Vahur Afanasjev: Minu Brüssel / Läbikukkunud Euroametniku pihtimus

Minu Brüsselit lugedes saad üsna pea aru, et tegemist pole mingi reisikirja ega lihtsalt võõra linna kirjeldusega. Mida lehekülg edasi, seda enam taipad, et loed ühe noore inimese täiskasvamise ja maailmaavastamise lugu.

Sellesse lukku mahub noorest peast sõlmitud abielu purunemine ja uue suhte loomine, esimest pikemat perioodi välismaal elamine, hästiteeniva abikaasa koduse mehe (Afanasjevi suurepärase termini järgi haagismehe) elu, tööleasumine rahvusvahelises kollektiivis, tutvumine pullide inimestega, nagu hollandlasest kunstnik või bulgaarlasest euroametnik, võõraste maade ja maitsete – ka suure raha maitse – avastamine ja veel palju uusi ja huvitavaid asju. Juhuslikult mängitakse see lugu maha Euroopa Liidu ja Belgia Kuningriigi pealinnas Brüsselis. Vaevalt on aga juhuslik see, kui avatud meeltega Afanasjev nii oma küpsemist kui ka selle toimumise kohta, raamistikku, vastu võtab ja edasi annab.

Raamatus puudub pea täielikult Brüsselisse kolinud välismaalaste sage virin siinse ühiskonna kohta, mis varieerub siin-võtab-interneti-sissesaamine-kujutage-ette-mitu-nädalat-vingumise ja Belgias-ei-tööta-miski põrutamise vahel. Tore, et puudub. Belgia ühiskon- nas saavad kõik asjad lõpuks alati aetud, bürokraatia või seaduse jäikus ehk keerukus elu päriselt ei sega. Sai Afanasjevgi oma töötu abiraha alati ikkagi kätte.

Afanasjev on Brüsseli kultuurieluga teinud tutvust enam kui ehk 90% siinsetest expat’idest, mis on igati lugupidamist ja lugemist väärt. Avatud meeltega on ta aru saanud, et Brüsseli linn, selle arhitektuur on ilus, vana ja rikas. Tõeliselt kahju on nendest inimestest, kes siia sattunud vaid päevasteks lähetusteks nn eurokvartalisse. Tõeline Brüssel on mujal, uskuge! Kultuuri ülioluline osa on Belgias ka söögi- ning restoranikultuur. Sedagi on Afanasjev lahtiste silmadega (lahtise suuga?) nautinud.

Kirjutaja ea arvele tuleb ilmselt panna ka püüdlik ropendamine, mis autorit tõenäoliselt lugejast enam lõbustab. Loodetavasti väheneb sisemine surve selleks kirjaniku küpsedes. Seniks nendime, et sellele pisipuudusele vaatamata on Afanasjev oma Brüsselit igati kihvtilt elanud ja ka lugejatele vahendanud.

Matti Maasikas

Selles numbris

• Tarmo Jõeveer: Minu Haiti
• Vahur Afanasjev: Minu Brüssel / Läbikukkunud Euroametniku pihtimus
• Bill Bryson: Ei siin ega seal. Reisid Euroopas.
• Nõukogudeaegsed etnopärlid
• Lactobacillus Bulgaricuse'e sünnimaal
• Tuhandekesi Koola poolsaarel matkamas
• Mantade kuningannaga sinisesse sügavusse
• Horvaatia on rohkemat kui ainult rannaalad
• Istanbuli stseenid
• Folkarid Muhu väinas
• Mida õpetab meie rattamatkajatega juhtunud lugu?
• Tilicho järve äärde ja Dhaulagiri tagant läbi
• Woodstock, loomingulisuse oaas
• Järgmiseks tahaks seilata Antarktikasse
• Ohtude keskel ilu otsimas
• Go Reisiajakiri 31 - August 2011