul Preussi vastuseis kaljunaelte ehk kunstlike julgestusvahendite ning köie liigse kasutamise suhtes. Mõttekäik põhines arutlusel, et köis vähendab turvalisust, kuna seda kasutatakse olukordades, kuhu ronija oma võimetekohaselt muidu ei satuks. Preuss sedastas, et keegi ei peaks ronima üles sealt, kust ta ei ole võimeline alla ronima, ning turvalisus tuleneb mägironija õiglasest hinnangust enda võimetele – milleks ta on võimeline ja kuhu ta soovib ronida –, mitte tehniliste abivahendite kasutamisest. Preuss ei teinud vaid niisama sõnu, vaid ka elas nende järgi. Ta tegi arvatavalt 1200 tõusu, millest 150 esmatõusu ja 300 soolotõusu. Visionäärina nägi ta Alpides üht kauneimat marsruuti Peuterey Integrali Mont Blanci tippu, kuid ise ei jõudnud seda ronida, kuna kukkus enne surnuks.

Vaieldi stiili üle, mis tõmbab eraldusjooni mägironimise ümber. Alpinism ja ronimine on täis hetki, mil õhus on elektrit. Mis on hea stiil ja mis iganenud.

Eetilised teemad

2012. aasta alguses eemaldasid noored põhjaameeriklased Hayden Kennedy ja Jason Kruk Cerro Torre’lt Cesare Maestri „kompressori“ raja poldid, õigemini umbes 125 neist, muutes raja sellega sisuliselt olematuks. Tekkis vaidlus eetika üle. Kas alpinistidel oli õigus neid eemaldada või olid nad lihtsalt egotripil ja oma tähtsusest pimestatud? Maestri oli poltinud raja, et tõestada, et ta on Cerro Torre otsa roninud ja on parem Itaalia (loe: kogu maailma) alpinist kui Walter Bonatti.

Muuseas, Reinhold Messner mainib Preussi oma ideoloogilise kasvatajana. Messner kirjutas 1971. aastal vastuseks Maestri kaljut armistavale ronimisstiilile essee „Tappes võimatut“². Messner küsis toona, kes on mürgitanud puhta mägironimise allika? Miks kasutatakse polte? Ambitsioone ei ehitata enam oskustele, vaid varustusele… Otsustav faktor ei ole julgus, vaid tehnika, poldid, klemmid – usk varustusse on asendanud usu endasse.

Aastatel 2005–2007 vaieldi kõige kuulsama alpinismiauhinna Piolet d’Or’i üle. Murdepunktiks sai 2005. aasta auhind, mis anti vene alpinistidele Jannu põhjaseina ronimise eest. Nad tegid seda suurekspeditsiooni stiilis, vedades sadu meetreid köisi seinale (need ka sinna jättes) ja allutades kõik ühtsele eesmärgile. Kuid ajad olid muutunud. Esile oli kerkinud nähtamatu alpinism, mis ei peaks mäele jätma jälge ning oma ideaalis toimuma kiirelt ja olema väikese mõjuga. Olema elegantne. Sloveenia alpinist Marko Prezelj keeldus 2007. aastal Piolet d’Or’i auhinda vastu võtmast, teatades sellest laval tseremoonia käigus. 2008. aastal auhinda välja ei antud, kuna ei suudetud otsustada, kuidas alpinismi hinnata, kas kui inseneeriat või kui hoopis kunsti? 2009. aastaks alpinismi kogukond kogus ennast ja sedastas uued väärtused.

Uus Piolet d’Or’i statuut³ aastast 2009 sisaldab järgmist: „Kaasaegses mägironimises on stiil ja tõusuvahendid olulisemad kui eesmärgi saavutamine. Küsimus ei seisne enam tohutute rahaliste ja tehniliste vahendite (pudelihapnik, fikseeritud köied, kõrgmäestikukandjad, nn „jõudlust suurendavad“ ained...) ja suure hulga inimeste kasutamises, et iga hinna eest tippu jõuda. Piolet d’Or heidab tähelepanu fantaasiarikkale ja uuenduslikule uuele marsruudile, kasutades minimaalset varustust ja tuginedes kogemustele.“

Alpinismi eliit tõstis kilbile stiili, loomingulisuse, uudsuse ja tõusu „hinge“ juba 15 aastat tagasi. Hoolimata sellest on plahvatuslikult suurenenud kõrgmägedele hinnalipiku külgepanemine, elamusteenuse pakkumine, mida juba kategoriseeritakse kui elamusmajandust (experience economy⁴).

Võimatu tapeti esmalt Everestil, seejärel K2-l, seega maailma kõrgeimad on langenud. Langenud meedia ja isiklike elueesmärkide ambitsioonivõrkudesse. Kõrguses ronimise teeb nii eriliseks inimorganismi võimetus pikaajaliselt kõrgusega kohaneda. Inimene laguneb vältimatult, kuna toimimiseks vajalikku õhuhapnikku ei jätku. Inimene lakkab olemast oma füüsilises olekus. Lisahapnikuga luuakse tehiskeskkond, mis kontrollitud kujul võimaldab kauem kõrguses viibida, kiiremini liikuda, on soojem. On turvalisem, edu tõenäosus on suurem. Lisaks tehnilistele raskustele on eemaldatud ka füsioloogilise riski komponent.

Marie Saame ütles intervjuus ERR-i saatele „Ringvaade“⁵, et K2-le võib õige teenusepakkuja vahendusel organiseerida kasvõi klassiekskursioone. Kas ta oli ehk liiga karm? Samas Reinhold Messner filmis „Alpinist“⁶ sedastab, et kui mägironimisest eemaldada risk, surm, on tegemist lasteaiaga. Ei ole seiklust või riski maailma kõrgeimal mäel.⁷ Mine võta nüüd kinni.

Loomulikult on raske vändata elamuslikku kangelaslugu kohast, kus pead tegelikult täie tähelepanuga ronima, vastutama enda ja kaaslaste eest. On lihtsam valida auhind, mis tekitab meedias, kuulajas-nägijas äratundmise. Projitseerida sinna kunagisi väärikaid tõuse, mis toimisid „üks kõigi, kõik ühe eest“-põhimõttel ning kus kõrgmägede esmatõusud põhinesid meeskonnatööl ning meeskonnast jõudis tippu vaid mõni üksik. „Unustades“ praeguseks tõeks saanud vastandi, mille puhul „üks“ ostab meeskonna ja meeskond töötab tema soovi nimel tippu jõuda. Äri on äri, kuid miks seda ehtida võõraste sulgedega ning luua kujutelm riskiohtlikust mägironimisest ja personaalsest saavutusest?

Eesti mägironimisest

Õige on küsida: kuhu oled teel, Eesti mägironimine? Kes sind ja kuhu viib? Kui vaadata näiteks, keda hindab Jaan Künnapi alpinismiklubi oma auhinnaga⁸, siis läbi ajaloo alates aastast 2000 on saanud auhinna ainult kolmel korral tehniline tõus ja ühel korral uudne viis – laskumine Lenini tipult lumelaual. Kõik ülejäänu on kõrgtõusud, paljud neist lisahapniku ja giididega, paljud mitte. 

Kuid samas, kas kunsti saab mõõta auhinnaga? Mida kogukond ise väärtustab ja mida laseb kõlada kui õige tegu? Kuidas saab seada alpinisti, kes tantsib kitsal jääribal Alpides ja surub kirkateravikku prakku, et end üles upitada marsruudilt kategooriaga extrêmement difficile, ühele skaalale kõrgturistiga, kes ronib „kõige kuulsamale“ mäele, seda kas välklampide valgusvihkudes või sellest kõrvale hoidudes, kuid siiski tohutute rahaliste ja tehniliste vahendite toel, püüdes kahandada mägedega kaasnevat objektiivset reaalsust ehk hapnikupuudust, pudeliõhuga ja tõusuraskust etteseatud tugiköitega. Vabadus ronida algab mõistmisest, et ronimine sisaldab loomupärast riski.

¹ Lionel Terray „Conquistadors of the Useless“. Baton Wikcs

² Reinhold Messner „The Murder of the Impossible“. Mountain #15, 1971

³ The Charter, Piolet d’Or. https://www.pioletsdor.net/index.php/en/introduction/charter 

⁴ B. Joseph Pine II, James H. Gilmore „Welcome to the Experience Economy“. Harward Business Review 1998, juuli-august. https://hbr.org/1998/07/welcome-to-the-experience-economy 

⁵ Ringvaade: 2546, ERR, 13.09.2023

⁶ The Alpinist, Sender Films, Peter Mortimer, Nick Rosen 2021

⁷ Reinhold Messner: the man who left his life on the mountain, Ed Caesar, 30 August 2020, https://www.gq-magazine.co.uk/lifestyle/article/reinhold-messner 

⁸ J. K. Alpinismiklubi rändauhind parimale alpinistile https://et.wikipedia.org/wiki/J._K._Alpinismiklubi_r%C3%A4ndauhind_parimale_alpinistile 

Tekst: Kristjan-Erik Suurväli

Foto: Marie Saame erakogu

Selles numbris

• Tai maitsed ja „kuulus Tai ingverisupp“
• Lennureisijate tujurikkujad
• Matkarajad Helsingi külje all
• Albaania Alpid – avastamata nurgake Euroopas
• Esimene kogemus kõrgmägedelt
• Vabadus ronida
• Mägede nimel
• Lääne-Ukraina võlu ja valu
• Eestlased maailma pikimal aerutamise ultramaratonil
• Quo vadis, Somaalia?
• Christopher Rajaveer: Tahan minna sinna, kus maailm läheb tagurpidi!
• Nemesis ehk meresõitja tüütu needus
• Loodeväil läbitud!
• Tooteuudised
• Kroonika
• GO Reisiajakiri 102 – Oktoober 2023