Vee all − üks käsi Ameerikas, teine Euroopas

Suhtekorraldaja Annelis Rum proovis sukeldumist Islandil veealuses Silfra-nimelises kanjonis, mis eraldab Euraasia ja Põhja-Ameerika mandrit. See on unikaalne koht, kus võib siblida Euroopa ja Ameerika vahet ilma viisata nii palju kui süda lustib.

Sukeldusime rahvusvahelise, seitsmepealise kambaga Thingvallavatni järve põhjatipus asuvasse tektoonilisse maalõhesse, mis eraldab Euraasia ja Põhja-Ameerika mandrit. Thingvallavatn, Islandi suurim looduslik järv, asub Thingvelliri rahvuspargis (samas paigas kogunes aastal 930 maailma esimene parlament), tunniajase autosõidu kaugusel Reykjavikist ning on kuulus nii geoloogiliselt kui ka ajalooliselt.

Lisaks veealusele müstikale on Thingvelliri piirkond ja Silfra kanjon maaliline ka maa peal − ümberringi vulkaaniline, konarlik, kuid avar kuumaastik, sinist taevast peegeldav sopiline järv ning roheline, lopsakas põõsastik. Järve peidab maantee vaateväljast toosama püstloodis paarikümnemeetrine kivisein, mida kutsutakse Thingvelliriks ning mille varju rohkem kui tuhat aastat tagasi kogunes Allting. Koht ongi populaarne peamiselt turistide seas, kes tulevad parlamendi loomise kohta kaema. Sukeldumise võlud sealkandis on aga veel avastamata pärlid paljudele kodumaistelegi hobikaaslastele.

Kahe seina vahel

Silfra kanjon, kuhu korraldab ühepäevaseid sukeldumisretki mitu tuurioperaatorit, on jäise, kristallselge, aastaringselt 2–3-kraadise liustikuveega maalõhe. Kanjon, kuhu metalset treppi mööda sisse astutakse, on pikk, kitsas ja kalavaene. Kitsukest õõnsust mööda hakatakse ujuma suure Thingvallavatni järve poole. Allikad, mis sellesse pikka veealusesse koridori voolavad, teevad sukeldumise hõlpsamaks ning triivivad veidi ka inimest.

Parema ettekujutuse saamiseks, mida tähendab kahe mandrilaama vahele sukeldumine, ja mismoodi näeb välja Silfra kanjon, tuleks tõusta püsti, sirutada mõlemad käed välja ning kujutleda, et mõlemad käed on vastu seina. Need seinad Silfral ongi Põhja-Ameerika ja Euraasia mandriplaadid, mis eemalduvad üksteisest kaks sentimeetrit aastas, muutes õõnsust aasta-aastalt laiemaks. Kogu selle veealuse maastiku on vorminud ammused vulkaanipursked ja laava ning muutused toimuvad jätkuvalt.

Aga mitte kogu kanjon pole nii kitsas kui 2–4 meetrit. Silfra koosneb kolmest sektsioonist: koridorist, katedraalist ja laguunist. Ühe sukeldumisega ehk siis umbes tunni-pooleteisega on võimalik läbi ujuda kõigist kolmest, aga teekonna võib ka osadeks jagada. Meie tegime esimese sukeldumise järel pausi pärast koridori ja katedraali uudistamist ning seejärel läbisime kõik kolm sektsiooni uuesti. Silfra koridori ääristavad kaljuseinad ning tee viib piki seda mandreid eraldavat lõhet 15 meetrit vee all. Ette-taha vaadates on nähtavus sama hea nagu oleksid vee peal, üles vaadates peegeldab kogu veealune maailm vastu pinda ja tekib tunne, nagu oleksime veealuses tunnelis. Koridor läheb sujuvalt üle Silfra katedraaliks, mis kujutab endast veealust kivist „lahtise katusega tuba” − see on kanjoni üks laiemaid kohti.

Vees hõljudes on allpool näha musta auku suunduvaid koopaid, kuhu algajaid üldjuhul ei viida. Koopa- ja sügavsukeldumine (sügavustega vastavalt kuni 40 ja 58 meetrit) tuleks sukeldumistuuri korraldajaga eraldi kokku leppida. Katedraalist edasi ujudes jõuame madalasse laguuni, see eraldabki Silfrat Thingvallavatni suurest, hoovuselisest järvest. Ka sinna ei tasu algajatel omapäi minna, kuna hoovused viivad inimese kiiresti mitme kilomeetri kaugusele teisele kaldale. Laguunis on vesi 1–3 meetrit sügav ja see meenutab ühte suurt ümmargust kaussi, mille põhjas on rohkelt liiva ja veetaimi rohkem kui sügavsinises kanjonis.

Kristallselge vesi

Vee all on üldse kaks asja, mida tasub silmadega otsida (sest nii külmas vees suurt midagi enamat ei ela) − neoonrohelisi niitjaid vetikaid ning üksikuid pisikesi, peaaegu läbipaistvaid kalakesi. Erakordse elamuse teeb sellest sukeldumisest just puhas selge vesi, parematel päevadel kuni sada meetrit nähtavust, veealused kaljud ja fakt, et vasakul käel on üks manner ja paremal teine. Ja nagu sukeldudes ikka − tunne, et lendad.

Kuna vee temperatuur oli sukeldudes kolm kraadi, tõmbasime selga sooja pesu ja kuiva ülikonna. Viimast paluvad kohalikud instruktorid teha eranditult kõigil sukeldujail, et vältida alajahtumist ja külmetust. Sügavus, kuhu meie seitsmest sukeldujast koosnev rühm viidi, jäi 16–18 meetri peale. Platvormilt, kust sukeldujad vette lubatakse, sisse astudes on vesi madal, 2–3 meetrit, kuid läheb sügavamaks piki lõhet Thingvallavatni järve poole ujudes. Kuna sukeldumistrette tehakse Silfrale palju, siis võib vee alla saamisel lausa järjekord olla. Lisaks tuleb sissemineku kohta kõmpida täisvarustuses, see tähendab mitukümmend kilo raskemana pool kilomeetrit eemal asuvast parklast.

Kord vette jõudnud, ununevad kõik maapealsed raskused ja sügavsinine 3D-maailm avardub kogu oma ilus. Vesi on mage, päikesekiirtest sillerdav, puhas ja joodav. Vesi, mis allikatest täidetud kanjonis järve poole liigub, tuleb 50 kilomeetri kaugusel asuvalt Langjökulli liustikult, olles voolanud maa all kuni kuue kilomeetri sügavusel ja maa peal mööda musti laavavälju 50–100 aastat. Veest kolmandiku moodustab liustikuvesi ja ülejäänu vihmavesi. Sukeldumisinstruktorid julgustavad laitmatult puhast vett jooma ja soovi korral ka pudeliga pärast kaasa võtma.

Päev Silfral jätab kustumatu mulje. Island on üks salapärane, muinasjutuliselt ilusate koskede, mustavate vulkaaniväljade ja roheliste karjamaadega maa, mille ilu avardub maakooreni välja ka vee all. Peale Silfra on Islandil veealuse maailma valikuid muidugi rohkem − sukelduda saab nii kuuma kui ka jääkülma vette ning arvatavasti osutuks teisedki kohad veel massituristide poolt avastamata pärliteks. Juunist juuli keskpaigani saab muide päevavalguses sukelduda öö läbi, kuna Islandil on sel ajal polaarpäev.

Selles numbris

• PARIM REISIRAAMAT MART KIVASTIKULT
• Kivi kotti!
• HELJE EELMA avatud maastikud
• Aasta seikleja TIMO PALO
• Põhjamaa kargusest inspireeritud toit
• Lennunduse võlu ja vaev
• Talimatkaja ABC
• Tudusoo – parim looduse kuulamiseks
• Vee all − üks käsi Ameerikas, teine Euroopas
• Islandi kirjad I
• Ootamatult karmid tagumikuhoobid
• Valgesilmsete tšuudide muinasjutumaa
• Aastavahetus Saamimaa valges lumes
• MOOTORSAANIGA lumistele seiklustele vastu!
• Amatöör MONT BLANCIL
• Mont Blanci REISIPÄEVIK
• Eesti mees JAHIGA PÕHJA-JÄÄMEREL
• TALIPURJETAMIST tasub proovida
• Vabaduse vangis
• Paberivaba lennundus
• Go Reisiajakiri 40 – Veebruar 2013