Woodstock, loomingulisuse oaas

Elo-Mall Toomet käis vaatamas, kas Woodstockis leidub peale hipitööstuse ka tõelist vabameelsuse hõngu.

Esimene kohtumine Woodstockiga algab hoopiski New Yorgis LaGuardia lennujaamas. Jõuan sinna Bostonist ja mu võõrustajad tulevad omakorda Las Vegasest. Paaritunnine autosõit annab võimaluse kuulda lugusid oma võõrustajate elust. Nad on akti- ning loodusfotograafidest abielupaar, kellega sain tuttavaks aegadel, mil myspace.com toimis imelise loomingulisi inimesi kokkuviiva kultuuripesana – mind võlusid nende fotod, neile meeldisid minu luuletused. Mistõttu ootaski mind nüüd ees luuleõhtu Woodstock Poetry Society’s.

Nagu selgus, toimuvad nende luuleõhtud enamasti linna raekojas, mis kahtlemata õigustab Woodstocki hipisõbralikku mainet. Vastukaaluks väljendab kohalikku iroonilist suhtumist kogu linnaga seotud hipimüüti võõrustajate külalistemajast leitud reklaamkleepekas: “Woodstock. Tõmmake kardinad ette ja palun ärge luuletajaid toitke!”

Hipimüüt on Woodstockile nii kasuks kui tüütuseks – kesklinnas paiknevad kohustuslikud rahumärkide ja temaatiliste t-särkidega kauplevad poekesed, mida elanikud “hipitööstuseks” nimetavad. Nagu ikka turismimagnetite puhul, on need pisut veidrad ja võltsid, kuid samas toovad raha sisse. Ja rahateenimisvõimalused on New Yorgi osariigi väikelinnas väga teretulnud.

Mingit head hipiliikumisega ehk omamoodi suguluses olevat tolerantsi ja vabameelsuse hõngu on linnas õhus tõesti. Ja kõik elanikud tunduvad olevat kas kunstnikud või muusikud, vähemalt mõlemas vallas haritud ja huvilised kindlasti. Kõigil elanikel tundub lisaks olevat ka tagaaed, kus kasvavad mahejuurviljad. Masendava väikelinna stereotüübist on asi kaugel. Ja ehkki baaris kohtab ka eksimatult väikelinna kui keskkonnaga seotud vaimsust kandvaid alkoholisõpru, näib üldine õhustik nii linna ajaloost kui maailmapealinna lähedusest tingituna väga intelligentne ja pisut boheemlik.

Luuleõhtutel käib kindel kontingent rahvast, kes osutuvad väga avatud ja teraseks publikuks. Tänusõnad Vietnami veteranist luuletajalt on siiani liigutav mälestus. Ja siin saab alguse ka sõprus samal ajal Woodstocki sattunud Hispaania luuletajaga, kes koos oma kitarristist sõbraga luulet ning muusikat kombineerib ja kellega asustame hämmastavalt lähedasi poeetilisi maastikke.

Mu võõrustajad avastasid Woodstocki, kui otsisid endale püsivat elupaika just mõnes väikelinnas. Neile oli oluline leida koht, mis oleks küll hubane, aga mitte nii tagurlik ja jumalakartlik, et aktifotosid välja ei kannataks. Ja Woodstockis pole nende galerii akendele paigutatud üsna julgete fotode pärast kümne aasta jooksul ühtki kaebust esitatud. Ameerika väikelinnas haruldane, nagu nad kooris kinnitasid.

Avalik saladus on, et kurikuulus muusi- kafestival ei leidnud sugugi aset Woodstockis, vaid sealt umbes 70 kilomeetri kaugusel. Kunstnike, kirjanike ja muusikute kogunemiskoht on Woodstock aga olnud juba ammu enne hipiliikumist. Linna arengut mõjutasid väga tugevalt 19. sajandi lõpust alates piirkonnas tegutsenud kunstnike kolooniad oma utopistlike ideedega ja kunstiõpetusega.

Galeriisid on linnas igal sammul ja ajalugu ilmutab end pidevalt nii hoonete ja kultuuriasutuste kui ka kuulujuttude näol: “Siin elas Bob Dylan ühe suve.” Mägedes asub ka budistlik klooster. Lisaks annavad oma panuse üldisesse kultuurilukku inimesed, kes Woodstocki müüdi tõttu siia omalaadsetele palverännakutele tulevad. Olen kohanud mitmeid inimesi, kellel seostuvad Woodstockiga väga isiklikud erilised kogemused. Kui uskuda maagiat, siis siin seda kahtlemata leidub.

Lisaks on sellel linnal omad sümpaatsed veidrused. Siin ei ole ühtegi McDonald’sit. Küll aga mõned väga head restoranid, mida woodstocklased armastavad regulaarselt külastada – et juttu ajada, napsi võtta ja einestada.

Lisaks kuulsatele kiirtoidukettidele puudub linnas minu võõrustajate naispoole kinnitusel veel midagi – siin ei ole kuritegevust. “Kuritegevus on null,” teatab ta mulle. Ja lisab, et pole naisena end iialgi kuskil turvalisemalt tundnud. Paari aasta eest koolinoorte hulgas levinud heroiiniprobleemist küll kõneldakse, aga paistab et ka see ei ole isikuvastasteks kuritöödeks kasvanud. Ja noored on kangemate ainete juurest siiski põhiliselt kanepi juurde tagasi pöördunud.

Loodus on siin mulle kui Eestist tulnule kosutavalt mõistetav ja mitte sugugi eksootiline. Küll aga silmipimestavalt ilus. Catskilli mäed lisavad Woodstocki kultuurilistele võludele oma loomuliku metsikuse. Ja panevad mind veel enam hämmastama ja rõõmustama, et New York City närvilisusest ja kiirusest paari sõidutunni kaugusel asub selline oaas. Koht, kus lülitada ennast välja ja laadida endasse kõike seda põnevat energiat, mida pakuvad nii praegused kui endised elanikud ja nende looming. Ja muidugi mäed.

Selles numbris

• Tarmo Jõeveer: Minu Haiti
• Vahur Afanasjev: Minu Brüssel / Läbikukkunud Euroametniku pihtimus
• Bill Bryson: Ei siin ega seal. Reisid Euroopas.
• Nõukogudeaegsed etnopärlid
• Lactobacillus Bulgaricuse'e sünnimaal
• Tuhandekesi Koola poolsaarel matkamas
• Mantade kuningannaga sinisesse sügavusse
• Horvaatia on rohkemat kui ainult rannaalad
• Istanbuli stseenid
• Folkarid Muhu väinas
• Mida õpetab meie rattamatkajatega juhtunud lugu?
• Tilicho järve äärde ja Dhaulagiri tagant läbi
• Woodstock, loomingulisuse oaas
• Järgmiseks tahaks seilata Antarktikasse
• Ohtude keskel ilu otsimas
• Go Reisiajakiri 31 - August 2011