Varanasi kirjad 2. Raga Rageshri ja matsiplika

Varanasi on sügavalt vaimne linn, aga külalistele jääb silma hoopis muu: miks on püha linn räpane? Selle üle imestavad mitte ainult lääne turistid, vaid ka moodsad indialased.

Mind isiklikult häirib rohkem vaimne reostus, mis saabub linna turistidega, kes ei austa meie jumalaid. Indias on vaimne puhtus väga oluline. Oma vaimse puhtuse eest hoolitsev inimene ei sekku räpastesse afääridesse ja kui tema vaatevälja ilmub midagi räpast, siis ta vaatab mujale. Me ei sekku jumala tahtesse. Kui jumal tahab, et linn läigiks puhtusest, siis läigibki. Selles pole kahtlust.

Olen viimasel ajal vähe väljas käinud, sest õpin väga rasket raga’t. Raga Rageshri on raga’de kuninganna. Ühe vaese Ida-Virumaa tüdruku jaoks on see paras pähkel ja mitte ainult hääletehniliselt. Igal raga’l on oma iseloom, elumahl ja meeleolu, mille see esile toob. Suurejoonelise Raga Rageshri puhul tundsin teravalt, et ma pole teda väärt. Minus ei ole seda suurust, mida Rageshri nõuab, pole kuningannale väärilist partnerit, isegi toatüdrukuna mitte. Ma muutusin loiuks ja uniseks, aeg kadus käest. Kaebasin õpetajale, kes ütles: „Olgu, ma õpetan sulle järgmises tunnis uue raga.”

See kurvastas mind. Tegelikult ma ju tahtsin kuningannaga tutvust teha. Mu virin oli selline eestlase virisemine, millest ainult eestlased aru saavad. Õnneks mu õpetaja hindas olukord õigesti ja kadus. Me polegi pärast seda kohtunud.

Teades, et mulle on kingitud haruldane võimalus kuningannaga suhelda, asusin usinasti harjutama. Raga Rageshri on tehniliselt nii keeruline, et seda võiks harjutada kogu elu. Kui seni olen tegelenud peamiselt nootide lihvimisega, siis nüüd tuli hakata täitma nootide vahelist ala, ehitama soo peale linna nagu Peeter I.

Viimasel ajal on alternatiivmeedias palju juttu noodi A sagedusest, mis läänes on fi kseeritud 440 Hz, aga tervendavalt mõjuvat hoopis iidne 432 Hz. Indias on liikuv heliredel ja naishääle puhul on A tavaliselt 405 Hz. Mis iganes, minu kogemus ütleb, et tõeliselt huvitavaks läheb hoopis siis, kui noot A (Pa) helistikus täielikult puudub. Nagu Raga Rageshri puhul. Siis maailm muutub.

Ei tea, kas sellest, et kaotatud võimalus siiski tagasi anti, ent tundsin harjutades, et käes on minu elu tähetund. Lihtsalt tekkis selline taju suursuguseid helisid kuulates. Ehkki istusin oma kuumakindlas tagatoas ega suhelnud kellegagi. Tasapisi organism harjus ja uni kadus. Selgus, et erinevalt minust, on mu korter väga Rageshri. Mughalstiilis suure lahtise verandaga, mis ripub justkui tänava kohal ja mille kivipitsist seinad varjavad mind maailma eest, aga mitte maailma minu eest. Sellistes ruumides nautisid elu mogulite naised, keda keegi näha ei tohtinud. Ka mina ei tahtnud kedagi näha. Mulle piisas Raga Rageshri’st.

Paljud India naised elavad tänaseni koduseinte vahel. Kui kodus on kõik olemas, siis pole mingit kihku veel kuhugi minna. Väljas käiakse harva ja rutuga, see pole meie maailm, vaid vaheolu, eikellegimaa, mis korda ei lähe. See on ka üks põhjustest, miks linn on must.

Ühel hetkel tuli siiski välja minna. Ja siis ma kogesin, mida hindud vaimse puhtuse all mõtlevad. Gangese kaldapealne oli vaimselt räpane. Vaimupimedate turistide tõttu, kes oleksid ehk õnnelikumad oma kodus või mõnes teises, füüsiliselt puhtas kohas. Ausalt öeldes poleks mul midagi selle vastu, kui Kashi oleks mittehindudele keelatud linn. Nagu Meka. Juhul muidugi, kui ma ise sissepoole jääksin.

Eriti madalaks läheb asi siis, kui turistid hakkavad Varanasi lehmadele kaasa tundma. Tulge mõistusele! Indias on lehm püha loom, kõik austavad ja imetlevad teda. Lehm on uhke ja väärikas, nagu kuninganna, loomade Rageshri.

Linnaõhk teeb vabaks. Linnaloomadel, kel on valikuvabadus, areneb välja intellekt, mis ei jää inimesele palju alla. Vaba loom on inimesele võrdne partner.

Meie lehmad ei ole kodutud. Nad käivad kodus söömas, lüpsil ja magamas. Päeval on neil voli teha, mida heaks arvavad. Lösutada keset tiheda liiklusega ristmikku, õnnistada maad lehmakookidega, külastada puuviljalette. Eriti võimsad on Kashi pullid, kel pole peremeest peale jumal Shiva. Iga poodnik peab oma pühaks kohuseks pullile maiuspala suhu visata, kui pull pea poeuksest sisse pistab.

Varanasi elanikud toovad oma toidujäätmed kilekotiga tänavanurgale loomadele söögiks. Me oleme uhked, et miski ei lähe kaotsi, kõik saavad söönuks. Kuumas kliimas on oluline, et toidujäätmed ei jääks kuskile haisema. Kui te näete Varanasi tänavatel laialiloobitud prügi, siis on see jäänud loomadest, kes on jäätmeid sorteerinud. Kojamees käib hommikul vara.

Kuninganna elu osutus mulle, matsiplikale, väga kulukaks, sest ma ei suutnud endale midagi keelata. Indiasse tulles häiris mind kõige rohkem, et mind peeti rikkaks välismaalaseks, kui ma ise pidasin end vaeseks idaeurooplaseks. Sõdisin kogu hingest vastu, ent karudki õpetatakse tantsima ja mõne aasta möödudes märkasin, et olin ka ise oma rikkusesse uskuma jäänud. Rikas olla on väga mõnus, sest pole vaja oma hinge müüa.

Raga Rageshri soovis, et ma ümbritseksin end ilusate asjadega. Selleks polnud vaja kodust välja minna. Indias on sadu internetipoode, poisid toovad ja poisid viivad tagasi, kui ei meeldi. Raga Rageshri juhtis mind üha sügavamale India luksusesse. Vaimustusin miniatuurmaalidega siidsaridest, mis maksid iPadi hinna, ainult ei osanud valida, kas näkineidudega Rama või lehmadega Krishna, võtaks mõlemad? Siis jõudsin kuningliku manuskriptini, valmistatud Varanasis 18. sajandil meie kuulsa poeedi Tulsi Das’i eepose „Ramcharitmanas” põhjal Jaipuri maharadža jaoks. Selle ma ostan kohe ära! Ent selgus, et see maksab auto hinna. Kartes kõrgelt kukkuda, lükkasin ostu edasi.

Ent õpetaja on ikka kadunud ja pidu pole veel läbi. Täna on meie linna kõige suurem sündmus, Mahashivaratri, jumal Shiva pulmaöö. Otse minu akende all toimuvad sel puhul Drupad Mela öökontserdid, kuhu saabub muusikasõpru kogu maailmast. Mu kodu sobiks ideaalselt vastuvõtu korraldamiseks, aga Raga Rageshri pole nõus. Ära ole nagu tobe välismaalane, kelle pea on nii prahti täis, et jumala jaoks silmi ei jätku! Tänane öö on selleks, et kohtuda jumalaga, kes täidab su südamesoovi.

Selles numbris

• RAAMATUTUTVUSTUS
• Paralleelmaailmad ehk kuidas sündis raamat „Islandile”
• MÄLESTUSED RAPIIRILT
• JEEMEN - kohanenud ajatus
• PORTUGALI POPURRII: ajaloo vältimatuse ja kunstide linnad
• Seal, kus lõpeb asfalt ehk Tenerife edasijõudnutele
• Eesti kunstnike jalgsimatkad Euroopas
• Lastega mööda Eestimaad: Põnevat Põlva põhjast
• Varanasi kirjad 2. Raga Rageshri ja matsiplika
• Kõigest kurrutus maakoores
• Raamidest väljas. PEETER VAREP (03.05.1914-16.03.1984)
• Go Reisiajakiri küsib: Kus on parimad JAHTSADAMAD?
• Näitlejad lähevad Hoppetiga merele
• Vana rendijahiga Kosi saarestikus
• KAPHOORNERID OMAVAHEL
• SOOLOPURJETAMISEST BISKAIAL
• MINI TRANSAT karm proovilepanek ookeanil
• Go Reisiajakiri 47 – Aprill 2014