GO Reisiajakiri ilmub 6 korda aastas. Aastatellimus maksab 18 €.

Go Reisiajakiri 28

Vahin katedraali. Pisarad voolavad…

GO Maailm

14. veebruar 2011

... Endal on ka piinlik, aga meeletu väsimus pluss avanev pilt moodustavad kokku võimsa emotsiooni. Saan väga hästi aru, miks inimesed Caminost sõltuvusse jäävad ja siia pidevalt tagasi tulevad, kuigi pealtnäha pole kiidelda millegagi,“ jutustab Portugali teed pidi Santiago de Compostelasse kõndinud Keiu Virro.

20.09.2010 TALLINN – PORTO

Ärasõit toob mulle ilmselgelt odavat populaarsust – buss Riia poole läheb pärast südaööd ja ühtäkki pakub neli erinevat inimest end autojuhiks bussijaama. Mõtlen, et kui mind tagasi ka sama kirglikult oodatakse, kui minema kupatamiseks abi pakutakse, siis poleks elul väga vigagi.

Brüssel, Charleroi lennujaam. Selle hüüdlause on „The friendly airport“. Nad oskavad siin seda sõbralikkuse osa äärmise professionaalsusega varjata ja ma suhtun hüüdlausesse üsna irooniliselt pärast seda, kui mul on tulnud mitu tundi külmal kivipõrandal turvakontrollist läbipääsemist oodata (istmeid on liiga vähe). Ja kui ma pärast mingit lennujaamapoolset bläkki pean veetma lisaks tunnikese check-in’i sabas, kus kõik inimesed räägivad ainult prantsuse keelt ja ma pean pidevalt ise mõistatama, mida teha tuleb, et vahetada oma välja prinditud boarding card mingi ägedama tuuninguga pileti vastu.

Porto lennujaam on juba oluliselt positiivsem. Inimesed on sõbralikud, abivalmis ja räägivad inglise keelt. Metroo leidmine ja oma couchsurfing ́u kaudu leitud majutaja Marcose juhatatud peatusse jõudmine läheb ilma suuremate sekeldusteta – suudan ainult ühele mehele peadpidi kõhtu põrgata ja teisele oma seljakotiga näkku virutada. Õpin vähemalt kiiresti ära sõna „desculpe“. Arvestades minu kohmakusastet, läheb seda siin veel üksjagu tarvis.

Marcos tundub hea ja tore inimene. Või mida muud ma oskan öelda mehe kohta, kes 36 h magamata, uimasele ja puterdavale inimesele esimese asjana külma õlle kätte torkab. Marcos on läbinud Camino de Santiago de Compostela mööda Prantsuse teed ja lubab mind peagi tut- vustada veel paari sõbraga, kes erinevaid camino’sid läbinud on.

21.09 PORTO

Saan Marcose käest Porto kaardi ja käin mööda vanalinna. Mulle hirmsasti meeldib – kuna linn on sisuliselt kaljudele ehitatud, siis on siin palju pisikesi tänavaid, mis jooksevad ülespoole ja allapoole nagu Ameerika mäed.

Peale teatavat segadust ja näppupidi kaardil järje ajamist leian lõpuks üles Sé katedraali, lunastan 15 sendi eest credenciali. Mul tuleb neile kirjutada oma nimi ja rahvus. Näen, et enne mind on käinud credenciali võtmas terve kari ... ja nüüd on see koht, kus ma tean küll, et „There are no kangaroos in Austria,“ aga unustasin ikkagi ära, kas tegu oli austerlaste või austraallastega. Geograafilise läheduse plaanis tundub esimene variant loogilisem. Minus püsib teatav lootus leida teekonnaks ka mingi guidebook või vähemalt kaart, nii et lasen en- nast hiiglaslikku FNAC-i raamatupoodi juhatada, aga ei leia sealt absoluutselt mitte midagi.

Marcos tuleb ja näitab mulle vahepeal ise linna – nii kuulen pikemalt Ferreira Borgese turuhoonest, São Bento rongijaamast, igasugustest uhketest hoonetest, mille nime ja funktsiooni ma kohe unustan, kõnnime üle G. Eiffeli mantlipärijate konstrueeritud Ponte de Dom Luis I silla (1886) Douro jõest üle Gaia poolele. Vaateulatuses on ka Eiffeli enese konstrueeritud Dona Maria Pia sild (1877). Porto on tuntud kui kuue silla linn, aga uuemad ei paku mulle kuigivõrd huvi.

Gaia ja Porto linnade omavaheline nääklemine meenutab pealtnäha seda, kuidas Eestis saarlased ja hiidlased suhtlevad („küll teil on ikka vedanud, et nii head naabrid olete saanud“). Porto- laste argumendid näevad välja umbes nii: „Muidugi on hea Gaias käia – sealt avaneb imeilus vaade Portole.“

Kõikjal on näha musti seelikuid/pükse/ kingi ja musta suurrätti kandvaid noori. Need on Porto ülikooli tudengid. Selline on nende vormirõivas ja täna toimub päev ja öö otsa kestev rebaste ristimine. Linnalegendid (= Marcos) väidavad muuhulgas seda, et J.K. Rowling olla saanud idee „Harry Potteri“ vormirõivastuse jaoks just Portost (Oxford tundub küll loogilisem variant ...).

Gaias astun sisse portveinimuuseumisse, kus tehakse 4 euro eest ekskursioon, mis lõppeb veinide degusteerimisega. Saan teada, et Portoga ei ole portveinil õigupoolest suurt midagi pistmist. Viinamarjad tuuakse Dourost (vanasti tehti seda laevadega mööda jõge, nüüd autodega mööda maanteed) ja vein „kasvab“ Gaias, kus olevat selleks kõige paremad tingimused. Giid hoiatab meid vaate täis ruumis liiga sügavalt hingamast – võib purju jääda.

Üks Marcose sõber räägib, et tema meelest on võimatu minna camino’le, kui millessegi ei usu. Kõik, kes räägivad, et nad lähevad spordi pärast või matkamise mõttes, valetavad. Vähemalt sisimas peab miskit usku ja lootust millessegi olema. Ma arvan, et tal võib tegelikult isegi õigus olla.

22.09 PORTO – RATES

Hakkan kõndima. Kui alguses teed ei leia, siis piisab ükskõik kui umbkeelsele kohalikule mainida sõna „Santiago“ ja nad juhatavad kohe kätte õige suuna või eskordivad infopunkti. Keskpäevaks jõuan Ratesesse, kus asub esimene albergue. Vaikselt hakkavad kogunema palverändurid – paar saksa neiut, veel üks saksa neiu, saksa paarike, seejärel ka austraallanna, 5 iirlast, mõni itaallane jne. Kokku lõpuks 25 inimest. Suuremat osa paistab minu Eesti päritolu mingil naljakal moel rõõmustavat – teretulnud vaheldus portugallastele, kes paistavad arvavat, et Eesti on mingi kummaline asi, millega võiks näiteks rotte püüda.

Läheme ühe saksa neiu, Juliaga, poodi, ostame hunniku materjali pasta valmistamiseks ja üheeuroseid kõige tavalisemaid veine. Teeme süüa ja kutsume kõik soovijad lauda. Istume ümber ümmarguse laua, kuulame/räägime oma lugusid, peame korduvalt paluma iirlastel meiega inglise keeles rääkida. Mis aktsent!

Üks vanem saksa härra, majandusprofessor, räägib, et tal olevat omal ajal olnud Tallinnas kirjasõber Hilda. See teeb mulle miskipärast hirmsasti nalja.

Austraallanna Clara kõnnib teed teist korda, eelmisel aastal Santiagosse jõudes muutis ta nii ees- kui perekonnanime. Clara koti küljes ripuvad Portugali ja Austraalia lipp – esimese andis talle kaasa sõbranna, kes leidis, et kuna ta on uskumatult hajameelne ja harjunud vasakpoolse liiklusega, siis punast värvi lipp võiks vähemalt autojuhtidele hoiatuseks olla. Clarale endale tundus, et imelik on käia ringi ainult võõra maa lipuga ja pani Austraalia oma ka.

Albergue’i hospitalero räägib, et praegu olevat püha aasta, mis tähendab sisuliselt seda, et kõik, kes teevad läbi vähemalt viimased 100 km Santiagoni ( jalgratturid 200), saavad rohelise kaardi taevasse – kõik senised patud antakse andeks. Täiesti, ilma igasuguste tavapäraste indulgentside juurde käivate agadeta (patt jääb alles, aga ÜKT-st oled vabastatud).

Sakslannad Lena ja Henrietta räägivad, et nägid tee peal liputajat. Too olevat saksa foorumite kaudu päris kuulsaks tegijaks saanud – näib, et ta lehvitab ennast siinkandis juba aastaid ja on muutunud omamoodi kultuuriväärtuseks (kujutan seda ette giidireisina à la „vasakut kätt näete järjekordset kirikut, paremat kätt võite silmata meie küla kõige vilkamat liputajat“).

Iirlased räägivad inimestest, kes läbivad palverännakul tuhandeid kilomeetreid ja irvitavad, et see on oluliselt odavam variant kui naisest lahutamine.

23.09 RATES – TAMEL (CASA DE RECOLETA)

Kõrvatropid kulusid öösel vägagi ära. Kahtlustan, et see ei ole mitte viimane kord, kus nii põnevat norskkoori antakse kuulata. Ca 7.30 asun teele (olen pigem hiline). Esimene suurem linn – Barcelos. Peatun pikemalt kahes kirikus – XII sajandil ehitatud Igreja Matriz

de Barceloses ja XVIII sajandi Templo do Senhor Bom Jesuses. Viimases saan oma credenciali templi (neid templeid jagatakse üldse enam vähem igas kohas, mis tee peale jääb). Käin turul ja proovin küpsetatud kastaneid.

Sakslanna Julia osutub Tameli albergue’i 2000. külastajaks (albergue on täiesti uus, alles viis kuud tagasi avatud). Selle puhul korraldavad hospitalerod meile õhtul peo – viski, vein, õlu, pitsad ... Üsna hilja jõuab albergue’i veel üks rändaja – pikakasvuline imeilus lokkis juustega hispaanlane Jose Manuel. Armun vist natuke ära, salaja ja platooniliselt.

Hispaanlane mängib kitarri nagu noor jumal. Ühtlasi on ta täiesti umbkeelne, mis ei takista siin kellelgi omavahel suhtlemast. Need, kes eelmise õhtu seltskonnast siia on jõudnud, hoiavad üksteist juba väga. Iirlased üritavad „Amazing Grace’i“ laulda, kõlavad täiesti kohutavalt, pakuvad kõigile palju nalja ja hõiskavad, et see albergue on numero uno.

24.09 TAMEL – PONTE DE LIMA

Nägin hommikul esimest rändurit, kes läheb Fatima suunas (sisuliselt sama rada, ainult vastassuunas; sinnapoole juhatavad sinised nooled). Oli selline laia naeratusega jaapani poiss, ütles, et Santiagos ta juba oli ja aega on küllalt, sellepärast lähebki.

Teise poole päevateest jalutan iirlastega. Paar km enne Ponte de Limat peatume Damiani (elab väikelinnas, kus on nõunik, plaanib järgmisel aastal linnapeaks hakata) ja Matthew’ga (endine kohvikupidaja, praegu rõõmsalt pensionil ja tegeleb heategevusega) mingis pisikeses kõrtsis. Võtame õlle. Iirlased ei ole selleks hetkeks enam päris kindlad, kas parem mõte oleks mind lapsendada või kohalikele lammaste eest maha ärida (minu meelest üritavad nad just selle viimase asjus ühe kohaliku mehega kõrtsileti ees läbirääkimisi pidada).

Veidi aega hiljem leiab Damian tee pealt lapiku ja juba kuivanud konna ja seletab, kuidas talle tuli ennist tee peal teine konn vastu ja küsis: „Have you seen my flat mate?“ Damian ise on oma nalja peale naerust pisarais. Mingil hetkel teen märkuse teemal, et iirlased on peaaegu nagu inglased. Sama keel ja elavad lähedal ja ... Selle peale lubavad iirlased saata mu „back to Russia“.

Ponte de Lima hospitalero on ebameeldiv. Esmalt ootab ta minuti pealt kella kukkumist, et alles siis juba tunde ootavatele inimestele uks lahti teha. Seniks vahib lihtsalt, nina vastu klaasi, aknast välja. Kui ta lõpuks uksed avab, siis üks igati sümpaatne saksa härra vaatab temast mööda või kuidagi valesti otsa, igatahes pistab hospitalero tema peale lõugama ja käsib teise kohta minna, kui siin ei meeldi. Sakslane ei saa inglise keelest sõnagi aru, on segaduses, miks tema peale karjutakse ja otsustab lihtsalt malbelt edasi naeratada.

Mulle tundub kogu olukord nii ülekohtune, et tunnen, kuidas pea hakkab valutama. Jõllitan omakorda tigedalt hospitalerot, kes lõpuks jätab sakslase sõimamise, vabandab ülejäänud rändurite ees (mitte karjumise tõttu, vaid sellepärast, et nad ootama on pidanud) ja muutub äkitselt mesimagusaks. Kui voodikoha kätte saan, võtan peavaluroh- tu ja otsustan, et vastukaaluks negatiivsele kogemusele on tarvis midagi positiivset.

Ma ei leia Juliat, seega lähen üksi poodi, ostan pannkoogimaterjali ja moosi, keeran maailma kõige suuremasse kaussi kokku hiigelkoguse tainast ja hakkan küpsetama. Julia ilmub välja mõne aja pärast, küsib, kas võib ühineda ja lippab poodi veini järele. Kui pannkoogid valmis, kutsume ka need inimesed proovima, kes küpsetamise käigus veel neid mekkimas käinud pole. Tulevad, söövad, kiidavad.

Muide, saan juba praegu väga hästi aru, miks inimesed caminost sõltuvusse jäävad ja siia pidevalt tagasi tulevad, kuigi pealtnäha pole kiidelda millegagi – ärkad vara, kõnnid palju, kõik kohad valutavad ja öösiti kostub igast ilmakaarest norskamist. Ikkagi ütlevad siinolijatest paljud, et tulek on olnud nende parim otsus.

25.09 PONTE DE LIMA – TUI

Kõnnin päev otsa koos iirlastega ja leian, et mulle sobib üksi kõndimine ikkagi paremini. Omas tempos, ilma kellegi pärast kiirustamata või kellegi järel ootamata. Ja sellised pisikesed eneseületamised à la tahaks puhata kohe, aga vot kõnnin veel pool tundi ja siis puhkan.

26.09 TUI – REDONDELA

Esimese peatuse teen mõned kilomeetrid enne Porrinot. Ostan koti külge merekarbi – palverändurite sümboli.

Jään õhtul rääkima ühe portugallasest palveränduriga, kes hoiatab, et Santiago olevat selline kummaline linn, kus kokkusattumusi lihtsalt hakkab juhtuma. Sinna pidavat koonduma igavene hulk hirmus tähtsaid energiajooni ja nii edasi ja tõesti. Minugipoolest. Ma olen siin teel valmis kõike uskuma ja juba harjunud, et pidevalt tuleb kõike tõlgendada. Paljud näevad rännakus reaalse elu metafoori.

27.09 REDONDELA – PONtEVEDRA

Redondela albergue’is olid voodid kahekaupa kõrvuti, ilma mingi vaheosata. Jose magas nari teisel korrusel, tema naabriks oli mingisugune mees, keda imetabaste norskvõimete tõttu võis kuulata terve toatäis magamishuvilisi. Jõuline mees, ei pidanud praktiliselt hetkekski pausi, nii et ainus, kes terve öö korralikult magada sai, oli suure tõenäosusega ta ise.

Ühel hetkel keset ööd hakkas Jose äkitselt lihtsalt valju häälega irvitama, tõusis, ronis voodist välja ning otsis endale teise koha. Hommikul selgitas ta üsna kujundlikult, kuidas härrasmees kõrvalasemelt lisaks norskamisele ühel hetkel teda läbi une üsna jõuliselt embama hakkas. Aga tuleb au anda – hispaanlasel on huumorisoont, nii mõnigi teine oleks naabrimehele virutanud.

Hispaania poolel on välja ilmunud naljakad kivist ehitised – sammastel asetsevad ristkülikukujulised ehitised, mille seintes on avad. Olen esialgu segaduses nende funktsiooni osas. Näen nende katustel riste ja mõtlen esialgu, et äkki need on mingid minikabelid. Kui näen, et mõnel on katuse peale pandud hoopis tuulelipp, satun segadusse. Uurin õhtul teistelt teelistelt. Selgub, et need on hórreo’d – ehitised, mis on mõeldud maisi jms kuivatamiseks (küljeavadest puhub tuul läbi) ja ühtlasi ei pääse hiired viljale ligi.

Üks poola tüdruk nägi hiljuti liputajat. Meenub see esimene enne Ratest. Tundub, et sellised ei olegi siinsel maastikul nii haruldased objektid. Mõelda – on vähemalt kaks tüüpi, kes ilmselt juba aastaid veedavad mingi osa oma nädalast (kas ka väljaspool hooaega?) palverändurite teel seistes, till kepsakalt tuules võnklemas. Ränduritele mõjub iga selline lugu muidugi väga ebameeldiva üllatusena, aga seda just seetõttu, et reeglina ei juhtu siin kellegagi midagi halba. Kõndida caminol on minu meelest kordades ohutum kui kõndida Tallinna vanalinna tänavatel.

Karjuva kõneviisi kasutamine näib nii Portugali kui Hispaania rahvuslikuks hobiks olevat. Nüüd kasvab minus aga loogikavaba veendumus, et hispaania keel ei olegi eesti keelest kõla poolest nii erinev. Ma mõtlen – kui eestlased tõsiselt purjus on ja keel pehme. Aga võib- olla hispaanlased ongi alaliselt purjus? Nad näivad kahtlaselt rõõmsad ...

Kas ma olen siinset piima maininud? Neil on siin piim, mis ei lähe umbes mitte kunagi vanaks, mida ei pea külmkapis hoidma ja mis ühtlasi ei kõlba juua.

Tänane albergue asub Pontevedras. Läheme iirlastega hiina restorani, julgen elus esimest korda proovida kalmaare ja taolisi vidinaid. Üldiselt väldin hoolikalt kõike, millel on üle nelja jala.

Õhtul tegi üks massöör ränduritele tasuta jalamassaaži (või jäägem siiski faktidele truuks – nõudis vastutasuks kallistust). Jalad on kõige tundlikum/ valusam/põnevam teema siin teekonnal – erinevat tüüpi villid, nende arv ja suurus; milliseid sokke ja mitu paari oleks kõige õigem ikkagi korraga kanda; kas paistetanud jalgade jahutamine kül- mas vees päevatee kestel on kasulik või muudab pigem naha õrnaks ja villidele vastuvõtlikuks, jne, jne.

28.09 PONTEVEDRA – CALDAS DE REIS

Hommikul läbi Pontevedra jalutades näen siinoldud aja jooksul esimest Burger Kingi (kohe pärast järjekordset võimsat katedraali, muide). Märk teekonna lõpu algusest? Siin harjub hirmus kiiresti absoluutselt kõike märgilisena tõlgendama. Sellest hetkest, kui inglane Tony kuulis, et olen semiootikat õppinud, hakkab ta mind nähes iga kord entusiastlikult Umberto Ecot tsiteerima.

Päike paistab täna lagipähe ja hetkeks mõtlen härdusega Eesti sombuste koerailmade peale. Aga alati aitab mõte, et ükskord jõuan albergue’ini ja siis on vaja teha vaid üks suur pingutus – kuidagi pesemisasjad kotist välja õngitseda ja end dušini vedada. Seejärel on aeg taassünniks. Siin on iga päeva sees veel teine päev – palju suurem kui see esimene.

29.09 CALDAS DE REIS – PADRON

Kuidagi hajameelne päev – eksisin esimest korda teelt ja jalutasin ca 2 km vales suunas. Leidsin mingil põhjusel, et mu intuitsioon on etem, kui silmade lahti hoidmine (nooled on jätkuvalt igal pool). Jalad valutavad igal päeval erinevatest kohtadest. Hoiab põnevust üleval. Minus tekitab alalist segadust, kumba jalga oleks parajasti mõttekam longata.

Täna on Sigridi sünnipäev ja ausõna – ma olen veendunud, et öösel moodustas kolmest suunast kostuvatest norsetest vägagi veenev orkestratsioon muusikateosele „Õnne soovime sul“. Kuulasin veidi, toppisin kõrvatropid kõrva ja magasin nagu lapsuke.

Nägin täna alternatiivseid mooduseid camino läbimiseks. Näiteks: nunnad hobukaarikuga. Näiteks: pisikeste seljakottidega põhikooliõpilased, kes iga päeva lõpuks viiakse bussiga tagasi ööbimiskohta ja hommikul jälle sinna linna, kus jalutamine pooleli jäi. Nad ei ole väga õnnelikud. Ilmselt mingi variant ühiskondlikult kasulikust tööst.

Tutvun puertoricolanna Mariaga. Ta on veidi üle 40 aasta vana, näeb imeilus välja, aga natuke koomiline ka – tal on nimelt täismeik (ripsmetušš-koolutaja- põsepuna jne) ja soeng. Ma ei ole siiani näinud teel mitte ühtki naist, kes midagi sellist vaevuks tegema. Aga Maria camino on jällegi üks variant paljudest – ta on tulnud oma mehe ja sõbrannaga. Seljakott on imekerge. Kõik asjad on juba varakult Santiagosse viidud. Nad ööbivad tee peal hotellides. Maria mainib, et tegelikult oleks ju päris huvitav kogemuse mõttes üks öö ka albergue’is veeta – kõlab sedamoodi, nagu oleks põnev vahepeal loomaaias ahvikesi vaatamas käia. Minu meelest on see omamoodi armas ja naljakas. Ta räägib mulle pikalt Puerto Ricost – ajaloost ja traditsioonidest (USA ja Hispaania mõjude huvitav kompott).

Padroni albergue’is ilmub kuskilt olematusest taas kord jätkuvalt imeilus hispaanlane Jose Manuel. Jääme õhtul pikalt rääkima. Ja tõesõna – me saame teineteisest aru. Hoolimata keelebarjäärist võtame ette teemad, nagu religioon ja selle praktiseerimime/mittepraktiseerimime. Nojah, ega ma muidugi lõpuni kindel ei saa olla, et ta tegelikult hoopis erinevatest lõhe küpsetamise meetoditest ei rääkinud ...

30.09 PADRON – SANTIAGO DE COMPOSTELA

Viimane päev kõndimist. 22 km.

Ületasin hommikul hämaras raudteed. Hajameelne nagu harilikult. Selgub, et rongid on siin erakordselt vaiksed ja kiired – rong laskis signaali ja murdosa sekundi jooksul tegin oma elu kõige kiirema ja graatsilisema gasellihüppe ning päästsin oma ihu enneaegsetest transformatsioonidest.

Lõpuks katedraalini jõudes näen Tony’t, kes on jõudnud juba asjad ära panna ja end korda teha. Ta kallistab mind, ütleb, et ma istuksin näed-just-siia-see-on-väljaku-keskpunkt. Istun. Vahin katedraali. Pisarad voolavad. Endal on ka piinlik, aga meeletu väsimus pluss avanev pilt moodustavad kokku võimsa emotsiooni. Teine tuttav inimene, keda hetk pärast seda näen, on Jose Manuel. Ma ei vaevu isegi üllatuma.

Veidi hinge tõmmanuna jõuan tagasi reaalsusesse – Santiago on rõvedat moodi turiste täis. Väsinud palverändurid ei pääse palverändurite missale, sest seljakotiga ei tohi katedraali siseneda (aga on võimalus lehvitada kõikidele äsja bussi pealt maha astunud turistidele, kes sinna minna saavad).

Peatun meesterahva juures, kelle nimi on Marcos (huvitaval kombel sama, mis Porto majutajal).

Õhtul paneb Marcos muusika mängima. Diana Krall laulab: „This can’t be love, because I feel so well.“

CAMINO DE SANTIAGO, MIS JA KUIDAS?

Camino de Santiago de Compostela moo- dustavad vanad palverändurite teed, mille lõppsihtpunkt on Santiago de Compostela linn Loode-Hispaanias, täpsemalt selle võimas katedraal.

Tänapäeval on peamiste radade ümber tekkinud igati eeskujulik infrastruktuur. Teerajad on varustatud kollaste noolte ja merikarbimärkidega, mis juhatavad õiget suuna, teede ääres on albergue’id – spetsiaalselt palveränduritele mõeldud hostelid, kus saab öömaja 3–5 euro eest (Portugali poolel sageli vabatahtliku annetuse eest). Selleks tuleb ette näidata spetsiaalne palverändurite pass (credencial) – viimast saab mõne eurosendi eest lunastada paljudest kirikutest linnas, kust alustatakse, või tellida internetist.

Et saada sertifikaat, mis tõestab tee läbimist, tuleb käia vähemalt 100 km Santiagoni, näidata ette credencial, kus on templid albergue’idest, viimasel 100 km peaks iga päeva kohta lisaks olema veel tempel mõnest teepealsest kohvikust või kirikust.

Populaarseim on Prantsuse tee, mida alustatakse traditsiooniliselt St Jean Pied de Port’ist (kokku ca 780 km). Portugali tee populaarseim alguspunkt on Porto linn (kokku ca 230 km). Lisaks võib populaarsematest teedest nimetada Via de la Plata’t, Põhja teed ja Inglise teed.

Camino teejuhte saab üsna lihtsalt internetist tellida. Ingliskeelsetest võib soovitada John Brierley, saksakeelsetest Raimund Joosi kirjutatud raamatuid. Need ei ole iseenesest hädavajalikud, kuid annavad lisainfot ja võimaldavad vajadusel teekonna päev-päevalt ette planeerida.

Kaasas peaks olema:

• Matkasaapad (sissekantud, soovitavalt number või kaks suuremad, kuna jalad kipuvad paistetama);

• Sandaalid vahetusjalatsitena õhtuks

• Mitu paari õhemaid ja paksemaid sokke (korraga soovitatakse kanda kaht paari, väldib villide teket ja mingil määral ka põrutusi);

• Mõned pesulõksud ja haaknõelad;

• Väike käterätt;

• Magamiskott (mida kergem, seda parem);

• Kaks T-särki, kaks paari pükse (lühikesed, pikad);

• Plaastrid;

• Jalakreem;

• Vihmakeep;

• Müts/rätt;

• Päikesekreem;

• Päikeseprillid;

• Taskulamp.

Kaasa ei tasu võtta midagi, mis hädavajalik ei tundu. Nii ei ole vaja näiteks magamisalust – albergue’ides on madratsid; ilukirjandust – tee ise on piisavalt põnev; toidu- nõusid – albergue’ide köögid on üldiselt varustatud, pesupulbrit – albergue’ides on üldiselt seep pesu pesemiseks. Selg ja jalad tänavad rändurit ülearuse kraami kojujätmise eest.

Soovitusi:

Matkakott tuleks hoida võimalikult kerge, kindlasti mitte üle 8–9 kg. Erinevates foorumites soovitatakse päevakuluks arvestada ca 20 eurot päev. Tegelikult saab ilusasti hakkama ka 10–15 euroga. Näiteks täiesti korraliku veini saab poest kätte 1–2 euroga. Kui iga päev ei taha albergue’i köögis süüa valmistada, siis paljudes restoranides on pilgrims’ menu – ca 7–9 euro eest saab kolmekäigulise eine ja enamasti sinna kõrvale 0,5 l veini.

Selles numbris

Lisa kommentaar Tühista vastus

Viimati blogis

Laose workation | november 2024

20. november 2024

Kädi võtab meie kogemuse kokku: Maailma kõige valjem vaikus… On reise, mis seavad kõik su sihikud ja radarid paika. Perspektiiv…

Reisitrendid kosmoseturismist mängukohvrini

24. september 2024

KOSMOSETURISM Tahtsid juba lapsena kosmonaudiks saada? Sind erutavad märksõnad nagu kosmoseturism ja 0-gravitatsioon? See kõik ei pea unistuseks jääma –…

Kõik postitused