GO Reisiajakiri ilmub 6 korda aastas. Aastatellimus maksab 18 €.

Vooluga kaasa. Tai päevik

Tekst: Laura Arum-Lääts, fotod: erakogu

7. oktoober 2025

Minu seekordne reis Taisse algab justkui detsembri lõpus – hetkest, mil asun jälgima uudiseid erakordsetest üleujutustest riigi lõunaosas. Peagi avaneb tõde, et Siiami lahe piirkonnas kestab vihmaperiood tavapäraselt oktoobrist jaanuarini ning veebruar toob juba kuiva hooaja. Meie plaan veeta viimane talvekuu Tais näib kui troopiline unelm – lõunasaartele jõudes pole lootustki märjaks saada.

Kui me (mina, Kudres ja koolieelikust Björke) hommikul Bangkoki lennujaamast välja astume, on kell alles kuus läbi. Eestis on aeg viis tundi varasem – öö on vahele jäänud. Päike alles tungib vaikselt läbi halli sudu. Võtab veidi aega, enne kui linn omandab oma õige värvi. Hotellituba vabaneb kell kaks pärastlõunal. Ehk õnnestub meil enne ametlikku kellaaega tuppa pääseda? Uusi külalisi siiski veel vastu ei võeta, kuid administraator lubab meid ühte koristamata tuppa ennast kasima.

Kuna Bangkokis on vahemaad suured ja nende läbimine võtab aega, ei tundugi ootamine lõpuks nii vaevaline. Suundume päris kaugel asuvasse söögikohta, seejärel läheme Lumpini parki, mis on samuti eemal. Väljas on lämmatav kuumus, samal ajal lõdiseme õhurongides konditsioneeride jäises tuules. Vahepeal pakub elevust ekstravagantne ladyboy, kes üritab meie ees tuiskavat Kudrest agressiivselt rajalt kõrvale meelitada.

Päikesekümblus roomajate kuningriigis

Kudres viskab end hõredaks kuivanud murule pikali ega tee väljagi pargi paljudest hiiglaslikest varaanidest, keda tuntakse ka monitorsisalikena. Juba eelmisel talvel saime aru, et nad ei tunne inimeste vastu erilist huvi – liiguvad oma rada ja naudivad omaette olemist. Meie Björkega luurame neid eemalt. Neid on tõesti palju, nii suuri kui ka väikeseid.

Pilvelõhkujad plekk-katuste taustal

Magame kaua. Õhtupimeduses võtame vaevaks korraks tõusta ja süüa. Tai tänavatoit on taevalik! Näib, nagu oleks igaühel siin oma toidukäru.

Hotelli taga voolab aeglaselt läbipaistmatu veega kanal, selle ääres armetud majakesed, mis pole niivõrd ehitatud kui kokku klopsitud. Taamal säravad pilvelõhkujate tuled. Tööpäev on ammu läbi, õhk on paks ja liikumatu, meid ümbritseb vaikus. Vaid nahkhiired lendavad kiirete tiivalöökide sahinal üle vee. Möödunud talvel imes elu veeteedel mind endasse ja nii veetsin paar päeva seda ainiti jälgides ja pildistades. Fotoseeriast sai näitus, mis nüüd üle kahe aasta mööda Eesti raamatukogusid rändab.

Bangkok läbi vasaku silma

Tahaks öelda, et hommikul virgun värske ja puhanuna, aga päriselt ärkan kinni kleepunud silmaga. Björke vaatab mind tõsiselt ja teatab asjatundlikult: „Konjunktiviit!“ Uurin oma peegelpilti, kõik on udus. Kogu päeva pean kinnise silmaga käima, et teisega midagi näha. Ostan kummeliteed kompressiks ja käin apteegis. Retseptiravimid on kergesti kättesaadavad: apteeker vaatab su ise üle ja vajaduse korral väljastab antibiootikumi.

Paar päeva mööduvad Bangkoki tänavatel tuhisedes. Lõpuks tüdime jäistest ülerahvastatud õhurongidest ja metroost, kuigi mulle meeldib sealne kord: keegi ei trügi, rongile minejad ootavad ühtses rivis, kuni väljujad on saanud lahkuda neile mõeldud alalt.

Aeg-ajalt sõidame taksoga, proovime ka busse. Kui metroo ja õhurong toimivad nagu kellavärk, siis bussiliikluses valitseb kaos, küllap maapealsete ummikute tõttu. Ka taksoga kulub ühest punktist teise jõudmiseks aega – läbime ühel korral 14 kilomeetrit pooleteise tunniga –, vähemalt ei pea seejuures lugematuid kordi ümber istuma ega lõputuid treppe pidi ühelt platvormilt teisele rändama. Vurame ka tuktukiga – see on kõige seikluslikum viis. Seekord ei lase me oma marsruuti ümber mängida ega maksa sõidu eest kolmekordselt. Topelt ilmselt siiski – tuktuki juhid on küll sõbralikud, aga hinnaläbirääkimistes kaljukindlamad kui elevant mäenõlval.

Bangkok kannab sind endaga kaasa nagu kiirevooluline jõgi – vaat et unustad vahepeal isegi hingamise. Käime muu hulgas loomakohvikus kapibaaradega aega veetmas, eklektilises Chang Chui loomepargis, mille keskmes seisab suur kasutusest kõrvaldatud lennuk, ning teise ringi kaamerate turul. Sihiks on ka Smaragd Buddha tempel, kuid ühtäkki oleme ümbritsetud lärmakatest elevandipükste müüjatest ja taganeme alistunult. Ostame plasttopsis mango- ja ananassiviile ning tunnen korraga, et olen Bangkokist nii väsinud. See on linn ilma filtrita: õhk on sogane, ilus ta just ei ole, samas pakub kohutavalt palju põnevust.

Tegelikult pidigi Bangkok olema hingetõmbepausiks. Eelmise talve mälestused on veel kirkad: hiinalinn, suursugune Wat Arun ehk Koidutempel ning seiklused kanalitel. Vürtsid, suits, viiruk, mootorrataste heitgaasid. Ja kuigi loodan alguses näha linna tänapäevasemat palet, tõmbab meid järjest enam põhja poole. Lugesin Go Reisiajakirja möödunud veebruari numbrist Chiang Maist – asume sinna teele. Lennujaama suunduvas rongis hoiatan Björket: „See pole kohalike rong, seega ole valvas ja hoia kõvasti käest – turistid trügivad.“

Nädalavahetuse turg ja kausisüsteem

On laupäev ja Chiang Mais käib nädalavahetuse turg. Laupäeva- ja pühapäevaõhtuti muutuvad teatud tänavad müüjate, kunstnike ja tänavatoidu kokkade kogunemiskohaks. Autodele on need teed siis suletud. Tänavad täituvad värvide, lõhnade, tulede ja muusikaga, kuid vaatamata rahvamassile on atmosfäär üllatavalt rahulik.

Toiduletid lõhnavad grillitud kala, kanavarraste, mustadest ubadest valmistatud pannkookide ja kleepuva mango järele. Saab kookosjäätist ja isegi krokodilliliha. Igal sammul on midagi, mis meelitab maitsma ja see ei maksa peaaegu mitte midagi.

Nõudepesuks kasutatakse lihtsat ja toimivat lahendust, mille oleme nimetanud kausisüsteemiks. Tühjaks söödud taldrik rändab kausist kaussi, kuni jõuab loputusvette. Piirdume igaks juhuks toiduga, mis taldrikut ei nõua. Mõnel pool askeldavad õhtupimeduses rotid ja prussakad.

Peatume ühe kunstniku leti juures, et osta postkaarte. Kingituseks saame koti külge riputatavad kellukestega öökullid. Need saavad meile sümboolseteks talismanideks, mis kilisevad meiega kaasas siiani. Ostma ei sunnita, küll aga naeratatakse ja kutsutakse uudistama. Võib-olla seepärast, et paljud müüjad on kohalikud käsitöölised, mitte vahendajad.

Mineviku jälgedes

Nädalavahetusel on templid rahvast pungil. Toimuvad tseremooniad ja kogukondlikud üritused. Argipäevadel on rahulikum. Külastame hulgaliselt templeid, nii iidseid kui ka uusi.

Meie elukoht asub ajaloolises hõbedaseppade piirkonnas, kus valmistati nii rituaalseid esemeid kui ka ehteid ja muid kaunistusi. Osa tehnikatest on säilinud siiani ja piirkonnas on mitu hõbedatöökoda. Siin paikneb ka üleni nikerdatud hõbeplaatidega kaetud Wat Sri Suphan ehk Hõbetempel. Tõeline käsitööliste meistriteos ja väga erinev tüüpilistest kuldsetest Tai templitest. Naisi pühakotta ei lubata, kuna Tais ei anta bhikkhun’i ehk naismunga seisust. Niisiis kolavad seal Björke ja Kudres. Mina uurin seda hämmastavat ehitist väljast erinevate nurkade alt, ülevaate interjöörist saan hiljem telefonipiltide kaudu.

Chiang Mai templid on üldse ainulaadsed, kandes Põhja-Tai Lanna kuningriigi stiili, mida iseloomustavad keerukad puidust nikerdused, teravate katuseharjadega mitmekihilised katused, kaunid kuld- ja klaasmosaiigid ning treppe ja sissepääse kaunistavad nikerdatud draakonid.

Külastame ka Wiang Kum Kami iidset linna, mis asub umbes viie kilomeetri kaugusel Chiang Mai kesklinnast. See oli Lanna kuningriigi pealinn enne ümberkolimist 1296. aastal Chiang Maisse, kuna ala kannatas sagedaste üleujutuste all.

Björke, kes on templitest tüdinud ega viitsi varemetes turnida, veedab seal roostes hobukaariku juhiga lõbusalt aega. Kuidas nad teineteist mõistavad, jääb meile arusaamatuks – naine räägib tai keeles ja ega Björkegi peale eesti keele muud oska. Samas on ta meist julgem taikeelseid väljendeid praktiseerima. Tai keel on üpris keeruline: mõnikord venitatakse häälikuid väga pikalt ja pruugitakse erinevaid tonaalsusi, lisaks kasutavad mees- ja naissoost rääkijad erinevaid sõnalõppe.

Põletikust vaimse ärkamiseni

Tunda annab ka minu teine silm, põletik on sinna jõudnud. Õnneks on ravim olemas. Valan kummeliteed filmirullitopsi ja kannan seda kaasas, et vahepeal silma puhastada.

Linna lääneosas asub rahulik, rohelusse mattunud kunstnike ja käsitööliste kogukond Baan Kang Wat: kunstigaleriid, käsitööpoed, kohvikud ja töötoad, kus saab osaleda loovates tegevustes. Pool päeva möödub märkamatult. Eriti vaimukad on ümbertöödeldud metallist skulptuurid ja maskid Tai kunstnikult Prakit Seehawongilt, kes on õppinud kaua Aafrika ja Aasia primitiivset kunsti. Metalli ümbertöötlemise juurde jõudis ta seppade kaudu, kellelt sai metallijääke.

Jalutades mööda tolmavat teed, jõuame ajaloolisse Wat Umongi või Tunnelitemplisse, mis on kuulus oma maa-aluste tunnelite ja taeva poole sirutuva suure pagoodi poolest. Wat Umongis pakutakse meditatsiooniprogramme, mis põhinevad traditsioonilisel vipassana praktikal ning keskenduvad meelerahu ja teadlikkuse arendamisele. Soovi korral võib pühenduda lausa 26-päevasele retriidile.

Meie päev lõpeb istumisega meditatsioonikeskuse suletud uste taga. Õhk kumiseb valjust, madalast, sügavatoonilisest mantrate jorinast – vibreerime kaasa. Samal ajal siblivad kanad rahulikult hoovis ringi, kaagutades endale omaselt.

Kaotatud ja leitud

Ülal mainitud Go Reisiajakirja numbris rääkis autor, et kui rahakott ära kaotada, siis saab selle suure tõenäosusega tagasi. Ja rahakoti me leiame. See lebab smuutikioski letil. Võtame selle enda hoolde. Pangakaart paljastab omaniku nime, jääme ootama. Peagi tuhisebki närviline noormees kioski poole. Uurime, mis ta nimi on ning tagastame kukru. Noor ameeriklasest farmer on ilmatuma tänulik ega kiirusta lahkuma. Ehkki smuutid on ammu joodud, jääme veel tükiks ajaks lobisema.

Bangkokki läbi ööpimeduse

Tagasi Bangkokki sõidame öörongiga. Kuna minu ema on pärit Siberist, siis sõitsime lapsepõlves suviti ka mööda lõputut raudteed tema sünnikoju. Nii valdab mind lapselik elevus. Rong on tänapäevane ja varustatud restoranvaguniga. On väga puhas, põrandaid pestakse sõidu jooksul väsimatult. Aga külm on! Kuna oleme eelnevalt olusid uurinud, siis on meil soojad riided valmis. Ööseks muutuvad istekohad kahekordseteks vooditeks ja ette saab tõmmata kardina, konditsioneeri tuul sellest läbi ei tungi. Võtan välja sulejope ja topin oma jalad selle käistesse. Mõnus on suure akna all pikutada. Kindlasti möödume küladest, džunglitest, mägedest ja riisipõldudest, aga on kottpime – näeme vaid templitulesid ja väikeseid jaamu vahepeatustes. Sean äratuse, ärkamine toimub aga juba kell 5.30. „Wake up! Wake up!“ üürgab lapsehäälne vagunisaatja. Kuna rong tuleb korda sättida enne sihtkohta jõudmist, siis kellelegi armu ei anta – kõik kamandatakse voodist lahti.

Seitsme Elevandi saar

Tai troopilises lõunaosas, Koh Samui saarel juhtume elama tänavale, mis kulgeb punaste laternate rajooniga paralleelselt. Kudresele on Samuile tulek seotud ka tööga, nii me suuremat eeltööd ei tee ja otsustame kulgeda kõigega lihtsalt kaasa. See tähendab üllatusi. Päeval on kõik vaikne, aga õhtu saabudes süttivad tuled ja tänav ärkab ellu. Tundub, et siin avaneb meile kogu saare paheline pool. Ka meie hotelli ees, otse väliterrassi vastas, tegutseb baar, kus töötavad neiud pole eakatele Euroopa härradele pelgalt vestluskaaslased. Ent see vaatepilt tüütab kiiresti, kuigi sõbrapäev toob endaga kaasa rohkem draamat kui üks keskmine Ladina-Ameerika telenovela. Meie hotelliski on auväärt eas mehi, kel kaaslaseks tailannadest kaunitarid, kes võiksid olla neile lapselapsed. Kohalik külalislahkus on piiritu.

Sumedalt valgustatud baari kõrval seisab lett, mille taga askeldab varahommikust hilisõhtuni kohalik härra. Tema kaudu saab kõike – nii pesu pesta kui ka ekskursioone tellida. Ta muudkui lehvitab meile energiliselt ja leiab põhjuseid, et juttu puhuda. Panen ekskursiooni ise kokku ja temalt tellin auto koos juhiga, et eemalduda lääne turistide loodud paralleelmaailmast ning teha ring ümber saare. Ma pole küll kindel, kas pühapäev on selleks parim aeg, sest Chiang Mais olime nädalavahetusel tseremooniate ja rahvamassi keskel. Siis aga vaatan ümber: see siin on sootuks teine maailm, pigem täituvad baarid ja rannad.

Hommikul ongi minibuss ootel, selle roolis saare põliselanik, kes pakub meile värvikama avastusretke kui ükski öine atraktsioon. Ta räägib saare igapäevaelust, näitab oma ema maja ning saare esimest 7-Elevenit, meenutades, kui eriline sündmus selle esmakülastamine lapsepõlves oli. Tühjaks saanud kõrrejoogipakend näpus, jalutas ta mööda külatänavaid pikalt uhkusega ringi, ja kõik teised lapsed arvasid, et ta on rikas, sest saab iga päev poes käia. Google’i tõlkerobot tõlgib meile poeketi esimese hooga küll Seitsmeks Elevandiks, aga kui lõpuks aru saame, et Londisted ei puutu kuidagi asjasse, saame laginal naerda.

Muidugi külastame ka vaatamisväärsusi – plaan on rangelt ees, et mitte jääda maha ajakavast. Templite juures pühendab saareasukas meid budismi alustaladesse: hõõrume märgade kätega rippuvat helikaussi, tekitades madalat, vibreerivat heli, ning teeme läbi ennustusrituaali. Käime ka turul, kust ostame kalu, et need templitiiki vabastada – budismis on teisele olendile vabaduse andmisel eriline tähendus. Ent kahtlus on, et see pole nendel kaladel esimene kord müügil olla.

Muay Thai

Mulle avaldab sügavat muljet lugu mungast, kes suri 1973. aastal 79-aastasena mediteerides ning kelle keha on säilinud erakordselt hästi. Nii istub ta tänaseni – klaaskast ümber, päikeseprillid varjamas kuivanud silmakoopaid.

Veelgi rohkem puudutab noormehe käekäik, kes sama templi õue kastab ja muid abitöid teeb. Templitel on kombeks võtta enda hoole alla abivajajad ning seda see mees on – endine Muay Thai poksija, kelle karjäär lõppes ajukahjustusega. Tagasiteel reklaamib autojuht, et ka tema vend on taipoksija ja matš toimub täna õhtul. Sinna me kahjuks või õnneks ei jõua, kuid poksi-trenni satume juhuslikult küll.

Wild Tribe’isse sööma minnes, mis on osa tervisekeskuse moodi lopsakasrohelisest oaasist, satume Muay Thai poksisaali. Seal treenib parajasti Rootsist pärit paarike professionaalse taipoksijaga. Björke seisab kõrval vaadates, matkides innukalt iga lööki ja sammu. Treener märkab teda ja kutsub ringi – nii saab ta oma elu esimese Muay Thai tunni.

Kui avatud ja sõbralik see maailm siin on! Need säravad naeratused templites ja poksisaalis on nakkavad ning kutsuvad esile ka alandlikkust. Tihti näen, et turistid suhtuvad kohalikesse üleolevalt, kohati isegi kiuslikult ja ometi kohtavad nad viisakust ning siirast naeratust. See võime jääda väärikaks ja lahkeks, isegi kui sind alati ei austata, on midagi, mida ma tõeliselt imetlen – see paneb mindki tahtma olla parem külaline. Tüdinud ja tõredat olekut leidub muidugi ka, aga ma ei pane seda imeks ega pahaks.

Õhtul kohtame taas rootsi paarikest. Naine pöördub minu poole ja ütleb: „Selline olen ma päriselt.“ Hipi mis hipi ja mina arvasin, et profisportlane. Saame koos kõhutäie naerda.

Vaikuse oaasid keset pahede džunglit

Wild Tribe’ist üle tee, mäe otsas, asub põnev mitmetasandiline erksavärviline hotell. Kiikame salaja mööda järsku treppi üles ronides sinna. See ei ole luksuslik hotell, aga seda iseloomustavad tihedad troopilised aiad, väikesed puumajakesed, koitiigid ja Tai stiilis detailid. Siit kõrgelt avanevad imelised vaated merele, kostab veekogukeste vulin ja loodushääled. Igaüks leiab oma nurgakese. Siin toimuvad ka joogatunnid, hommikul ärgatakse helimeditatsiooniga.

Jään terveks õhtuks, lihtsalt olesklema, suunates pilgu kaugele helesinisele merele. Kui meie hotellis segavad öösiti und valjud peod, siis siin ei lase magada kriiskavad ahvid. Järgmisel päeval läheme selle hotelli restorani lõunale, midagi aga taldrikule kahjuks ei tule. Teenindaja saab minu soovist ka valesti aru ja toob smuuti asemel, mille sisse palun sidrunit mitte panna, hoopis sidrunivee. Aga mis seal ikka – Wild Tribe on üle tee.

Tegelikult leiab saarel veel paigakesi, kuhu taanduda. Mägedes, sügaval džunglis, peidab end Magic Buddha Garden, aga sinnagi tuleb sattuda õigel ajal, sest ka vaikusel on Tai saarel turismihooajal järjekord. See väike, unenäoline skulptuuriaed loodi 1976. aastal kohaliku taluniku poolt, kes hakkas oma maale ehitama kiviskulptuure – Buddha kujusid, müütilisi olendeid ja igapäevaelust inspireeritud stseene. Skulptuurid on nüüdseks kaetud samblaga, osaliselt varjunud metsikusse džunglisse.

Meie hotellist saab poole tunniga jalutada punasesse templisse. Käin aeg-ajalt seal. Selle fassaad ja skulptuurid on ehitatud täielikult liivakivist ja on väga detailirohked – peened nikerdused, mütoloogilised olendid ja Buddha elu kujutavad stseenid. Kogu templi punane toon mõjub eriliselt, eriti päikeseloojangul, kui kivipind saab sooja kuma. Siin on rahulik, kedagi pole, vaid mõni munk askeldab. Pühamu asub ranna ääres, helitaustaks lainete kohin. Randa viiva trepi valged käsipuud imiteerivad hiiglaslikke kobrasid.

Kolmekesi rolleril

Koh Samuilt lahkudes eeldan, et elu Tai saartel ongi selline – kohalikku elu varjutab halli argipäeva eest põgenev, oma teist noorust otsiv lääne turist. Laevaga Koh Phanganile jõudes ja kastikas hotelli poole loksudes tajun aga hoopis teist atmosfääri. Olen kaaslastele tänulik, et nad meid kaasa meelitasid. Saar näib välja arendamata ja meie ümber laiub džungel. Ka saare külastajad on teistsugused – palju noori hipilaadseid vabu hingi. Näeme ka, et siin rollerita kaugele ei lähe ning suundumegi esimese asjana seda otsima. Kaasa saame vanad pehkinud kiivrid. Kuna minul on parandamatu liiklusfoobia, siis mahutame end rollerile kolmekesi. Seda teevad ka kohalikud, seega siinses kontekstis ei midagi eriskummalist.

Kuigi ilm ei ole kõige sõbralikum, valame pudelitäie kütust paaki ja sõidame mööda konarlikku teed saart avastama. Meie siht on Shivari – toortoiduhõrgutised ja džunglipeod. See bambusest ja palmilehtedest püstitatud ehitis on vapustav! Sel õhtul tantsime ja joome kakaod.

Lahkume enne peo lõppu, sest Björke kaua vastu ei pea. Kuna olime ühed esimesed saabujad, on meie motikas nüüd kuskil rollerite mere sügavikus. Vähemalt oleme jätnud kiivri lenksu külge – see aitab oma jao pilkases pimeduses ära tunda. Korraldame isetekkelise metsaparkla ümber ja sõidame mööda kitsast džunglirada, mis kulgeb üles-alla, seejärel mööda maanteed ja mudamülkaid.

Kui hotelli jõuame, tilguvad juuksed ja riided vett. Vihma tuleb suure hooga ja lärmakalt. Björke saab kõige enam räsida, tema istub ees. Minul on sõidu ajal suu ja silmad Kudrese pikki juukseid täis, edaspidi pistan need talle krae vahele.

Kui ritsikad laulavad, ununeb linn

Õhtuti kuulame džunglihääli: ritsikad, tsikaadid, konnad püüavad kui üksteisest üle häälitseda. Need helid on ebamaised, justkui ei kuulukski loomadele. Vahepeal kostavad need kui sireenid ja siis jälle nagu lehmade ammumine või munkade vali meditatsioon. Kinni kasvanud tiigi ääres käime hilisõhtuti kärnkonni jälgimas. See paneb unustama kõik – töö, linna, teised inimesed. Nii võiks istuda öö läbi, aga sääski on palju. Hotellituppa need väikesed vereimejad õnneks ei tungi. Öösiti külastab meie rõdu suur geko, kes mind oma kummaliste häälitsustega üles ajab. Hommikuid täidab lindude lärmakas mitmehäälne sädin.

Päeval ujume meres, iga ilmaga. Avastame, et kivide küljes olesklevad pikkade mustade ogadega merisiilikud, ja enne kui julgeme end vees lõdvaks lasta, teeme Björke snorgeldamismaskiga põhjaliku seire: kaardistame ära, kus nad paiknevad, et teada, kus on ohutu jalgu põhja panna. Põhjaliival lebavad ka merikurgid ja ujuvad triibulised kalad. Björke korjab hunniku rannakarpe ja kive. Ma ei luba neid kaasa võtta – ta on neid niigi igasse kotti ja taskusse pistnud. Poolmetsikul rannal on mürgiste meduuside eest hoiatavad sildid, neid me ei kohta.

Palju aega veedame söögikohtades maailma asju arutades. Juba toidu pärast tasub siia tulla ja kiirustamata olla. Meie lemmikuteks saavad Karma Café ja EAT.CO, aga häid söögikohti on rohkelt. Ise ei vaeva me end üldse söögitegemisega. Tagasi kodus igatsen neid maitseid. Külastame korduvalt ka Shivarit ja veedame õhtuid üliägedate inimestega kõikjalt maailmast.

Thanaka

Hotellis tõmbavad minu tähelepanu teenindajad, kelle põskedel helendavad saviringid. Peagi saan teada, et see on thanaka, Myanmarist pärit traditsiooniline taimne pasta. Paljud Tai hotellide töötajad ongi Myanmarist tulnud ning pasta on neil igapäevases kasutuses: see kaitseb nahka päikese eest ja aitab saavutada iluideaalile vastavat heledat jumet. Hiljem märkan ka lennujaamades näokreemide reklaame, kus thanaka’t tuuakse esile ühe koostisosana.

Mõni reis on sujuv seilamine, teine…

Sõidame rolleriga, külastame Zen Beachi ja ööturgu. Käime ka templites, mis tunduvad siin askeetlikumad ja veidi hooletusse jäetuna. Üks neist on eriti kummaline – grotesksete skulptuuridega Wat Samai Kongka. Seal kujutatakse budistlikku põrgut, näidates, milliseid karistusi ootavad patustajaid pärast surma. Näiteks võib näha kujusid, kus kotkad kisuvad eluteelt eksinute sisikonda või valetajatel lõigatakse keeled ära. Need stseenid on mõeldud edastama tugevat sõnumit karma ja vaimse ärkamise kohta.

Sajab vaheldumisi päikesepaistega, kuid vihmahood aina pikenevad. Peidame end templi territooriumil asuva varikatuse alla ja ootame, aga sadu ei vaibu. Nii sõidame vaikselt paduvihmas tagasi. Öösel tõuseb tuul. Ärkan varahommikul kolina peale, kõik lendab. Hiljem otsime plätusid korruste vahel. Kui muidu oleme varakult valmis, siis nüüd seisan rõdul kaua ning kaalun endamisi, kas üldse tasub kuskile minna. Isegi meri ei paista puuokste vahelt, valge sajukardin on ees.

Alguses rõõmustasime igasuguse ilma üle, sest hoolimata vihmast on soe. Kui aga näen, et maapind ei jaksa vett vastu võtta ja kraavid hakkavad üle ajama, tõstab minus pead kahtlus, et kas tõesti võib uudistes nähtu tõeks saada. Ei, meiega selliseid asju ei juhtu! Otsustame rollerile hääled sisse ajada ja 12 minuti kaugusele sõita – seal asuvad meie lemmiksöögikohad. Vihmakeebid selga, kiivrid pähe, koristajalt saadud dušimütsi kerime meid suunavale telefonile ümber ja hakkame veerema.

Vaatepilti on raske uskuda, sest teedest on saanud mudajõed, samas on need läbitavad. Mägedest tuleb alla hulgaliselt koski ning mööda neid kive ja palme nagu talviseid kelgutajaid. Saare läänerannikule Sri Thanusse jõudes otsime rollerile kõrgema koha ning osa teest läbime jalgsi, pahkluudeni vees. Kohviku terrass on märgadest vihmakeepidest ja kiivritest üle ujutatud. Jääme kauemaks, vihma muudkui kallab. Jutud käivad, et veidi eemal, 7-Eleveni juures on vesi juba põlvini. Kas asfalteerimata teelõik hotellini ongi enam läbitav, küllap on vihm selle päris pehmeks leotanud.

Vahepeal tulebki rolleri seljast maha ronida. Hoian Björket kõvasti käest, oleme valmis ületama risti üle tee voolavat juga jalgsi. Samas pole ma kindel, kas jaksan meid mõlemaid püsti hoida. Oleme paljajalu, jalanõud viiks vool kohe kaasa. Hingan sügavalt ega näita lapsele oma ärevust välja. Alles nüüd saan päriselt aru, mis teeb uputused ohtlikuks: vale liigutus – ja oledki koos veega läinud. Või paiskub su teele raske ese, mis vooluga kaasa triivib ja sind lihtsalt jalust niidab. Võõral teel ei saa ka hästi aru, kus lõpeb teeserv ja algab kraav.

Lõigu läbimine õnnestub. Sõidame hoogsalt läbi saju, kuni tee muutub täiesti läbimatuks. Ronime rolleri seljast maha, peame jalgsi jätkama. Siiski tuleb rendipunkti pääseda, sest roller tuleb täna tagastada, passid on pandis. Lahkneme. Meil Björkega tuleb leida tee hotellini. Õnneks on kohalikud varmad hoiatama, kust eemale hoida, ja juhatavad alternatiivseid võimalusi, vahepeal lasevad oma kõrgemal asetsevatesse majadesse puhkama. Vesi on vööni. Autodest tõstetakse turiste maha ja vaadaku nad ise, kuidas oma pagasiga edasi saavad. Inimesed kühveldavad majadest usinalt ämbrite abil vett välja, uste ette on laotud liivakotid. Pöörane!

„Emme, kas see ongi uputus?“ hõikab Björke end appi pakkunud kohaliku noormehe seljas vööni vees kahlates. Hüüan maha jäädes: „Jah, see ongi päris veeuputus!“ „Kas nii uputused tekivadki?“ tahab ta veel teada. Laps on vapper ega kohku. Tegelikult on naljakas ka ja siin ei ole tugevat voolu. Pinge siiski püsib, olen lugenud, et tulvavesi kisub endaga džunglist kaasa ka maod ja ma ei kujuta ette, kui mõni meile vastu ujub. Hiiglaslikke varaane näeb siin isekeskis olesklemas ka kuival ajal – nende hammustus pidi suus elavate bakterite pärast veremürgistuse esile kutsuma ja nii puudub mul soov nendega siin mudajões kokku juhtuda. Siiski triivivad meist mööda vaid riidepuud, prill-lauad, igasugune muu kraam. Prügimajandusega on terves Tais kehvasti. Paistab, et kohalikud söögikohad kuhjavad toidujäätmed hunnikutesse ja varaanid söövad need ära. Muu lihtsalt vedeleb tänavate ääres. Peagi oleme kindlal pinnal, mere ääres on kuiv rannariba, mille kaudu pääseme hotelli.

Üks vale liigutus, tuhat uut plaani

Õhtul Koh Samui – Bangkoki lennule check-in’i tehes avastab Kudres, et oleme piletid kuu aega hilisemale reisile ostnud. Selgub ka, et järgmisel päeval Samuist väljuvate lendude hinnad on kosmilised. Ent meie kaaslastel on juba lahendus olemas. Nähes, et ilm on armutu kogu järgneva nädala, on nad otsustanud saareelu jätta ja leidnud võimaluse reisida Bangkokki Surat Thani kaudu. Nii ostame ka meie piletid neljatunnisele laeva- ja bussireisile ning odava lennupileti. Hindu võrreldes taipame, et oleks võinud ka Samuile Surat Thani kaudu tulla, sest nii säästab terve väikese varanduse. Pidi ju meie reis low budget olema, kuid saartele jõudes libiseme sujuvalt eelarvest välja, hinnad teevad drastilise hüppe.

Hommik on vaikne, pilvede vahelt paistavad sinised taevalaigud, isegi päike. Sadamas pannakse igaühele rinda kleeps, et reisijad hiljem bussidesse jagada. Me ei vali lennujaamabussi, sest ostsime hiliseima lennu – see on kõige soodsam. Plaanime sõita esiti kesklinna, et süüa ja veidi ringi vaadata. Teel aga jääme venima. Ka siin uputab. Teeäärsed kioskid on poolest saati vees, põllud kui ühtlased järved. Roomame teokiirusel. Bussist meid õnneks välja ei tõsteta.

Lennujaamas väravas teatab Björke, et ta on oma vöökoti koos telefoniga ära kaotanud. Tahan ahastada, aga aega pole, kohe algab pardaleminek. Torman WC-sse, tulutult. Jooksen koristajate juurde ja palun käte-jalgadega abi – inglise keele oskajaid nende hulgas ei ole. Seejärel kasutan Google Translate’i. Koristajad peavad omavahel nõu, käivad tualetid läbi ning siis kutsub üks mind endaga kaasa. Ta viib mind ootesaalist välja teise lennujaama otsa infoletti. Kott ongi juba seal ja dokumendidki selle kohta vormistatud. Tõestan, et ese kuulub meile ning ingellik koristaja juhatab mind passikontrollist läbi tagasi väravasse. Lend on hilinenud. Kallistan naist ja annan mõned bahtid. Mulle meenub Chiang Mais leitud rahakott. Karma!

Kui reis ei taha lõppeda

Bangkokis laseme end taksol viia samasse hotelli, kust kõik alguse sai. Jalgealune on taas kindel ja linn, mis mõni nädal tagasi mõjus turiste neelava hiiglasena, näib ühtäkki peaaegu hubane.

Eestis jään haigeks. Kahtlustan mingit ravimatut troopilist tõbe, aga test näitab rasvaselt A-grippi. Palaviku langedes kirjutan reisiloo – ja siis kuumeneb mu arvuti üle ning viskab end tühjaks. Seda samal päeval, kui olen uue sülearvuti kätte saanud! Kirjutan loo uuesti, lootuses, et sellest saab viimaks punkt kogu seikluste jadale.

Vahepeal tabab Myanmari massiivne maavärin, isegi Bangkok rappub. Jälgin taas uudiseid, kuni Kudres teatab, et arst leidis tema kõrvast kivid. See „suveniir“ rändas temaga kaasa Koh Samui lainetest.

Selles numbris

Viimati blogis

Aasta turismiedendaja ja turismiobjekti nominendid on selgunud

7. veebruar 2026

„Aasta turismiedendaja ja turismiobjekti auhindadega tunnustame inimesi ja ettevõtteid, kes on oma südame ja pühendumusega aidanud Eestil turismisihtkohana silma paista…

Costa Rica: Põgenemine Pura Vidasse I

6. veebruar 2026

10.12.2018 Lahkumisel teadmises, et järgnevad kohtumised on ebatõenäolised, tuleb nagu tükike oma südamest panna ootele, ta vaigistada. Mõni hääl jääb…

Kõik postitused