Võrridega Kariibide kõrgeimal teel
Käisime kahe perega pikemal puhkusereisil Dominikaani Vabariigis. Iga lapski teab, et perepuhkus võib väga väsitav olla ja taastumiseks kauplesime perenõukogust sõber Preeduga linnaloa, rentisime kohalikud võrrid ja põristasime saarel pisut ringi.
Esimene päev
Paikneme saare kirdenurgas Las Galerase külakeses, sisuliselt maailma veerel, kus tee lõpeb ookeanis. Ametlikku renti siin ei ole, aga õnnestus majaomanikult ja tema sõbralt saada kaks 200cc võrri, mis siinses kontekstis on täielikud paugupillid.
Päris täpselt aru ei saa, mis masinaga tegemist, aga tundub olevat kohaliku tootja X1000 versioon CG 200, visuaalselt väga sarnane Yamaha RX 100 mudeliga. Neid on siin pisut erinevaid, tänavapildis tohutult palju, eriti kui suurematest linnadest eemale minna.
Preet pole varem mootorrattaga sõitnud, nii et esimese osa oma teekonnast läbime õige rahulikult, pisut aeglasemalt, kui me jalgrattaga Varssavisse sõitsime (loe ka GO Reisiajakiri 5/2021 nr 91, „Jalgrattal Tartust Varssavisse“). Võrreldes rattasõiduga on meeldiv, et kogu aeg saab tirri lasta, isegi mäest üles sõites.
Juba mõne tunni pärast suudab Preet seda 200cc elajat täiesti talutavalt taltsutada, nii et pärast jäätisepeatust Samanas edeneme kenasti. Jäätisekoht on ses mõttes huvitav, et oleme seal mitu korda käinud, väga maitsev on, aga alati saame hinnas (natukene) tünga, kuigi iga järgmine kord lähme paremini ettevalmistunult.
Kohalikke turvalisusnõudeid ületame 300%, kiivrit kannab siin mõni üksik ja terve reisi jooksul kohtasime kaht inimest, kellel oli mõni kaitseese seljas. Põristame mööda saare põhjakülge. Nii tee ise kui ka nimi on ilus – Boulevard Turístico del Atlántico. Vaheldusrikas, palmirohke, kohati ookeani ääres, sekka mõned kaljusemad ja mõned lopsakamad kohad.
Esimese lõunasöögi teeme juhuslikus merevaatega restoranis ning naudime palmide all ja kerge briisi saatel krevette ja värskelt küpsetatud kala.
Muusika üürgab taustaks, see näitab, et tegemist on kohalikele suunatud kohaga. Siin on mingi anomaalia kohvikute-restoranide helitugevusega, enamasti on see ikka täiesti üle võlli. Ja mitte ainult minu vananeva kõrva jaoks.
Vahemärkusena – Dominikaanis on variatsioon „lamavast politseinikust“, mida oleme hakanud hellitavalt pumpsuks kutsuma. Neid on värvilisi ja markeerimata (selliseid on eriti tore pimedas kohata), asfaldist tehtuid, betoneerituid, laiemaid ja kitsamaid, kõrgemaid, millest vaja diagonaalis üle sõita, ja madalamaid, millest võib peaaegu aeglustamata üle minna. Aimatavaid ja ootamatuid, ametlikke ja isetekkelisi. Pumps on aus ja erapooletu – keegi ei pääse, kõik võtavad hoo maha, alustades roostes jalgrattast ja lõpetades luksusmaasturiga. Ühiskondlik kokkulepe puudub, et oleme normaalsed, sõidame vähemalt linnas rahulikult, nii et pumpsud tundub ainus variant liiklust rahustada ja kõik siis kannatavad.
Dominikaanis, eriti väiksemates linnades, on liiklusreeglid pigem soovituslikud juhtnöörid (kohtasime ka eraldi liiklusmärki, mis kutsub üles liiklusmärke järgima), isegi punast foorituld eiratakse, mis minu senises kogemuses on alati püha olnud.
Edeneme suhteliselt rahulikult, võrril on viis käiku, tavamõistes „valepidi“, ja harjumine võtab omajagu aeg. Viimase käigu võib sisse panna, kui sees on 40+ km/h. Ega üle viiekümne eriti ei julge, masinad pole nii heas konditsioonis, kahtlase vibra lööb sisse ja ka keskkond on võõras.
Nagu ikka, plaan pimedasõitu vältida oli liiga optimistlik, nii et tunnikese saime ka vähe erutavamat sõitu. Kogenud giidina võttis Preet mingile kohalikule sappa, too teadis ilmselt kinnisilmi kõiki auke ja pumpse, nii et hoidsime siis hammastega ta tagatule valgusvihust kinni ja põristasime Cabareteni välja. Võrreldes näiteks Punta Canaga, mis on suunatud jõukatele paketituristidele, on see hipilikum, nooruslikum, vabameelsem paljude lohe- ja lainesurfaritega linnake.
Täna tuli kokku 205 kilomeetrit.
Teine päev
Kuna siinne surfimeka Encuentro on vaid 5 kilomeetrit meie öömajast, siis esimese asjana on käik randa. Koht on lahe, mõnus õhustik varjuliste puude all.
Surfiõpetaja räägib veerand tunniga põhitõed ära (väga kasulik!) ja siis harjutama. Lained on korralikud ja „hoovus“ kannab tihti ühte suunda, nii et iga paari sõidukorra järel on vaja välja ronida ja mööda randa tagasi kõmpida.
Progress on vaevaline, kõige raskem on tabada õiget lainet, mida üldse püüdma hakata, ja hetke, mil „aerutamist“ alustada. Tolleks ajaks oled juba nii palju vaeva näinud rannast eemale rassimisega, et jaksu on vähe, aga samas on elevus maru suur, sest tahaks nüüd siis ka surfama hakata. Ja väsimuse-ärevuse foonil läheb meelest ära, mida sa täpselt tegema pead, nii et üsna kindlalt matsatad vette.
Aga mingi hetk läheb asi paremaks, võtad hetke loksumiseks, lased pulsi alla, mõtled sammud peas läbi ja siis saab püsti küll. Nõudlik on see sport, karistab kohe ära, kui koba oled – olime lõpuks suht kutud, palju üle kahe tunni ei jaksanud.
Edasi liigume Sosua kaudu, mööda maanteed nr 25, Jarabacoa poole. Ja vot see maantee on küll juba ideaalilähedane – lai asfalt, imelised vaated, kerge mäkketõus ja laiad kurvid, nii et saab mõnusasti vajutada. Sellisele teele satud ühel juhul kümnest.
Enne pimedat jõuame maanteele nr 1, mis, nagu nimigi vihjab, on korralik autosid täis kiirtee. Vältida ei õnnestu, paarkümmend kilomeetrit kannatame ära. Tee ääres jääb silma silt Cabaña 047 ja mis see muud kui öömaja ikka olla saab. Selgub, et mingi motorastidele mõeldud „külake“, kus igal on oma garaaž ja ainult garaaži kaudu saad hotellitoa sarnasesse asja.
Mingit reception’it jms pole, nii et aru ei saa, mida teha ja kuhu minna. Käte-jalgadega selgitame välja, et öömaja saab, süüa on ja õlut samuti. Sellest piisab. Üritan aru saada, kus maksta tuleb, tõlkides Google Translate’i abil kogemata where do we pay asemel where do we play. Turvamehelt saame kergelt üllatunud pilgu osaliseks, aga kõik on okei.
Puhkame ja ootame rahulikult oma õhtusööki, kui järsku tiriseb nõudlik kell kuskil tuppa peidetud kõlaris. Aru ei saa, kust tuleb ja miks. Uksekell see olla ei saa, sest majal ühtegi ust peale garaaži oma pole, see sai enne juba kindlaks tehtud. Pealegi on garaažiuks lahti, et me ikka kuuleks, kui õlled ja toit tulevad. Heli läheb järjest nõudlikumaks, hakkan siis ringi vaatama, et mis värk on, avan ühe kahtlase kapiukse, selle taga on keerdlett ja voilà-voilà – vastu vaatavad kaks käterätti ja kaks õlut. Kenasti jääkastis ja puha. Meil juba ammu pesus käidud ja keha sokiga äragi kuivatatud, aga tore ikka, kui käterätte tuuakse.
Nõudlik helistamine oli tingitud sellest, et keerdlett oli tühjendamata ja onu ei saanud toitu sinna juurde panna. Läksin eraldi ümber nurga vaatama seda ilmaimet. Ja oligi must mees, pimedas vilavate silmade ja suure valge naeratusega! Vot siis, jälle pisut targem, et asjad võivad ka sedasi toimida.
Täna tuli kokku 130 kilomeetrit.
Kolmas päev
Hommikul on selge, et pole õnnestunud põgeneda perekonda tabanud tatitõve eest, mis osal meist enne meie starti välja lõi. Lõõrid täiesti kinni ja uni väga kehv. Säästan unenäo ümberjutustamisest, aga võin öelda, et nii veidraid näen haruharva.
Ärkame kella peale, sest vaja sõita 45 kilomeetrit kärestikuni Yaque del Norte jõel, kus meid ootab raftisõit. Võlukapike toidab meid ka hommikul, menüüs mangú (jahubanaanist kohalik hommikusöök) ja munad. Maitseb umbes nagu mulgipuder, hirmus toitev, aga isu suurt polnud.
Rafting on lahe, vesi 17 kraadi, nii et tervisele kogu see asi ilmselt liiga kasulik polnud, aga adrenaliin oli laes ja külma küll ei tundnud. Ilusad vaated, enamasti rahulikumat sorti tiksumine, sekka mõned keerulisemad kohad. Kõige äkilisem on väidetavalt kuuemeetrine vabalangemine – päris nii kõrge see ei tundunud, aga muljet avaldab küll.
Edasi ilusad mägiteed, sööme tee ääres mangodest kõhu täis ja põristame 41. maantee poole. Sinna sattusime täitsa juhuslikult; kui Galerasest liikuma hakkasime, guugeldasin „most scenic motorcycle roads in dominican republic“ ja kellegi arvates oli see parim. Mis seal ikka, väga ei süvenenud, tundus tehtavas kauguses ja vaatame siis üle. Tagantjärele tarkus… oleks pidanud ehk põhjalikumalt lugema.
Sutsuke pärast Constanzat on teede hargnemine, üks asfalt ja teine pinnas. Peame aru ja kuna päev on juba pikk olnud, tundub mõistlik võtta asfalttee. Seda jagub vähem kui kilomeeter ja järgneb ainult offroad-tee, enamiku ajast sees esimene käik. Korralikult veevalingutest läbi uuristatud ja tavalise sõiduautoga ei oleks sealt läbi saanud. Edeneme väga visalt ja mingi hetk on tõkkepuu ees – maastikukaitseala.
Paari euro eest tõstetakse tõke üles ja kui välja arvata mõned lõbusas tujus tsiklisõitjad (need ei piirdunud mu meelest ainult alkoholiga) ja mõned maastikuautod (seal paistsid vähemalt juhid kained olevat), siis muu tsivilisatsiooni mõttes ümmargune null.
Platoo tõuseb 2500 meetri peale, palmid kaovad ja loodus muutub väga sarnaseks Eesti omaga. Männid ja mõned teised tuttavad puud, isegi väiksemaid soiseid kohti on paista. Temperatuur langeb korralikult ja kui päike hakkab vajuma, läheb täitsa jahedaks. Sutsuke enne päikseloojangut jõuame rahvuspargi külastuskeskusse, mis on kuulus oma püramiidilaadse maamärgi poolest. Üks seltskond telgiga, aga muud tsivilisatsiooni polnud.
Oleme umbes-täpselt Constanza ja Sabana Larga vahel, nii et raskem pool (allamäge ja pimedas) on alles ees. Selleks hetkeks on selge, et kerge päevaga täna küll ei pääse ja et äkki, lihtsalt äkki, oleks olnud mõistlik Constanzas paak täis võtta.
Ütleme nii, et tehniliselt polnud meie masinad päris perfektses korras ja mida keerulisem rajalõik, seda rohkem tunda andis. Preet näiteks sõitis slikkide rehvidega, minu esipidur praktiliselt ei töötanud, Preedul ei põlenud esituli, mul tagatuli, Preedul ei taha käigud välja tulla, mul ei taha tsikkel käivituda. Kahe masina peale on meil kuus suunatuld, millest viis näitavad vilkumise märke – üle poole! Siinses kontekstis on need iluvead ja sõitu ei sega, aga noh, võõral ja raskel teel tõmbab tempot oluliselt maha ja kui saad teise käigu sisse panna, tunned end nagu lotovõitja.
Mingi hetk saab rahvuspark läbi, tõkkepuu on ees ja arutame, kuidas läbi pääseda, kui kõrval olevast osmikust tuleb lahke sell ja laseb meid läbi. Natukene saame sõita, tsikkel hakkab turtsuma ja välja see surebki. Seega 2500 meetri peal, levi ei ole, kottpimedas, täiesti karukannis, kütuseta. Külm on ja sularaha minimaalselt.
Panime võrrid jala peale seisma ja mõtlesime, et mis siis edasi. Pakun, et enamik inimestest oleks kas virisema või üksteise kallal nääklema hakanud, aga meie otsustasime kõigepealt rahulikult kusel ära käia. Ja natuke tähistaevast vaadata. Mõte oli kohe palju klaarim ning parim variant tundus pargivahi juurde tagasi jalutada ja uurida, äkki on tal bensiini pakkuda.
Mõeldud-tehtud, maa ei olnud pikk, koputan uksele ja vastu tuleb midagi hispaaniakeelset. Ma siis sorry-sorry-gringo-gasolina, sest ega midagi mõistlikku ei oska öelda. Natuke kohmitsemist, avaneb uks ja vastu vaatab mitte liiga rahulolev pargivaht ja pumppüssiots. Mis ei olnud küll päris horisontaalne, aga päris vertikaalne ka mitte. Igatahes tundis mees mu ära ja ütles, et mingu me ikka edasi, varsti peaks tulema üks majake ja neil peaks bensiini olema.
Tundus üsna lootusetu (ja kes teab, kas temast õigesti arugi saime), aga varsti tuli maja ja selgus, et neil on ka bensiini! Alguses oldi muidugi suhteliselt võõristavad, mingid kahtlased vennad siin öösel kolistavad, aga valge nahavärv ilmselt rahustas. Üks inglise keelt kõnelev sugulane oli neil külas, saime tollega jutule, seletasime mure ära ja, noh… ei oleks uskunud, et kunagi bensiini üle nii palju rõõmustan. Kraapisime sularaha kokku, saime mõlemad paagi täis, olime rõõmsad ja sõit sai jätkuda.
Kuna minul on töötav esituli, sõidan ees ja Preet oma tagatule paistel järel (siin ei ole kirjaviga). Üldiselt oli tsivilisatsiooni rohkem, alguses pigem „talude“ moodi majapidamised ja mida allapoole, seda rohkem ka tavalisi maju. Väikestes kobarates tee ääres, 10–20 majakest. Aga no see tee, see oli ikka täielik pommiauk, ei kujuta ette, milline see veel vihmaga olla võib. Ja mõelda siis, et mõned sõidavad seda mitu korda nädalas, mitu korda päevaski… brutaalne.
Viimased paar tundi olime nii mentaalselt kui ka füüsiliselt pelgalt aurude peal, aga kohale me jõudsime. Kui Sabana Larga paistma hakkas, oli kange kiusatus asfaltteele suud anda ja polnuks me nii väsinud, oleks seda ilmselt teinud. Esimesse hotelli keerasime sisse, viimaseid jõuraase kokku võttes tingisin veel 30% hinnast alla ja kohal me olimegi. Kusjuures mees, kellega kauplesime, oli päris kindlalt kirjaoskamatu. Siin riigis ei olegi see nii tavapäratu.
Õhtuks on nohu nii paks, et anna või otsad, piiksugi õhku ei tule läbi. Ei tea, kuidas koju saab.
Täna tuli kokku 158 kilomeetrit (aga millised kilomeetrid!)
Neljas päev
Hommikuks on olemine parem, puuduolevad paarsada kilomeetrit tundub tehtav. Tegemist on toreda linnakesega, mägedest ümbritsetud, oleks ilmselt ilus olnud see eilne laskumine valges teha.
Saame veel pisut maalilisi mägiteid, aga mõtted tikuvad juba reisi lõpu poole ning mida edasi, seda tsiviliseeritumaks läheb – rohkem liiklust, rohkem külakesi ja nendega kaasnevaid pumpse. Lõuna paiku, kui teed igavamad, hakkavad kaks vähemagatud ööd tunda andma ja kangesti tikub uni peale, tavaliselt tsikli seljas sellist asja pole. Aga saame intsidendivabalt sõidetud ja jõuame kenasti enne pimedat kohale.
Täna tuli kokku 236 kilomeetrit.
Tekst: Madis Maks
Foto: Madis Maks / Preet Russak
Selles numbris
- Raamatuarvustus
- Hõimuliikumise tulevik
- Mida Balil põske pista?
- Registreeri oma reis!
- Võrridega Kariibide kõrgeimal teel
- Kuveit – ootamatu tutvus
- Myanmar – elu pärast riigipööret
- Turvaline ja imeilus Põhja-Tai
- Bangkok. Koht, kuhu minema peaksid
- Reisiaasta 2024: kuhu soovitab tänavu reisida ajakirja toimetus?
- Väikese maadeavastajaga Aasias
- Sikkim ehk Kanchenjunga imetlemine idakaarest
- Elumuutev perekokkutulek Indias
- Hiina – fookus väljaspool rahvuspiire
- Mongoolia monoloogid
- Mis suunas liigub Aasia?
- Tooteuudised
- Ookeanide uurija Ivar Murdmaa (1931–2023)
- Kroonika
