Winnipegis Eesti arhitektuuri tutvustamas

Arhitektid Mari Hunt ja Nele Šverns sattusid tänu rahvusvahelisele kunsti- ja arhitektuurifestivalile üsna ebatavalisse paika − teisele poole maakera Kanada keskel asuvasse Winnipegi, ühte maailma külmemasse linna. Loo autorid tundsid ennast keset jäist külma koduselt ja nende võistlustöö pälvis kohalike hulgas suurt tähelepanu.  

Kui selgitasime oma Torontos elavatele Kanada tuttavatele, et läheme Winnipegi, siis oli see isegi nende jaoks üsna ebatavaline koht, mida külastada. „Winnipegi? Miks!? Miks ometi?”

Winnipeg asub teisel pool maakera Kanada keskel umbes 200 kilomeetri kaugusel USA piirist. See on üks külmematest linnadest maailmas ja selle asukoht oli juba ammu enne eurooplaste tulekut oluline pärismaalaste kaubitsemise koht.

Eesti inimesed, kel nädalavahetuseti meeldib telekat vaadata, on võib-olla ühe kohaliku telekanali kaudu sattunud nägema iga rekamehe lemmiksaadet „Jääraja rekavennad”, mille tegevus toimub suuresti Winnipegis. Ent see on suure tõenäosusega ka ainus puutepunkt meie ja selle kauge koha vahel.

Kunsti- ja arhitektuurifestival Warming Huts

Meie teadvusse jõudis see linn tänu rahvusvahelisele kunsti- ja arhitektuurifestivalile „Warming Huts”. See on iga-aastane installatsioonikonkurss, mille eesmärk on leida parimaid lahendusi Winnipegi linna läbivatele Assiniboine’i ja Punase jõe jääle rajatavatele lühiajalistele installatsioonidele. Maailma ühele tõsisemale talvepealinnale kohaselt langevad temperatuurid seal kuni 40 miinuskraadini. Winnipegi lugematu hulk järvi ja jõgesid kattuvad ligi meetripaksuse jääga mitmeks kuuks. Muljetavaldava jääkaane, mida meie jääteede austajad vaid unes näha võivad, saab endale ka läbi Winnipegi looklev mitmeharuline jõgi. See annab võimaluse rajada linna läbiv kümnekilomeetrine jõe jäärada, mis seeläbi muutub linnamelu ajutiseks jäiseks südameks. Inimesed kasutavad rada talvel tööle-koju minemiseks või vaba aja veetmiseks, seega on jääl alati rohkelt inimesi (ja nendega kaasas olevaid talvesusse kandvaid koeri), seda sõltumata kellaajast või termomeetrinäidust.

Jääl keeb elu

Et rajal liikudes ebainimlike temperatuuridega toime tulla, on jääle loodud erinevaid vähem ja rohkem abstraktseid hütte, mis krõbeda talvekülma eest pisut varju pakuvad, kutsudes inimesi nii õues rohkem aega veetma. Needsamad hütid aga ei ole niisama külmapeletamiseks. Nende kuju, materjal, kontseptsioon ja autorid on miski, mille avalikustamist oodatakse pikkamisi ning tähistatakse suurejooneliselt.

Sel aastal esitati installatsioonikonkursile ligi 180 ideed, millest valiti välja kolm, mis valmis ehitati. Selle aasta erakordselt tiheda konkurentsi taustal oli seda suurem see rõõm, mis sai osaks, kui tuli kõne Kanadast ning teatati, et meie, arhitektuuribüroo b210 võistlustöö nimega Tootem oli üks võitjatest. Meie idee oli rajada kaks laia ja lagedasse valgesse maastikku kontrasti loovat kitsast musta viie meetri kõrgust torni, millest ülesronimine oleks sündmus omaette. Tornid on parajad just ühele inimesele ronimiseks ning üles jõudes avaneb neist suurepärane vaade ümbritsevale ja tekib side teise torni otsas oleva inimesega.

Konkursi võitjate väljakuulutamisele järgnes meie poolt eskiisifaasis projekti täpsustamine. Koostöös kohaliku arhitektuuribürooga Sputnik tegime tornide tööjoonised. Omaette proovikivi oli projekteerida täiesti teises mõõdustikus, sest kõik joonised tuli ümber arvutada tollidesse. Seejärel alustas Kanada ehitustiim projekti elluviimisega juba paar kuud varem detsembris, seega kui jaanuari lõpus festivali avamiseks kohale lendasime, oli installatsioon meie rõõmuks juba suures osas valmis. Meie ülesanne oli leida Tootemile sobiv koht jõejääl.

Ümbritsevast talvemelust hämmingus, sulandusime kohe kohalikku keskkonda ja laenutasime uisud. Kui saapad uiskude vastu vahetatud ja meie tagasihoidliku kolmeliikmelise delegatsiooni uisutamisoskused üksteisele katkematu naeru saatel ette näidatud, tiirutasime mööda jäärada edasi-tagasi ja tunnetasime ise, millisesse kohta meie kaks torni kõige paremini sobiksid, kust avaneks neile kõige parem vaade ja kus need pakuksid külastajale suurimat elamust.

Installatsioon sobitus keskkonda

Meie installatsioon võeti väga hästi külastajate poolt omaks, agaramad ronisid kohe uiskudega torni ning kiitsid vaadet ja ronimiselamust. Torni ülesminek oli  jõukohane kõigile ja astmelt astmele ronimine tegi naha mõnusalt soojaks. Oli äraütlemata hea tunne näha oma tootemeid − midagi, mis alles hiljuti olid kritseldused koosolekuruumi laual, päriselt enda ees seismas siin nii kaugel, kuhu need olid mõeldud, kõrvuti hüttidega, mille autoriteks eri aastatel olnud maailmakuulsad arhitektid ja kunstnikud, näiteks Frank Gehry või Anish Kapoor.

Kandalased on oma ilmaga sinapeal. Kohalikega rääkides selgus, et nad on tegelikult alles üsna hiljuti hakanud külma ilma üle ka uhkust tundma. Nii on ka Winnipegis kümmekond aastat sissesõidetud jõerada nende eneseteadvust kõvasti tõstnud. Näiteks hiljuti Põhja-Ameerikat tabanud külmalaine korral otsustasid mitu linna oma uusaastapidustusi kärpida või neist sootuks loobuda, kuid Winnipeg otsustas siiski –26 kraadise pakasega oma uue aasta õues vastu võtta.

Kanadas on nii palju järvi ja jõgesid, et kohalikud isegi ei nimeta neid kõiki. Saime oma reisi jooksul kogeda ka teistsugust elu jääl, kui külastasime linna lähedal asuvat ühte maailma suurimat järve, mille nimi oli nagu linnalgi Winnipeg. Ebamaiselt mustjal jääl kihas krõbedate külmakraadide kiuste elu. Silmapiiri täitsid kalameestele sooja pakkuvad hütikesed, igaüks oma nägu. Vahel sõitis jääle mõni auto, mis varsti silmapiiri taha kadus. Autode kõrval ja hüttidele alternatiiviks liikusid jääl täitsa omamoodi aparaadid – Bombardierid, mille disain ja olemus Kanada külmale sobilik. Kinnise kabiiniga roomiksõidukile on sisse ehitatud pisikene ahi, taha riputatud mehist mõõtu jääpuur. Sedasi võib kalamees sõita kuitahes kaugele järvele, riputada õng värskelt puuritud auku ning minna kabiini ahju kõrvale sooja kala ootama.

Winnipegi linn on Kanada mõistes üsna väike ning hoomamatult kaugel kõigist teistest. Ligi 700 000 elanikuga on see väga autokeskne ja tugevasti laiali valgunud, kasvades üha enam väljapoole. Winnipegi jõudes, lennujaamast bussiga linna südame poole liikudes oli vaatepilt ausalt öeldes ootamatu. See oli monotoonne ja pisut trööstitu. Ühekordsed majad üksteise kõrval koos mõnekümne ruutmeetri suuruse aialapiga ning sedasi kilomeetreid ja kümneid ja kümneid bussipeatusi. Võrdlemisi tagasihoidliku arhitektuuriga linnasüdame kõrval kõrgub pea ainsa silmapaistva uusobjektina Kanada inimõiguste temaatikale pühendatud uus muuseumihoone, mille arhitektuur on nii seest kui ka väljast ootamatu ja muljetavaldav.

Kaubateede ristumiskoht

Me veetsime enamiku ajast linna südames ajalooliselt olulises kaubandusteede  ristumiskohas ehk The Forksis. See on üle 6000 aasta olnud kohtumis- ja kaubitsemispaik nii varajaste pärismaalaste, Euroopa karusnahakaubitsejate, pühvliküttide, jõelaevnike, raudteeliste ja immigrantide jaoks. Praegu on see Winnipegi olulisem turistiatraktsioon ning äärmiselt populaarne paik − sõltumata aastaajast või temperatuurist ka kohalike seas. Mõte, millelt nii Forksis kui ka üldiselt Kanadas liikudes endid tabasime, oli see, kuivõrd sarnane oli sealne keskkond Eestiga. Samad olid puud, linnud või oravad, kes tõsi küll, olid kaunilt musta tooni. Eriti kummaline oli keset Winnipegi sisse astuda Balti jaama turule. Sealsest endisest tallihoonest oli saanud nüüdisaegne, erinevate söögikohtadega ja ühise istumisalaga avalik siseruum, mis oli alati inimesi täis. Kõik see oli sürreaalselt tuttav, nagu ei olekski kodust tuhandete kilomeetrite kaugusel.

Winnipeg puges hinge

Winnipegi linnaruum on suurepärane näide sellest, kuidas krõbeda külmaga avalikku ruumi kasutada. Näiteks meie viimasel seal oldud päeval, pühapäeva hommikul, oli kohalike mõistes täitsa meeldiv ilm, väljas oli –22 kraadi ja jäärada oli tihedas kasutuses – seal oli nii uisutajaid, koeraga jalutajaid, jooksjaid (toimus lausa väike jooksumaraton) ja mitu jalgratturit, kes oma paksude rehvidega tööle-koju sõitsid. Samas oli ka mitu hokiplatsi ning jääle rajatud restoran, kuhu sai siseneda ka uiskudega. Uisutamine, hoki ja jääarmastus on kohalikel veres ja seda talvist elamust suudavad nad hästi ka linna külastavatele turistidele pakkuda.

Winnipeg jättis hinge sügava jälje. Sõbralikud inimesed ja positiivne ellusuhtumine muutsid kogemuse meeldejäävaks ning kohapeal antud lubadus, et kindlasti ükspäev tagasi tuleme, on siiani jõus. Ilmselt on see üks nendest kohtadest, mida on kahtlemata tore külastada ka suvel, ent mille võlu saab eriti ilmsiks siis, kui võimust on võtnud külm talv, mil Winnipegi elanikud end tõeliselt naudivad. Winnipeg on väärt lendu üle ookeani ja natuke veel peale.

Tekst ja fotod: Mari Hunt, Nele Šverns

Selles numbris

• Lola ja Facundoga USHUAIAS
• Kes kuuluvad kõrgushaiguse riskigruppi?
• Naftavanniga tervist turgutamas
• Drooniga reisile?
• Digirändurina maailma avastama
• Ulmeline värvidemäng Etioopias
• Mayapur, India
• Kuidas purjetaja unistusi täita?
• Milliseid reisiteemalisi veebilehti ja blogisid jälgite?
• Winnipegis Eesti arhitektuuri tutvustamas
• 220 km klassikat −ööpäev puhast rõõmu
• Põhjala viimane ürgmaa
• Tsikliga Lõuna-Palawani avastamas
• Malle Koido: kaks ja pool lendu nädalas
• Ära kunagi anna alla!
• Piireteta piir Põhja-Korea ja Hiina vahel
• Millist vahendit valida veematkaks?
• KROONIKA