Väikese maade­avastajaga Aasias

Edukas doktoritöö kaitsmine selja taga, otsustas Edinburghis elav neuroteadlane Stina Saunders koos äsja residentuuri lõpetanud arstist abikaasa ja pisipojaga kaks kuud Aasias aja maha võtta. Stina jagab praktilisi kogemusi, mida perekond väikelapsega reisimise kohta õppis.

Planeerimise faas

Reisi planeerides lugesime reisiblogisid lastega reisimise kohta – mis kolmeaastasele lapsele sobiv reisiplaan oleks, mis talle teha meeldiks ja millega ta hakkama saaks. Kokkuvõttes järeldasime, et puhtalt lapse vanuse järgi on raske reisiplaane teha, sest iga lapsevanem teab oma last ise ikka kõige paremini. Siinkohal tasub mõelda, kas lapsele valmistavad rõõmu pigem paiksed või füüsiliselt väsitavad tegevused ja kuidas laps lõõgastub. Muidugi on oluline, kas laps veel päeval magab – meie poeg enam ei maganud päevaund, kui reisi planeerisime, küll aga teadsin varasemate reiside põhjal, et kui laps veel päevaund oleks maganud, siis ei oleks me sellist suurt seiklust ette võtnud.

Praktilise külje pealt peab otsustama, millise pagasiga reisida (ratastega kohvrid või seljakotid) ja kas tasub lapse jaoks kandja või käru kaasa võtta. Meie otsustasime seljakottide kasuks, tahtsime võimalikult kerge ja väikese pagasiga reisida, et meil käed Oliveriga tegelemiseks või suure häda korral ka sülle võtmiseks vabad oleks. Käru me kaasa ei võtnud, sest selles vanuses Oliver enam kärus ei viitsinud istuda ja temast oli saanud juba päris tubli kõndija.

Kuidas leida sobivaim sihtkoht?

Reisisihtkohti otsisime selle järgi, kus meil kõigil oleks midagi avastada. Meie kõige vahvamad reisid on olnud alati sellised, kus veedame mõnda aega suurlinnas – pargid, muuseumid, trepid, jäätis, turismibussid, smuutid, (ettevaatlikult valitud!) tänavatoit. Lisaks mõnda aega ilusat loodust nautides – matkad, vee ääres sulistamine, sillad, köisraudteed, (ettevaalikult valitud!) rippsillad. Lapsega reisides tahtsime vältida pikki autosõite, kus lapsel lõpuks igav hakkab, ja piirkondi, mis on varguste ja muu kriminaalsuse mõttes ohtlikud või kus nakkushaiguste saamise risk on suur. Kaalunud kõike eelnevat, otsustasime minna Malaisiasse (džungel, orangutanid, Kuala Lumpur), Vietnami (maastik, toit) ja Singapuri (arhitektuur, linnamelu, innovatsioon).

Pikk lennureis vajab ettevalmistust

Oma esimesse sihtkohta, Malaisia pealinna Kuala Lumpurisse jõudsime kahe pika lennuga, mis kestsid kokku umbes 14 tundi. Oliveril oli kaasas üks seljakott (8 liitrit), mis oli mänguasju täis. Seal olid kleepimisraamatud, tegelusvihikud („Nunnud!“) ja vildikad (sellised toredad, kus korgid käivad rõngast läbi ja kõik vildikad on ühes kimbus, mitte ei kao igale poole ära), mp3-mängija lastelaulude ja audioraamatutega (salvestasime ise reisi ettevalmistamiseks Oliveri lemmikraamatuid), üks kaisukaru ja peotäis šabloone, millest sai igasuguseid kujundeid teha, Duplo ja Stickle bricksi klotse. Samuti väike taskuraamat „I spy… at the airport“, mis on väga vahva ja asjakohane pildiraamat reisimiseks. Lisaks veel tohutu hunnik snäkke, millest tegelikult jätkus mitmeks nädalaks. Pikale lennureisile koos lapsega soovitame kindlasti kaasa võtta täispuhutava jalatoe, nii saab istmest peaaegu voodi teha ja on mugavam lapsega istme peal kerra tõmmata. Kahjuks on üha haruldasem näha rahvusvahelistes lennujaamades vahvaid laste mängunurki, sest aina rohkem on mänguruumid peaaegu tühjad ja ainsaks meelelahutuseks on hiigelsuur ekraan mängunurga seinal. Mõistagi on veel rohkem paigal püsimine ja ekraani vaatamine viimane asi, mida lapsel lendude vahel vaja.

Kohaliku eluoluga kohanemine

Pika lennureisi kõrval on järgmiseks katsumuseks kohaliku ajavööndiga kohanemine. Püüdsime kohe maandudes kohaliku +8 tundi aja peale üle minna, mis tähendas, et esimesed paar päeva ärkasime keset kohalikku ööd. Kuigi me Oliverile ekraane ei anna, siis ainsa erandi tegime esimestel reisipäevadel, et teda pikemalt pimedas toas voodis hoida. Kui kuhugi suurema ajavahega sihtkohta lapsega sõita, siis tasub esimesed päevad päris vabad hoida, meil ei olnud midagi broneeritud ja puudusid ka ootused, et me üldse midagi näeme. Viis päeva hiljem olime aga värsked, väljapuhanud ja sõitsime Malaisia põhjaosas asuvasse Taman Negara džunglisse.

Kuidas päeva planeerida

Üldiselt proovisime terve reisi ajal päevi planeerida nii, et iga päev oleks palju „vaba“ aega, et Oliver saaks niisama askeldada ning mängida kivide, lehtede, pulkade, puude, liivaga. See on lapsega reisimise omapära, kui varem kahekesi reisides on täispikad päevad, siis lapsega on realistlik iga päev ainult ühe või kaks tegevust ette võtta – ühe hommikul ja teise pärastlõunal. Alati on ka küsimus, kas ja kui palju eelnevalt üldse planeerida ja ära broneerida. Meie soovitus oleks kindlasti hotellid/Airbnb broneerida, sest lapsega reisides on niigi palju „põnevust“ ja mida kindlamalt kõik praktilised asjad paigas on, seda parem. Lisaks ei ole just eriti lõbus lapse kõrvalt kuskil x kohas telefoni näppida ja logistikat jooksu pealt paika panna!

Majutus broneeri hommikusöögiga

Samuti oleks kasulik võtta majutus koos hommikusöögiga. Igasugune hommikusöök, mida oma majutuskohas pakutakse või mida ise teha saab, on parem, kui näljase lapsega hommikul välja tormata, kui kõik kohad on kinni või midagi sobivat ei leia. Samas vaimus võiks lõunasöögikohta otsima hakata juba siis, kui tundub, et järgmiseks toidukorraks on veel liiga vara, sest sobiva koha leidmine ja tellimisaeg ning toidu kohalejõudmine võtab aega ja on ilmselt kõige ohtlikum aeg päevas, kus „paha tuju“ võib tulla. Oliverile näiteks sobisid eksootilised puuviljad, kuigi soolase toidu mõttes tellisime menüüst alati midagi „igavamat“.

Last võib ka ette valmistada, et mõnes piirkonnas võivad kohalikud inimesed küll sõbralikud ja armsad olla, ent pidev tähelepanu ja silma all olemine võib natuke pealetükkivaks muutuda. Seetõttu on hea, kui vähemasti mingi osa reisist on majutus, kus saab süüa omaette, ilma publikuta.

„Oma“ õhtuid ei ole

Kui ilma lasteta reisides on inimeste päevakava hommikul välja minna, terve päev ringi tuuseldada ja varaõhtul majutusse tagasi tulla, et pärast pimedat uuesti „õhtusele ringile“ suunduda, olgu selleks õhtusöök, öine jalutuskäik või muud plaanid, siis lapsega reisi planeerides on oluline meeles pidada, et hoolimata sellest, et olete „puhkusereisil“, siis on kellaajaline päevakava täpselt sama mis kodus olles. Olge nii vaimselt kui ka praktiliselt valmis igal õhtul kella 19-ks tagasi majutuskohas olema. 

Meie liigutasime kogu reisi jooksul Oliveri õhtust magama minemise aega ainult neli-viis korda ehk kui käisime öösafaril ning Singapuri tulede ja purskkaevu etendust vaatamas. See on muidugi väga individuaalne, kuidas iga laps unerütmi muutmise (loe: une puudusega) hakkama saab, kuid eeldada võib, et kui reisipäeva pikendamiseks last üleval hoida, siis on järgmine päev tema (ja vanemate) jaoks raske. Meil oli endale õhtuks kaasas iPad, millel olid seriaalid ja filmid ning üks-kaks raamatut. 

Teine asi lapse kellaaegadega arvestamise juures on, et vastavalt peab valmistuma ka selleks, et „puhkusereisil“ igal hommikul kell 7 rõõmuga üleval olla. See paratamatus oli meie mõlema jaoks reisi kõige ebameeldivam tõdemus, et õhtul kuhugi välja minna ei saa ja hommikuti oli nii varajase ärkamise pärast justkui „tööpäeva“ tunne. Sellise rutiiniga tuleb arvestada ja ette valmistuda, aga toredad mälestused kaaluvad selle varajase õhtu ning varajase hommikurutiini miinuse üle.

Kas laps ise reisist midagi saab?

Mõtlesime enne reisi palju sellele, kas ja kui palju reisimine väikesele lapsele annab, kas tal säilivad reisist näiteks mälestused või jääb midagi asjalikku maailma kohta isegi meelde. Reisimine annab aga imelise võimaluse lapsele mänglevalt „päris“ asju seletada. Näiteks erinevate ajavööndite kohta õppimine viis meie arutelu erinevate kliimade, aastaaegade ja geograafia juurde, kuidas maa ümber Päikese keerleb, miks on kohti, kus massiliselt levivad nakkushaigused, kuidas inimesed erinevates maailmaosades elatist teenivad, kuidas prügiga hakkama saada, miks mõnedes kohtades liigutakse autode, mootorrataste või loomadega. Võib-olla mõtles Oliver mõnede nende arutelude peale, kui ta hiljuti ühel õhtul magama minnes minu käest küsis: „Emme, kas kuskil maailmas on alati päev?“

Toreda jälje jättis Oliverile ka öösafaril käimine, seda ehk ka sellepärast, et ta lubas kõige nimel, mis talle kallis, et ta istub safariautos ilusti ega räägi kõva häälega, ja kuna ta nii tublisti hakkama sai, siis sai ka kõigilt kaasreisijatelt kiita. Praegugi kodus tagasi olles matkamas käies ütleb Oliver „Tss!“, kuna loomade juures tuleb vaikselt rääkida. Usun, et nagu osa raamatutegagi, mida lastele loeme, kus sügavam sõnum saab ehk selgeks aastate pärast, mäletab laps seda tunnet, kui ta on džunglis, isegi kui midagi ei näe, aga tunneb enda ümber niiskust ja pakatavat elu. Samuti on Oliveril meeles vihmametsas jalutamine, mil ta sajajalgseid avastas (ilmselt kuna ta oli maapinnale lähemal kui meie!), lehtedele langeva paduvihma taustamüra ja tsikaadide vali laul. Väga eriline on lapsega sellises kohas seista, tasakesi sosistada ja ümberringi rõkkavat loodust jälgida.

Oma loomulikus elukeskkonnas loomade nägemine andis meile taas võimaluse rääkida sellest, kui ohustatud paljud loomaliigid on ja kuidas inimeste tegevus loomade elupaiku vähendab või kuidas meie oma käitumisega loomade elupaiku kaitsta saame. Need õppetunnid on Oliverile väga selgeks saanud, olgu see plastireostuse või näiteks salaküttimise kohta. Üks meie reisi tipphetki oli Borneo džunglis orangutanide nägemine – pidime selleks kahel korral looduskaitseala külastama, et meil õnnestuks neile piisavalt lähedale pääseda. Oliverile meeldis vaadata, kui hoolikalt ja inimese moodi nad oma banaane koorisid, ära sõid ja siis banaanikoored viimase suupistena nahka pistsid.

Meie kui vanemate jaoks settib reisil õpitu ja mälestused samuti ajapikku nagu lapselgi. Lapsega reisimine annab imepärase võimaluse näha maailma läbi kellegi silmade, kes kõike esimest korda avastab. Samuti on tore olla tunnistajaks, kuidas lapse maailmapilt iga uue kogemusega suureneb. Lapsega reisimisel on oma plussid ja miinused võrreldes omaette käimisega, ent perereis loob mälestused, mis aja möödudes aina kallimaks muutuvad.

***

Toredad küsimused,

mida lapsega pika sõidu ajal arutada. Kui laps natuke teemas püsib, siis järgmine samm on, et ta õpib vastu küsima samu küsimusi. Seda saab harjutada ka reisil võõraste inimestega rääkides, et lapse enesekindlust kasvatada.

• Mis siin samamoodi on nagu kodus ja mis teistmoodi?
• Millised helid sulle kõige rohkem meeldivad ja miks?
• Mis me saaks teha, et loomi rohkem hoida?
• Kui sul oleks oma pood, mida sa seal müüksid?
• Mis on üks asi, mida sa mõnelt oma lemmikloomalt küsida tahaksid?
• Mis on parim asi õues olemise juures?
• Kui sa oleksid fotograaf, siis millest oleks kõige kergem või raskem pilti teha?
• Mis teeb kellegi targaks?
• Mismoodi teisi inimesi aidata saab?
• Mis paneb sind tundma tänulikkust?

***

Enne reisi

Mis esmaabi asju kaasa võtta: paratsetamool, ibuprofeen (laste omad, vedelikuna), aitab peaaegu iga asja puhul, valu, palavik, kui haigus hakkab tulema. Allergiaravim löövete ja putukahammustuste jaoks, päikesekreem (SPF 50), niisutav kreem. Antiseptiline haavasalv. Kõhulahtisuse jaoks me midagi kaasa ei võtnud, kui aga lapsel on toidumürgitus, siis tuleks juua väikeste lonksude kaupa ja nii sageli, kui laps on nõus, gaseerimata magusat mahla.

Vaata viisanõudeid (iga pereliikme jaoks, kui teie peres on eri riigi passe) ja tee seda kindlasti passi väljastanud riikide veebisaidilt.

Kontrolli, kas reisivaktsiine on vaja (kuigi ilmselt ei ole väga hea mõte minna väikese lapsega nakkusohtlikesse piirkondadesse).

Laadi üles kõikide dokumentide koopiad (passid, reisikindlustuse andmed, autosõiduload, immuniseerimisdokumendid ja piletid, kuigi need on niikuinii e-postkastis. Kui juhtub halvim ja dokumendid kaovad ära, siis on kõiki neid andmeid vaja. Me tegime ka kõikidest asjadest ekraanipilte juhuks, kui internetti ei ole.

Meie vahetasime väga vähe sularaha, kuid kindlasti oli kaasas (mitu) pangakaarti, millega sai ilma lisakuludeta raha välja võtta. 

Reisil on hea muretseda ainult selle pärast, kus laps on ja mis ta teeb ning kus kõikide passid on. Seega, mida vähem väärtuslikku kraami kaasas on, millel veel silma peal peab hoidma, seda parem.

Uuri, kas enne väljalendu peab panka teavitama, et teisel pool maakera sularaha väljavõtmiste tõttu kontot ei blokeeritaks. See juhtus meiega ühe teise reisi ajal, kui pank tühistas kaardi ära ja oli palju tegemist, et telefoni teel kedagi kätte saada.

Tekst ja foto: Stina Saunders

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Hõimuliikumise tulevik
• Mida Balil põske pista?
• Registreeri oma reis!
• Võrridega Kariibide kõrgeimal teel
• Kuveit – ootamatu tutvus
• Myanmar – elu pärast riigipööret
• Turvaline ja imeilus Põhja-Tai
• Bangkok. Koht, kuhu minema peaksid
• Reisiaasta 2024: kuhu soovitab tänavu reisida ajakirja toimetus?
• Väikese maade­avastajaga Aasias
• Sikkim ehk Kanchenjunga imetlemine idakaarest
• Elumuutev perekokkutulek Indias
• Hiina – fookus väljaspool rahvuspiire
• Mongoolia monoloogid
• Mis suunas liigub Aasia?
• Tooteuudised
• Ookeanide uurija Ivar Murdmaa (1931–2023)
• Kroonika