Aktiivne puhkus Sloveenias

Ma ei tea küll kuidas hotellidega lood on, kuid kodumajutuses tunned end pigem oodatud külalisena ning kordagi pole me pidanud selles pettuma. Külaelanikud jagavad lahkesti oma aiasaadusi, terassile ilmuvad märkamatult mänguasjad, et  lastel ikka tegevust oleks või hoolitsevad sinu kuivama pandud pesu eest kui ootamatult sadama hakkab ning sina parasjagu kuskil vaatamisväärsustega tutvumas oled. Hommikuti oma lambaid karjamaale ajades tervitatakse rõõmsalt kui juhtud olema rõdul kohvitass peos, et imetleda vaadet mis on  kirjeldamatu.

Juba esimestel minutitel sai seltskonnale selgeks, et teekond tuleb raske. Iga samm tundub raske  ning teised mägimatkajad mööduvad meist nagu postidest. Püstloodis liikumine võtab võhmale kuid alla ei taha keegi anda. Ei hakkagi kirjeldama kogu teekonda kuid kerge see polnud. Eks igaühe füüsiline pagas on erinev, siiski polnud midagi ületamatult raske seni kui avastad, et oled tohutu kõrgusekartja. Libisevad kivid, kitsuke teerada, mis lookleb tühjuse kohal nõuab paraja annuse eneseületust. Jalad on muutunud järsku nõrgaks, tekib õhupuudus ning keha katab külm higi.Ei astuks enam sammugi edasi ega tagasi.

Ometi tuleb liikuda sest ootamatult on meie grupp jäänud ette ühele karuse välimusega mehele – oheliku otsas klõbistab hobune  kelle au on kanda raskeid kotte, millel ilutseb kiri :slovenski post. Täna, keset Euroopat toimib reaalselt hobupost. Väike varsake samuti kappab aeg- ajalt kividel libisedes meist mööda ja nõnda saabub jälle vaikus.

Mägedes leidub matkajaid üsna palju kuid kõik tulevad seekord meile vastu. Tervitused ning põgus jutuajamine annab aimu, et meie teekond tuleks katkestada. Triglav pole terve nädal endale kedagi ligi lasknud ning peagi on algamas uus torm. Paar päeva tagasi surma saanud mägimatkaja juhtum muudab ettevaatlikuks kuid esimese mägimajani plaanime jõuda ikkagi.

Mägimajade süsteem on Sloveenias üsna hästi korraldatud. Igas majas on võimalik leida endale koiku, kosutada oma kõhtu rammusa supiga ning  puhata oma väsinud jalgu. Odav lõbus see pole kuid sellel hetkel nõustud maksma oma heaolu nimel rohkemgi.Igas mägionnis on olulisel kohal ka mägiraamat kuhu tuleb kirjutada kust tuled, kuhu lähed. Ikka selleks, et kui midagi peaks juhtuma on sinust kuhugi jälg jäänud….

Teades, et seekord on meie mägivallutus ilma tõttu võimatu, astusime pärast kosutavat sööki ikkagi edasi.Seda küll meie matkasellide tungival soovil. Teerajale tekivad kaljuseina rammitud trossid, mis aitavad raskema teelõigu läbida. Ikka kõrge kuristiku kohal ja kui sellisel hetkel avastad tõtt vahtimas matsaka rästikuga , võtab kõhedaks küll. Hea, et ehmatusest trossist lahti ei lase ning vägev õhulend kuristikku jääb ära.

Triglavi tipp jäi meil vallutamata, mitte rästiku tõttu vaid ilmaolude halvenemise pärast. Kohutava kiirusega ilmunud vihmapilved piserdasid vett, mis muutsid kivid veelgi libedamaks ning pidasime

targemaks mitte riskida oma eludega . Teadmine, et järgmine päev on ilm veelgi halvem, mis lõikaks kodutee katki teadmata ajaks- suundusime tagasi teadmisega, et tuleme siia  kindlasti tagasi.

Mägimatkamine on vaid üks võimalikke väljundeid aktiivselt puhata. Kes päris mägedes käia ei soovi jagatakse loodusilu turvaliselt kõigile. Triglavi Rahvuspargis oleme korduvalt külastanud Tolminska Koritat – looduslik vaatamisväärsus, mis on loodud jõe poolt ja sobilik külastamiseks ka väikelastele.

„Elava vee“ maal leidub palju termaalvett kus mõnusalt oma ihuliikmeid soojendada võib. Väga hea tasemega spa- hooneid võib leida pigem läänest kuid pisike Aadria mere rannik oma 47 kilomeetriga pakub võimalust rannapuhkajatele enam kui küll.

Meie matk Sloveenias pole lõppenud ning tore on avastada, et loodus siin ise sunnib selga sirgeks lööma ning nina püsti ajama sest vaid nii näed sa kaugele. Ja vaadata on siin palju….

• Sloveenia
• Soča jõgi
• Triglav