Varanasi kirjad 3. Hanumani sünnipäev

Ahvjumal Hanuman on tuntud erakordse vapruse poolest. Lii Unt kirjeldab seekordses kirjas, kuidas ta Hanumani sünnipäeva tähistas.

Ma peaksin oma kirja enne valmis kirjutama, kui temperatuur tõuseb 50 plusskraadini ja mu ajust moosi keedab. Aga ka +45 °C pole kirjutamiseks soodus.

Võiks ju põgeneda kuumuse eest nagu kõik välismaalased ning ka üha rohkem kohalikke. Ka Varanasi muusikud veedavad kuuma aja Dharamsalas, aga mina ei taha kuhugi minna. Kogesin oma esimesel kuuma perioodil midagi nii võimast, et olen pärast seda kõik suved kaasa teinud.

Kui välistemperatuur on pidevalt kõrgem kui kehatemperatuur, siis keha kaotab oma jäigad piirid. Oled nagu emaüsas, kõigega üks. Ma usun, et see valgustumisele lähedane seisund on Põhja-India kultuuri alus, siit on võrsunud nii kunst kui ka filosoofia. Samas pole sa siiski veel valgustunud, su meel pole puhas ja sa ei kontrolli oma närvisüsteemi. Ratsionaalne mõtlemine on pärsitud ning väiksemgi emotsionaalne säde põhjustab hinges tulekahju. Kuumusel on põrgulik vägi pigistada sinust välja kõik see, mille oled endas maha salanud. Ego annab kontrolli üle ja sa sisened oma varjupoolele. Puhastustulle. Indias on joogid, kes praktiseerivad mediteerimist kuuma päikese all.

Kõige turvalisem on istuda toas kliimaseadme all. Aga mul oli vaja minna välja pabereid ajama. Leidsin, et kõige õigem päev eneseületuseks on ahvjumal Hanumani sünnipäev. Hanuman on tuntud erakordse jõu ja vapruse ning jäägitu pühendumise poolest. Ta on kangelastegude jumal.

Vapper päev koos Hanumaniga

Sünnipäeva hommikul kümblesin Gangeses ja osalesin Hanumani templi teenistusel. Olin just rätiserva seotud 100 ruupiat annetuseks välja võtnud, kui märkasin, et naisel minu ees on lisaks paberrahale peos ka metallmünt. Olin unustanud, et jumalale tuleb annetada paaritu arv, see toob õnne. Minu püüdlik 100, mille abil lootsin Hanumani soosingut võita, ei olnud pädev. Haarasin viimases hädas ühe roosi kroonlehe ja lisasin rahale, aga jumalat on väga raske petta.

Teine halb enne tabas mind teel rikša peale. Varanasis algab tööpäev enamasti kell 11, seega pidin liikuma keskpäevapäikese all. Järsku märkasin teetolmus pahaendelist kaarti − poti kümmet. Oleksin võinud vabalt ümber pöörata ja asjaajamise edasi lükata, aga Hanumani sünnipäeval tundus see sobimatu. Ühte kaarti kartes alla anda? Hanuman ei andnud kunagi alla, ta võitles lõpuni.

Rikša sõitis 200 meetrit ja jäi seisma. Totaalne liiklusummik. Asusin põrgukuumuses kahekilomeetrisele matkale.

Palavaga väljas käies peab arvestama kolme reeglit: pea peab olema kaetud, veepudel käeulatuses ja ei tohi oma mõtteid hulkuma lasta. Mõtted, kui sa neid ei kontrolli, leiavad varsti sinu nõrga koha, millega su vaimu piinata, samal ajal kui lõõskav päike su keha piinab. Kõige parem on hoida meel konkreetsel eesmärgil. Põrgukatlas peab olema kaine. Energiline samm ja meelekindlus viivad sihile.

Marssisin suhteliselt väheste kadudega ametiasutusse, kus avastasin, et olin unustanud ühe dokumendi paljundamata. Mis seal ikka, ega Hanuman ka kohe röövitud Sitat üles ei leidnud. Läksin pool kilti tagasi ja tegin paljunduse ära.

Nii, nüüd sain kõik korda, ametnik vaatas paberid üle ja kiitis heaks. Jäi veel maksta tasu, pank oli kohe üle tee ja konditsioneeritud. Haakisin end jaapanlasele ja indialasele sappa, et nende pealt blanketi täitmist maha viksida. Ent pangast me vajalikke blankette ei saanud. Soovitati minna panga peakontorisse natuke maad edasi. Indialane loobus kohe, jaapanlane jäi mõtlema, mina otsustasin mitte aega raisata ja tormasin panga peakontori suunas. Julgust andis see, et olime jõudnud suurte puude alla. Erinevalt imetajatest tunnevad puud end kuumuses ülihästi, õitsevad ja kasvatavad mühinal uusi lehti-vilju. Juhtumisi oli koha nimi Lanka, Hanumani auks, kes Sri Lankal oma vägitegusid tegi. Jai, jai Hanuman! Nägin puude varjus isegi paabulindusid. Siiski osutus teekond märksa pikemaks, kui ma arvasin.

Pangas oli pikk saba. Lõbustasin ennast blanketi täitmisega. Üks kord, teine kord, siis näitasin oma tööd infoletis ja mul kästi see uuesti ümber kirjutada. Minu ette oli jäänud vaid kümme inimest, kui järjekord laiali lagunes − lõuna pool tundi. Oligi viimane aeg, sest mu joogivesi oli otsas. Läksin välja ja jõin kaks suurt klaasi mangopiimasmuutit rohke jääga. Küll oli hea!

Pangas oli järjekord muutunud kobaraks kassa ümber. Võtsin sisse parima võimaliku positsiooni vaatega tellerile, kes saabus ja liikumatult arvutiekraani jõllitama jäi. See kestis terve igaviku. Asi muutus juba üpris imelikuks ja ma küsisin endalt, ega mul ei ole kuumarabandus? Õnneks oli kassapidajal kangestunud üksnes keha, ta meel oli seda teravam ja ta tajus välismaalase sõnatut hämmastust.

„Arvutisüsteemi rike,” ütles ta inglise keeles. „Ei ole kindel, et enne panga sulgemist tööle saab.”

Rahvas kassa ümber lainetas, aga ei taganenud sammugi. Kell oli kolm läbi, pangad suletakse tavaliselt kell neli.

Kuumust trotsides edasi

Hanumani sünnipäeval ei ole sobilik lihtsalt loobuda, seetõttu otsustasin tormata teise panga poole, mis jäi mu koduteele. Teeserval vedeles suur punt rukkililli, juurtega maast välja tõmmatud ja üle aia visatud. India aiandid müüvad rukkililli, kuid need kaotavad kuumas oma ilu. Ma ei saanud Eesti rahvus lilli sinna kuuma tolmu sisse vedelema jätta, võtsin pundi kaasa.

Nüüd rühkisin juba palju pidulikumalt edasi. Teele jääv pank oli suletud. Oli veel üks võimalus. Mu kodutänava nurgal on väike pangakontor, juhtumisi selle panga fi liaal, mille blankett oli mul juba täidetud. Ja imede ime − panga uks oli pärani lahti! Kassapidaja tunnistas mu töö heaks, aga palus tulla homme uuesti. Pank on avatud kümnest neljani. Kell oli 16.05.

Tundsin, et mu jalatallad on ümmargused, nagu oleksin rattad alla saanud. Rukkilillekimp mu peos kippus närtsima. Aju oli nii tursunud, et otsis kolbast väljapääsu. Ent siiski tundsin südames uhkust ja tänulikkust. Olin õnnelik päeva üle, mis sai veedetud koos Hanumaniga. Selline on usu jõud. Jumal ei pea su soove täitma, ega ta su teenija pole. Jumal annab sulle jõu, et sa saaksid ise oma soove täita. Indias on askeesid ja enesepiitsutused tänaseni moes, sest Maya loor on nii paks, et argiaskeldustes unustame jumala. Vaja on äratust. Ohvrit. Hindud paastuvad, et nälg jumalat meelde tuletaks. Sufi d paluvad purustada oma süda, et jumalale ruumi teha. Mina pääsesin seekord isegi kergelt.

Selles numbris

• Reisid paralleelmaailmades
• Ida-Virumaa võõrastemajad
• Ida-Virumaa parimad toidukohad
• Põlevkivitööstus kunstis
• Pildid Pisa kandist
• Rohkem kui USA ehk elust New Mexico osariigis jooksja silme läbi
• Varanasi kirjad 3. Hanumani sünnipäev
• Lastega mööda Eestimaad: Jõhvi jõudmised
• Matkama, Ida-Virumaale!
• Matkaklubi Club 7 Winds ehk „seitse tuult
• Stalinilinnas Eestit otsimas
• HAABJAGA PIIRIJÕEL
• Õigeusu kirikud ja tubakirikud Ida-Virumaal
• Narva linna bastionid
• Neli Narva retrospektiivi: nii võis juhtuda
• Legende Ida-Virumaalt
• Go Reisiajakiri küsib: Kuidas tuua Ida-Virumaale rohkem Eestit?
• Allan Kaldoja: Ühe puu juured
• Katja Koort: Minu viimane töörahva paraad
• Liina Lukas: Tuhamäed ja Valge Hobu trahter
• Mati Raidma: Iisaku – killukesi mälust
• Peep Ilmeti apteegipõli Avinurmes
• Sirje Olesk: Mida ma mäletan Jõhvist?
• Turismimässaja Marko Kaldur
• ENN KÄISS. Mäed ja joad
• Sisenemine Ida-Virumaale. Mõned lood
• UUDISTOOTED
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 48 – Juuni 2014