Yukon River Quest – eestlased maailma karmimal aerutamismaratonil

Seiklussportlane Mart Reimann annab põhjaliku ülevaate osalemisest maailma karmimal aerutamismaratonil. 102 startinud meeskonnast jõudis finišisse 62, aga kuidas läks eestlastel?

Yukoni jõgi on 3190 kilomeetri pikkune ja ühtlasi üks suurimaid jõgesid Põhja-Ameerikas. Siia piirkonda saabunud Euroopa kolonistidel oli probleeme kohalike nimede hääldamisega, kuna põliselanike nasaalhäälikud olid tõeliseks pähkliks. Lõpuks hakati jõge kutsuma Yukon, mis tuleb Gwich’in’i indiaanlaste väljendist chųų gąįį han, mis tähendab valge veega jõge. Kui enamasti vihjab valge vesi rohketele vahutavatele kärestikele, siis Yukoni jões on vahutavaid kärestikke vähe ning valge vesi tuleneb rohkest valgest lubja ja savi hõljumist jõevees. 

Esimesteks Euroopa kolonisaatoriteks olid siin piirkonnas venelased, kes saabusid 17. sajandil Siberi koloniseerimise käigus. Vaatamata impeeriumi ponnistustele jäid venelaste asulad väikeseks ja kuna tegemist oli impeeriumi monopoliga, ei suudetud venelasi nii kaugele rohkel arvul meelitada. Küll aga oli piirkond atraktiivne prantsuse ja briti trapperitele, keda hakkas siia rohkesti saabuma 18. sajandil. Erinevalt venelastest impeeriumipalgalistest oli enamik prantsuse ja briti trappereid üksiküritajatest õnneotsijad. 

Praeguse USA Alaska osariigi ja Kanada Yukoni territooriumi piiri pani esimest korda paika 1825. aasta Briti ja Vene impeeriumi vaheline piirilepe. Piirileppest hoolimata ei lõppenud inglise ja prantsuse trapperite tung Venemaa poolt hallatavale Alaskale. Mõistes, et oma ülemvõimu piirkonnas ei ole võimalik hoida ning tulenevalt Krimmi sõja järgsetest probleemidest, müüs Venemaa 1897. aastal Alaska USA-le. USA kongressis tekitas Alaska ost palju vihaseid vaidlusi, kuna paljud saadikud olid kauge kõnnu- ja jäätmaa ostmise vastu. Enne müügitehingut olid kaevurid Klondike’i jõe orus juhuslikult kulda leidnud, mis põhjustas ajaloo suurima kullapalaviku. Klondike’i jõe suubumiskohas Yukoni jõkke asus Dawsoni linnake, kus elas 500 inimest, mõne aasta pärast aga juba 40 000. Enamik uusasukaid saabus Alaska lõunarannikult mööda Chilkooti rada üle mägede Yukoni jõe ülemjooksule ja siis laevaga allavoolu kuni Dawson Cityni. 

Yukon River Questi ajalugu 

1996. aastal algasid kullapalaviku saja aasta pidustused. 1997. ja 1998. aastal matkas 53-kilomeetrisel Chilkooti rajal kuni 50 kaheliikmelist võistkonda Dyeast Alaskas kuni Bennetti järveni, seejärel istuti kanuudesse ja läbiti 160 kilomeetrit kuni Whitehorse’ini, seejärel veel 740 kilomeetrit Dawson Citysse. Üritus oli väga edukas, kaasates seiklussportlasi üle maailma. Võistluse võitsid mõlemal korral parimad aerutajad, viimaste meeskondade finišeerumine võttis aega kaks nädalat, tehes võistluse logistika väga keeruliseks. Seega otsustati jalgsirännak ära jätta ning 1999. aastal startis juba vaid aerutamismaraton Whitehorse’ist Dawson Citysse kontrollajaga neli ööpäeva. Kui kullapalavik ja senised võistlused olid olnud nii Kanada kui ka USA territooriumil, siis nüüdsest toimub võistlus vaid Kanada Yukoni territooriumi haldusalas.

Eestlased võtsid võistlusest osa esimest korda 2018. aastal kaheksa mehe ja nelja kahesüstaga. Oma klassis võeti nii esimene kui ka kolmas koht. Olid mõtted osaleda ka 2019. aasta maratonil, aga sellele eestlased siiski ei jõudnud. 2020. aastal jäi maraton koroonapandeemia tõttu ära. 2021. aastal oli väidetavalt üks saja aasta kõige kõrgemaid veeseise ja vaid mõni päev enne võistluse algust otsustati võistlus turvakaalutlustel ära jätta. 2022. aastal osales maratonil üheksa Eesti võistlejat. Võistlusklassid olid juba palju mitmekesisemad: kaks meeste kahesüsta, üks naiste kahesüst, kahene meeste kanuu ning ühene meestesüst. 2018. aastal osalenud kaheksast mehest tuli 2022. aastal starti kolm, kuid kõik erinevates tiimikombinatsioonides kui neli aastat tagasi. 

Maikuus hakkasid tulema ärevad teated sellest, et kevad on jälle hiline ning mai lõpus oli suur osa marsruudist veel jääs. Paar nädalat enne võistlust tulid veel ärevamad teated, et lumi on lõpuks sulama hakanud ja sulab väga kiiresti ning vett on taas palju. Kuigi tänavu oli veetase meetri võrra kõrgem kui aasta varem, mil see oli enneolematult kõrge, otsustati võistlused ikkagi ära pidada, kuna öeldi, et korraldajad on kõrge veetaseme jaoks palju paremini ette valmistunud kui mullu. Võrreldes 2018. aasta võistlustega oli veetase umbes kolm meetrit kõrgem ja jõgi oli täiesti teistmoodi kui eelmisel eestlaste osalemisel toimunud võistlusel.

Maailma pikim ja karmim iga-aastane aerutamismaraton

Suure Klondike’i kullapalaviku jälg ajaloos ja kultuuriloos on väga romantiline. Sellel on suured teened suurtel kirjanikel, nagu Robert Service ja Jack London (mõlemale mehele on püstitatud Whitehorse’is ausammas ja rajatud Dawson Citys muuseumid). Ka Yukon River Quest püüab endast romantilist kuvandit luua. Võistluste tunnuslause on „Võistlus kesköisesse päikesesse“, korraldajate visioon on „realiseerida inspireeritud ja kaasatud kogukonna kogu potentsiaal, pakkudes Yukonil võimast ja maailmatasemel aerutamisüritust“, võistlustel esimest korda osalejate motiivides kõlavad sellised väljendid nagu „nautida metsikut loodust või Yukoni jõe ilu ja kullapalaviku ajaloolist hõngu“. Kui nüüd meie lähipiirkonnast distantsi mõttes paralleele tuua, siis põhimõtteliselt aerutatakse Tallinnast Minskisse kahe vahepeatusega Riias ja Vilniuses. Kui ka laiuskraadidega korrektne olla, siis aerutatakse Jyväskyläst Soome põhjatippu. Seega kui stardis Whitehorse’is võib öösel ikka päris hämaraks kiskuda, siis finišis Dawson Citys on öö läbi ikka väga valge. 

Suur osa romantilistest tunnuslausetest peab paika, aga jutud karmidest tingimustest ja vajalikest ellujäämisoskustest tulevad alles 16 lehekülje pikkuse võistlusjuhendi lõpus turvalisuse peatükis. Samas pööratakse turvalisusele väga suurt tähelepanu. Kõikide võistlejate tausta uuritakse hoolega, enne kui nad osalema lubatakse; ühese süsta või kanuuga ei lubata enne osaleda, kui võistlus on kahesel alusel varem läbitud; sõiduvahenditele on ette antud kindlad mõõdud, et starti ei mindaks liiga kiirete ja ebastabiilsete alustega; kõikidel alustel on kohustuslikud tracker’id, et nende teekonda oleks võimalik jälgida kogu võistluse jooksul (mobiililevi võistlustrassil puudub); varustus ja esmaabikomplekt on väga detailselt paika pandud ning seda kontrollitakse enne starti lausa kaks korda.

Üldiselt hoitakse turvalisuse kaalutlustel osalevate tiimide hulka saja piires. Võistlusklasse on erinevaid, alates ühestest süstadest, kanuudest ja SUP-idest ning lõpetades üheksaliikmeliste Voyageridega. Tänavu oli stardinimekirjas aprilli lõpuks 150 tiimi, kuna automaatselt said osaleda kõik eelmisel aastal registreerunud tiimid. Maikuust alates tulid igal nädalal meilid, kus rõhutati võistluse raskust ja paluti tungivalt hinnata väga kriitiliselt enda toimetulekuoskusi, eriti ühestel alustel. Näiteks soovitati ühestel koopereeruda, et keegi päris üksi suurele jõele ei jääks. Nädal enne starti oli nimekirjas 119 võistkonda. Kõige muljetavaldavam oli loo autorile võistluseelne instrueerimine, mis toimus kaks päeva enne starti. Nii karmi teksti ei ole enne kuulnud. Igas teises lauses käis läbi sõna surm ja kõiki osalejaid paluti veel ja veel oma oskusi kriitiliselt hinnata. Öeldi ka, et romantika unustage ära, kuna jõgi on väga karm, ja keskenduge ellujäämisele. Lõpuks jõudis starti 102 võistkonda. Turvalisuse kaalutlusel oli tehtud start kahes osas. Kell 9 startisid kaks kolmandikku võistlejaid, kes moodustasid nn nõrgema osa, ja keskpäeval ülejäänud kolmandik, kes pidasid ennast tugevamaks. 

Võistluste stardipaik Whitehorse

Whitehorse’i linn on Yukoni territooriumi keskus, kus elab enamik siinsest rahvastikust. Kui kogu Yukoni territooriumil, mis on veidi suurem kui Rootsi, elab veidi üle 40 000 inimese, siis Whitehorse’i linnas elab 28 000 inimest. Kui Yukoni valge jõe nimi tuleb jõe valgest hõljumist, siis Whitehorse’i nimes on valge seotud tavapäraselt kärestiku ja vahutava veega. Praeguseks on võimas Whitehorse’i kärestik küll kahjuks mattunud elektrijaama tammi poolt tekitatud paisjärve alla. Whitehorse ja Yukon on Kanada kõige kiiremini kasvava elanikkonnaga piirkond, suurenedes kuni 1000 inimese võrra aastas. See tähendab, et kui 2018. aastal elas Yukoni territooriumil 40 000 elanikku, siis 2022. aastaks on Yukoni territooriumil elanikke juba 43 600. Põhjuseks tuuakse töökohtade rohkus, tolerantne ja sõbralik kogukond ning ilus loodus. Yukoni ürgne loodus on romantikuid ahvatlenud nii Kanadast kui ka välismaalt. Siia on elama asutud nii Torontost kui ka Berliinist ning sageli tulevad suurlinnast siia kolinud puuküttega palkmajadesse, kus mõnikord ei ole isegi elektrit. Suurimad tööandjad on kaevandused ja looduskaitsesüsteem. Väga suur on sakslastest sisserännanute hulk, tänavu avati isegi otselend Frankfurt–Whitehorse. Nii mõnegi uusasukaga õnnestus rääkida ning need, kes aastakese või paar olid elanud pärast pikka suurlinnaelu palkmajakeses, olid veel romantikast pungil, siis üle kümne aasta piirkonnas elanute suust tuli juba palju kriitikat nii riigi regionaalpoliitika kui ka kliima pihta. 

Whitehorse’is on palju parke ja rohelust. Majade seintel on ohtrasti põhjalateemalisi maale ning muid huvitavaid disainielemente. Üritused osalejate jaoks algavad nädal aega enne starti, sisaldades nii treeninguid kui ka infoprogramme. Kõik võistlejad peavad kohal olema hiljemalt kaks päeva enne starti, kui toimub lõplik registreerimine. Õhtul on ka ühine osalejate tutvumisõhtu, mis sel aastal oli Whitehorse’i muuseumis. Päev enne starti toimuvad lõplikud ja väga põhjalikud infotunnid. Üldiselt elab kogu linnarahvas võistlustele väga kirglikult kaasa ning paljud inimesed poes ja tänaval tulevad võistlejatega suhtlema. 

Võistluse start

Võistlus algas Whitehorse’i linnas Rotary pargis 500 meetri jooksuga. Juba varsti oli aru saada, et kõik hoiatussõnad ja turvahoiatused olid põhjendatud. Eraldi start tegi võistlejate kontsentratsiooni rajal palju tihedamaks. Tagant kiiremad tulijad said esimese grupi võistlejatest mööda sõita öö läbi, mis muutis esimese öö võistlejatele palju turvalisemaks. Kui nii suur veemass on pressitud kitsastesse kanjonitesse, siis on hulgaliselt keeriseid ning need ilmuvad vägagi ootamatutes kohtades. Kuna jõevee lumesulamisvesi on jääkülm, tuli ümbermineku korral ennast veel kaua soojendada, kuniks oldi võimeline edasi liikuma. Üldiselt pidasid korraldajad kõige ohtlikumaks just esimest ööd, kuna siin on jõgi kõige kitsam ja käänulisem ning võimsaid keeriseid kõige rohkem. 

Eestlastel õnnestus lõik esimese vahepeatuseni läbida viperusteta. Esimene kohustuslik peatus oli Carmacksi asulas pärast 300 kilomeetrit ehk – kui jälle distantsilisi paralleele tuua –, siis pärast Tallinnast Riiga aerutamist. 102 startinud võistkonnast katkestas siin üle 30. Korraldajate sõnul katkestab peaaegu igal aastal esimeses vahepeatuses ca 30%. Huvitav on see, et ilmastiku- ja veeolud mõjutavad katkestajate arvu üsna vähe. Nii nagu Whitehorse’i uusasukatel, saab ka maratoni uustulnukatel mingil hetkel romantikajoovastus otsa ning mured hakkavad kimbutama. Tundub, et suurele osale võistlejatele hakkab füsioloogia Carmacksis märku andma, et valud ja muud ebamugavused on romantilisest hingekosutusest aktuaalsemad. 

Paljud võistlejad võtsid ka joogiveevarud võistlustele kaasa. Joogiveest räägiti üsna palju ja tegelikult korraldajad jõe vett väga juua ei soovitanud. Paljusid võistlejaid häiris ka jõele nime andnud valge hõljum, mis mõnel jõelõigul päris tugeva sahinaga vastu süsta külge põrkas. Kuna tegemist oli mineraalse hõljumiga, kus orgaanikat oli minimaalselt, otsustasid eestlased, et kasulikke mineraale on rohkem kui kahjulikke, ning jõid vett otse jõest. Mõni puhastas seda veel kohalikust poest ostetud tablettidega, mõni mitte. Joogivee süstas kaasa vedamine oleks olnud ikka suur lisakoormus.

Järgmine kohustuslik vahepeatus oli Mintos 100 kilomeetri pärast. Siinkohal Vilniuse paralleel hästi ei tööta, kuna Riiast Vilniuseni on tunduvalt rohkem, aga see paralleel töötas hästi 2018. aastal, kui teine vahepeatus oli pärast 250 kilomeetri aerutamist Carmacksist Coffe Creekis. Kahes peatuses pidi aega veetma kokku kümme tundi. Kui 2018. aastal olid korraldajad paika pannud, et esimeses vahepeatuses tuli veeta seitse ja teises kolm tundi, siis 2022. aastal sai iga võistleja ise valida, kui suure osa ta kümnest tunnist veedab Carmacsis ja kui suure osa Mintos. 

Mintost edasi läks jõgi järjest laiemaks ja laiemaks ning siin olid olulised juba navigeerimisoskused. Kohati on jõgi üle 2 kilomeetri lai ning lõplik distantsi pikkus võib eri võistkondadel erineda paarikümne kilomeetri võrra. 102 startinud võistkonnast jõudis finišisse 62. Näiteks meeste ühesüstasid startis 25, aga finišeerus 12. Kõik eestlased lõpetasid edukalt. Meeste kahestes süstades võeti esimene ja kolmas koht ning purustati nii kaheste meestesüstade kui ka naistesüstade rajarekord. Meeste ühesüstadel sai Eesti kolmanda koha. Kahe osalusaasta jooksul ei ole ükski Eesti võistkond katkestanud ning kõik on ennast kes vähemate, kes rohkemate valude ja hallutsinatsioonidega finišisse aerutanud. See on pälvinud ka korraldajate ja kaasosalejate tähelepanu ning kui 2018. aastal oli paljude suhtumine manitsevalt äraootav, siis 2022. aastal koheldi eestlasi täie lugupidamisega. Lisaks kiitsid paljud Whitehorse’i elanikud, et lõpuks on tänu eestlastele nende linnas ka normaalsed süstad, mida kasutada. Nimelt on eestlased kasutanud kodumaiseid World of Kayaksi süstasid, mis pärast osalemist on kohalike süstarentijatele müüdud.

Finišilinn Dawson City

Oma 1400 elanikuga on Dawson City palju ajaloohõngulisem ja väiksem kui Whitehorse ning siin ei ole ühtegi tänapäevast paneelmaja, kusagilt ei leia ka asfalti ning kõik linnatänavad on kruusakattega. Selle üks põhjustest on suured ponnistused olla tõeline turismimagnet ning teiseks ja tõenäoliselt olulisemaks põhjuseks on igikelts ja rasked ilmastikutingimused – nimelt ei pea ei asfalt ega paneelmajad geoloogilistele ja klimaatilistele tingimustele lihtsalt vastu. Dawson City tänavatel jalutamine toob silme ette vesternid, mida toetavad ka kullapalavikuaegsed kabareeprogrammid. 

Kui 2018. aastal tuli esimesel eestlaste meeskonnal viimast üle ööpäeva oodata, siis nüüd mahtus kõikide eestlaste saabumine kaheksa tunni sisse. Kuni võistluse lõputseremooniani oli võimalus linnas ringi vaadata, seltsielust osa saada ning unevõlga tasa teha. Kui palju räägitakse sellest, millise mulje eestlased välismaal jätavad, siis siin Kanada Metsikus Läänes on eestlaste maine tänaseks väga hea. Loodame, et hea maine säilib ka tulevikus!

Tekst: Mart Reimann
Fotod: Aldis Toome

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Eesti punk Georgias
• Kurgist maailma köökides
• Mida peaks lennureisija praegusel ajal silmas pidama?
• Unenägude piim Veneetsias
• „Ruhnu Karuga“ Pariisi
• Yukon River Quest – eestlased maailma karmimal aerutamismaratonil
• Käsmu Lahe Merekool
• Sven Nuutmann: „Purjetamine on Eesti pärisosa“
• Mere pidu sinus eneses
• Eesti oma paradiis – Keri saar
• Tiit Krutob: Maltal on kõigile midagi!
• Tipus! Või siiski mitte?
• Jalgsi Mehhikost Kanadasse
• Reisiajakiri küsib
• Afganistanist enne ja nüüd
• Tooteuudised
• KROONIKA