Vallemaggia – itaaliamaitseline Šveits
Suurest Munamäest pole meile küllalt ning vahel tõmbavad eestlasi suuremad ja võimsamad mäed. Väljakutseid ja tõsisemaid seiklusi pakuvad ikka üle 2000-meetrised tipud.
Meil on kauaaegne sõber Šveitsis. Peter on 89, kuid suusatab, ujub Reini jões ja vaim on terav. Pärast vinduvat Eesti talve ja külma kevadet kutsub Peter meid oma väikesesse kivist mägimajakesse Šveitsi lõunapoolsemas nurgas, Alpides, itaaliamaitselises ja -keelses Ticino kantonis.
Oleme Vallemaggias, Locarno linnast 40 kilomeetrit põhjas. Vallemaggia on saanud oma nime siit läbivoolavast Maggia jõest, mis toidab maalilist Maggiore järve. Poolel teel annab Maggiale oma veed ka Bavona jõgi, vesikonda kuulub teisigi väiksemaid jõgesid. Vallemaggia pindalaks mõõdetakse 570 ruutkilomeetrit, kattes Ticino kantonist umbes viiendiku. Vallemaggia 2000–3000-meetrised tipud vahelduvad sügavate roheliste orgudega. Siin kohtuvad loodus ja aastatuhandete jooksul ladestunud kultuurikiht.
Olgu kohe öeldud, et uhkete suusakuurortide, luksushotellide ja ööklubide otsijad Vallemaggias pettuvad. Aga kui meeldivad suurepäraste vaadetega maalilised Alpid, eri pikkuse ja raskusastmega matkarajad, jalgrattateed, piirkonnale omane kultuur, ööbimiseks väiksemad võõrastemajad või hoopis matkaonnid, siis olete küll õiges kohas. Mõlemad meie külaskäigud Vallemaggiasse on jäänud kevadesse, aega, kui kõrgematel tippudel on veel lund. See on ideaalne periood: oma tulekust on märku andnud kevad, alpiniidud kirendavad õitsvatest lilledest, ka turistid pole veel saabunud, nad pidavat tulema kesksuvel-varasügisel.
Kivi leidub kõikjal
Vallemaggia domineeriv looduslik materjal on kivi. Hooned on kivist, kuid kivi on üleüldse kõikjal: pikad kiviplaadid toetavad istanduses viinamarjavääte, kivist on sajandite jooksul uuristatud keedupotte ja -panne, elegantsed kivisillad on viinud inimesi üle kärestikuliste ja tormlevate jõgede ja kitsaste orgude... Keskajal kandsid vangid kaelas täpselt kaalutud kive, see pidi süüdimõistetu viima patukahetsuse ja ülestunnistuseni. Erinevate varjunditega marmor katab terveid mäekülgi. Kunagi andsid kaevandused kohalikele tööd, kuid nüüdseks on nende tegevus piiratud. Peccia külas on arendatud välja kaks skulptuurikeskust, millest üks on rahvusvaheline. Saab oma silmaga jälgida suurele kivimürakale elu ja kunstilise varjundi andmist.
Romantilisena tunduvas Vallemaggias on möödunud aegadel elanikkonna vaesus ja üleasustus viinud olulise väljarändeni. On lahkutud suurematesse linnadesse, välismaale, ikka sinna, kus elu tundus pisut kergem... Romantilised kivimajakestega külad on nüüdseks hõivanud uusasukad, vahel ka oma kunagiste juurte otsijad. Uued inimesed on siia rajanud oma suvekodud.
APAV, kohalike entusiastide ühing (midagi muinsuskaitse sarnast), kaardistab ja taastab kohalikku arhitektuuri, kunsti ja looduspärimust. Ehituses ja restaureerimises kasutatav kohaliku kivi ja puidu kombinatsioon loob Vallemaggiale omaseid ja ainulaadseid arhitektuurilisi kombinatsioone.
Mägedest allaveerenud majasuurused rahnud on oma teel tekitanud koopaid, mis on aegade jooksul oskuslikult muudetud elumajadeks, loomade varjualusteks, aitadeks, nägime isegi ühte looduslikku hundilõksu.
Veel – kivist „seentel“ istuvad sajanditevanused puidust aluse ja seintega viljakuivatid, torbad. Selline konstruktsioon lasi õhul vabalt liikuda ja väidetavalt hoidis viljast eemal närilised. Kogu piirkond on olnud sügavalt katoliiklik: kirikud ja teeäärsed väikesed pühapaigad on rikkalikult kaunistatud naiivsete seinamaalingutega. Igas väikemaski külas on aastasadu vana kirik, sageli küll üsna tilluke.
Vallemaggias säilitatud ja siiani elav kultuuriline pärand on tõesti eriline. APAV on publitseerinud internetis ja paberil palju huvitavat ning abistavat itaalia- ja saksakeelset teavet nii kohalikust ajaloost kui ka paljudest matkaradadest. Nii saadab Sentiera di Pietra külastaja iidsetele kivist radadele, Paesaggi di Pietra kirjeldab ja saadab matkaja seevastu kivistele maastikele.
Paljudest kohalikest küladest on Brontallo, Rima ja Fusio eriliselt hurmavad. Tuhande meetri kõrgusel olev Rima oma 170 ajaloolise hoonega on kunagiste rändkarjakasvatajate hajaküla. Loomad toodi suveks kõrgematele alpiaasadele naaberküladest Brontallost ja Brogliost. Rima kolm matkarada nõuavad läbiuurimiseks vähemalt pool päeva (vt monti-di-rima.ch – percorsi didattici). Rima viimane, veel vana, traditsioonilise aja elanik Renato Tonino andis oma tagasihoidliku 1581. aastal ehitatud väikese majakese muuseumina kogukonnale. Muuseumi lihtsad ja praktilised esemed annavad kinnitust kunagiste elanike raskest ja tagasihoidlikust elust.
Bosco Gurin – küla, mida tuleb näha
Kuid pärl on alles ees. Jõuame mööda käänulist teed vihmasel ja jahedal hommikul Bosco Gurini külasse. Vallemaggia kõrgeim, 1500 meetri kõrgusel asuv Bosco Gurin sai alguse 13. sajandil. Üle Alpide migreerusid Vallemaggia lääneossa saksa keelt kõnelevad asukad, walserid. Alpide ääremaal, karjamaade ja metsade vahel seisid uustulnukad vastamisi karmi kliimaga, lumelaviinide, karude-huntidega. Isolatsioon ja kõneldav saksa keele dialekt aitasid säilitada iseseisvust, vabadust ja oma erilist kultuuri 700 aastat ehk kuni 19. sajandini. Walseri saksa dialektist annavad tunnistust veidrana tunduvad tänava- ja kohanimed. Kuigi languses, on tänasel päeval walseri saksa keele murde kõnelejaid hinnanguliselt 10 000 inimese ringis.
Bosco Gurini küla alumises osas on säilinud kobar keskaegseid hooneid. Juba eemalt tervitab külamuuseum ja avaneb mineviku elustiil. Mööda kitsast kägisevat treppi, mis on välja nikerdatud ühest puutüvest, pääseb ülakorrusele. Toas voodi kohal on pilu, mille kaudu olevat lahkunud pahad vaimud surijast... Küla servas, jõe ääres on tohutu pikk hoone, siia tõid külaelanikud oma loomad. Ju saadi aru, et mõistlikum on jagada üht suurt lauta kui ehitada palju väikeseid. Praegugi on hoone kogukonna kasutuses. Paljusid külamaju ilmestavad kohaliku kunstniku Hans-Tomamicheli joonistused.
Nagu mujal Vallemaggias, pole ka Bosco Gurin pääsenud modernsest elust – rida vanu aitu on nutikalt renoveeritud atraktiivseteks puhkemajadeks. Näeme ka väikest suusakuurorti, mille juures opereerib aasta ringi köisraudtee. Külas ringi uidates leiame siit isegi balletikooli.
Vallemaggia pole muuseum. Siin on moodsad, 21. sajandi toimivad kogukonnad. Kõrged mäed on romantilised, kuid alati ripub õhus oht. Enamik külasid on kohtades, kus laviinide ja varingute tõenäosus on väiksem, kuid iial ei tea.... 1986. aastal pühkis lumelaviin Mogno külast mitu maja, loodusjõud võtsid kaasa ka 17. sajandil rajatud kiriku Chiesa San Giovanni Battista. Rahvusvaheliselt tuntud šveitsi arhitekt Mario Botta projekteeris 1990ndatel külaelanikele asenduskiriku. Nii on Mognos läbini tänapäevane kohalikust kivist pühakoda, mida tullakse vaatama kaugemaltki. Kuid kõik vana pole kirikust siiski läinud: kirikusse on kombineeritud kaks vana, lumekatastroofi üle elanud kella aastast 1746.
Põllumajanduslikus kasutuses on vähem kui 2 protsenti Vallemaggia maast. Kohalikud väikefarmid on innovaatilised, iseteeninduskioskid müüvad mune, kohapeal valmistatud jogurtit ja juustu. Veglia külas on taastatud kastanisalu. Minevikus olid kastanid oluline osa kohalikust majandusest: kastanimune eksporditi, neid röstiti ja jahvatati jahuks. Kastanipuust valmistati mööblit ja majapidamisriistu. Veglia küla õpperada viibki läbi kastanisalu, rajal liikujaid saadavad šoti mägilehmad. Kohalikku kliimasse ja ebatasastele mäeveertele sobib šoti mägiveis ideaalselt.
Matkarajad igale maitsele
Vallemaggia orgudes ja külakestes on palju huvitavat, aga ka mäed kutsuvad. Energilisi ja heas vormis matkajaid ootab 168-kilomeetriline Via Alta Vallemaggia. Rada algab Locarnost ja viib üle 2000–3000-meetriste mäetippude ja -harjade, ööbimisvõimalusi pakuvad mägionnid rifugio’d (vt viaaltaVallemaggia.ch). Kui video tekitab kiusatuse, ambitsioonid nõuavad ning füüsiline vorm ja ajalimiit lubavad, siis ongi aeg teele asuda!
Loomulikult on mägedes ja orgudes ka vähem nõudlikke radu. Šveitsis on kasulikud kaartide ja vabaõhutegevuste äpid, mis aitavad planeerida aega ja läbitavaid radu. Kasutasime informatiivset schweizmobil.ch, mis annab tohutult head ja praktilist materjali, mida on soovi korral kerge ka paberile trükkida. Šveitsile omaselt on mägirajad hästi märgistatud (kollane värv tähendab tõsist mägirada). Rajaviitadel on antud läbimiseks kuluv aeg, kuid sellesse tuleks suhtuda ettevaatlikult: tundub, et tunnid ja minutid on mõeldud puhkepausideta ja eriti heas vormis kiiretele kõndijatele.
Meil oli õnn kasutada oma võõrustaja suurepäraseid 1 : 50 000 paberkaarte, millel Vallemaggia detailid ulatusid üle nelja lehekülje. Tänu kaartidele avastasimegi pidevalt uusi radu. Lemmikuks sai Fusio külast algav 10 kilomeetrit pikk ja 840-meetrise tõusuga rada. Joonud kohvi külahotellis ja motivatsiooniks imelised vaated sügavatele lopsaka taimestikuga orgudele, tõusime kolm tundi mööda aasu ja läbi metsa. Algselt küladevahelised mägirajad on kujunenud ammustel aegadel ja neid on tallatud sajandeid, kuid erosiooniohtlikul ja muutlikul pinnasel vajavad needki aeg-ajalt korrastamist. Ühel sellisel paiguti varisenud rajal kohtusimegi rajameistritega, kes kasutasid traditsioonilisi tööriistu ja ajutist, suurte rahnude külge kinnitatud köisteed. Teisel rajal olime tunnistajaks suure puidust silla ehitamisel üle metsikult tormleva mägijõe.
Tasapisi oleme jõudnud 2000 meetri kõrgusele platoole üleval pool metsapiiri. Kunagi on kohalik maaomanik parandanud piirkonna majandust ja ehitanud sellesse eraldatud paika loomade varjualuse, mis on kasutusel tänini, akveduktist voolab vulinal vesi. Veel maikuu keskel on mäekülgedel küllalt lund. Peagi jõuame Lago Mognolo juurde. Suur ümmargune mägijärv on sulalörtsise jääkaane all. Kiire piknik ja alla – sõltume ju kohalikust küladevahelisest bussist! Laskumine oli sama järsk kui tõus, kuid pisut planeerimist (abiks ikka kaardid) tõi meid Fusio külasse 20 minutit enne bussi väljumist. Tundub, et tüüpiline päev kevadises Vallemaggias, kus vaatamata ilusale ilmale ja heale rajamärgistusele kohtasime vaid kahte (kaas)matkajat.
Ka jalgratturitele on Vallemaggial palju varuks. Endine Locarno-Bignasco raudtee on muudetud mõnusaks 17,5 kilomeetri pikkuseks rattarajaks. Paralleelselt liigub ka rattaid transportiv buss number 315. Kes viitsib teha pika ja aeglase tõusu, võib Bignasco külast sõita 19,6 kilomeetrit Fusiosse Lago di Sambuco reservuaarini. Praegune rekord on 52 minutit. Pärast ootab ees pikk langus, 1018 meetrit. Teel ootavad mitmed järsud pöörangud, aga see ju retke põnevaks teebki!
Isegi üsna kaugetes kohtades on omad nauditavad väikesed luksused mõne pisikese kohviku, baari ja restorani näol. Meie lemmikuks kujunes jõeäärne Grotto Pozzasc Peccia küla all. Grotto pakub laia valikut ja on avatud kogu päev. Taas kord tõdemus, et Šveits pakub kvaliteeti, kuid vastukaaluks naabrile Itaaliale on kõik kallis. Peale keskuse Ceviole on Vallemaggias mõned väikesed külapoekesed. Nii on Prato di Sornico küla keskel poolkeldrikorrusel peidus väike pärl: oskuslikult organiseeritud ja stiilne pisike kohalikku toodangut müüv pood. Äri on avatud ainult keskpäevani.
Reisimise rõõm on ka üllatused, olgu need ootamatud avastused, kohtumised, isegi väikesed õnnetused.... Jalutades rajal, mis viis mägitunnelisse, jäi pealaterna valgusvihku madu, otse meie jalgade ees... Teisal sattusime lasketiirule, kus kohalikud harjutasid entusiastlikult paugutades kodumaa kaitsmist... Ronides üles mööda järsku mäeveert, avastasime, et oleme suvekarjamaadele liikuva lehmakarja trajektooril – kes annab teed? Bignasco suveniiripoes kohtasime itaalia aktsendiga rääkivat eestlast... Mägimajakeses kallab Peter järgmise klaasi veini ja heites pilku kaugusesse, tabame viimaseid õhtupäikese kiiri peegeldumas Mount Zucchero lumelappidel.
Vallemaggia on lummavalt itaaliahõnguline Šveits. „Due singoli al Piano di Peccia“, seda tahaks lausa laulda!
***
Infot Vallemaggia kohta leiab veebilehelt ascona-locarno.com.
Vallemaggia suuremates keskustes Cevios, Bignascos ja Cavergnos on hea bussiühendus.
Lihtsaim viis Eestist Vallemaggiasse minemiseks on kasutada Wizz Airi, lennates Tallinnast Milanosse või Ryanairiga Bergamosse, edasi rongi või rendiautoga. Swissair lendab Tallinnast Zürichisse, sealt viib rong Locarnosse, edasi juba kohalik buss.
Ööbimisvõimalusi pakuvad mägionnid rifugio’d (vt viaaltaVallemaggia.ch).
Šveitsis on kasulikud kaartide ja vabaõhutegevuste äpid, mis aitavad planeerida aega ja läbitavaid radu (nt schweizmobil.ch)
Tekst: Siiri Merila-Hubbard
Foto: Nigel Kelly
Selles numbris
- Tajine (tagine) – toidunõu ja Põhja-Aafrika toidud
- Te Araroa matkatee
- Põhja-Koreas kõhuvalu ei esine!
- Mägironija tee
- Servus aus Tirol
- Namiibia kuuel eri moel
- Vallemaggia – itaaliamaitseline Šveits
- Kõigepealt Kambodža ja sealt veel Vietnamisse!
- Teadustraaleriga Põhjamerel. Laevaelu logiraamat
- Loomeresidentuur Liguurias
- Armeenia kultuuririkkus Euroopa radaril
- Indrek Rohtmetsa lapsepõlveunistuste täitumine
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 101 – August 2023
