Vabaduse vangis
Pole küll ennustatav, aga paar korda talve jooksul tabavad Vilsandit ja eks teisigi väikesaari olud, kui saarelt minema ei saa. Esimeste külmadega tekib jää, mis ei kanna, nii et paadiga enam ei saa ja jala veel ei saa; siis võib keset talve läänetuultega meretase tõusta ja merel on küll korralik jää, aga kaldaservad on vabas vees; ja tavaliselt kõige kauem kestab olukord, kui paks talvine jää hakkab sulama, aga kuna merevesi on külm, siis kestab sulamine kaua ja veel päris soojade ilmadega võib keset merd olla jääkamakas, mis paate vette ei luba.
On korduma kippuv küsimus, kuidas jäävangis elu on. Elu on tore. Sellistesse paikadesse tullaksegi elama, et tunda stiihiat. Kui väsitav inimrohke suvi saarel lõpeb, saabub suur vaikus. Algavad tormid, päevad aina lühenevad ja elu saab loodusega ühise rütmi. Jututeemasid jääb üha vähemaks ja ainus, mis kohalikke ühiselt erutab, on ilm, lahkuvad rändlinnud ja muud looduses toimuvad muutused. Ja muidugi ühendus Suure Maaga. Kõik, kes siin elavad, tahavadki vangis olla. Kedagi pole siia vägisi aetud. Vabaduse vangis. Mulle on läbi elu väga meeldinud matkamine ja elu saarel on minu jaoks väikestviisi pidevas matkaolukorras viibimine. Tuleb ette mõelda, kuidas ellu jääda. See tähendab toidu varumist ja puude hankimist. Mitte et oleks sellele palju mõelnud, aga toiduvarud on kogunenud talveks (meie mõistes 9 kuud aastas) sellised, et võiks ilma poeskäimata kogu selle perioodi hakkama saada. Siis lausa ootad jäävangistuse saabumist, et tunda, kuidas oled tarbimisühiskonnast lahti rebitud ja omapäi jäänud. Tuleb mõelda, kuidas naisega teineteist mitte ära tüüdata, ja muud nagu polegi. Pole ummikuid, pole varaseid tõusmisi, pole kiiret. Valget aega on parasjagu niipalju, et jõuab kõik õuetoimingud ära teha, valgus on ainus, mis mingid piirid seab.
Kõrvalt vaadates võib jääda mulje, et küll me jääme siin paljust ilma, mis elul pakkuda on. Siitpoolt vaadates on kõik vastupidi. Siin paned tähele, mis elul pakkuda on ja sul on aega selle üle rõõmustada, on aega rõõmustada iga uue päeva üle. Kui pärast kolme nädalat rajuilma tuleb päike välja, see on...
Selles numbris
- PARIM REISIRAAMAT MART KIVASTIKULT
- Kivi kotti!
- HELJE EELMA avatud maastikud
- Aasta seikleja TIMO PALO
- Põhjamaa kargusest inspireeritud toit
- Lennunduse võlu ja vaev
- Talimatkaja ABC
- Tudusoo – parim looduse kuulamiseks
- Vee all − üks käsi Ameerikas, teine Euroopas
- Islandi kirjad I
- Ootamatult karmid tagumikuhoobid
- Valgesilmsete tšuudide muinasjutumaa
- Aastavahetus Saamimaa valges lumes
- MOOTORSAANIGA lumistele seiklustele vastu!
- Amatöör MONT BLANCIL
- Mont Blanci REISIPÄEVIK
- Eesti mees JAHIGA PÕHJA-JÄÄMEREL
- TALIPURJETAMIST tasub proovida
- Vabaduse vangis
- Paberivaba lennundus
- Go Reisiajakiri 40 – Veebruar 2013
