ÄPARDUNUD REISILOOD | Palju relvi ja segadus segaduse järel

Afganistan, november 2018

Kabuli lennujaamas on esimene asi, mida sa näed, suur silt: ÄRA TULE SIIA, SIIN ON OHTLIK! Muidugi ei ole seal sellist silti, ma mõtlesin selle välja. Aga vabalt võiks selline plakat seal rippuda. Valet see ju ei edastaks.

Mina toimetasin tolmuses Afganistani pealinnas mitu päeva: käisin muuseumis ja Bāburi haual, ahmisin enda sisse loendamatul hulgal maitsvaid kebabe, silmitsesin nukralt kuuliauke seintes, lehvitasin süüdimatult ameeriklaste vihase välimusega helikopteritele, kuni Massoud — minu ihukaitsja —, lõpuks ääri-veeri rääkima hakkas, et ta arvab, et mind tahetakse röövida.

Või no mis ihukaitsja see Massoud oli. Sümpaatse välimusega afgaan, kelle igapäevaste tööülesannete hulka kuulus Kabulis pidevalt erinevate ruumide ohutuks tunnistamine, enne kui sinna ruumi pidid sisenema nõupidamisteks tähtsad ninad nagu näiteks diplomaadid või muud muidusööjad.

Ühesõnaga oli Massoudi tööülesandeks ohu tunnetamine. Ma arvan, et tema ametinimetus ÜRO juures oli “pommikoer”, aga ma ei ole selles kindel. Mulle oli teda tuttavate poolt soovitatud selleks, et ta ka mind selles ilusas linnas ohust, mis seal kahtlemata kikivarvul ringi hiilis, eemal hoiaks.

“Hotelli turvadel seal aia ees ja tänaval on sinu nimi peas ja ma nägin turvakontrollis laual lausa sinu passikoopiat! Nad peitsid selle minu eest kohe ära. Ja päris sõidutee ääres teadsid mehed, kelle juurde ma täpselt hotellis lähen ja teati isegi sinu toa numbrit!” teadustas Massoud närvilise häälega minu numbritoas jalalt jalale tammudes. “Nad ei tohiks selliseid asju teada, midagi on väga mäda!”

Mina pistsin vahele, et rahunegu ta maha, ma ei usu, et asi nii halb on. “See hotell on nagunii sitt! Näe, sul pole toas isegi turvaruumi, kuhu pommi eest minna!” jätkas Massoud õhustikku üles kruttides ning astus riidekappi ning tõmbas kapi lükandukse enda järel terava plaksu saatel kinni. “Näed?!” hüüdis ta riidekapist, “see ei ole mingisugune varjend, see on lihtsalt kapp!” Ta lõgistas kapiuksega, mis miskipärast enam ei liikunud. “Palun lase mind siit välja,” ütles ta paari minuti pärast abipaluvalt.

Need kaks minutit, kui Massoud kapi sisemust inspekteeris, olin mina sünge näoga istunud voodi peal ja mõelnud, et mida nüüd siis teha — kas uskuda seda mulle absurdsena näivat ohuteadet või mitte. Kes see mind ikka röövida tahab?

Rahustasin Massoudi — ta tahtis mind kangesti teise ja tema sõnul turvalisemasse hotelli “evakueerida”. Ma keeldusin. Toimetasin kangekaelselt veel ühe päeva, kuni Massoud tuli uuesti hädakisaga, et kõik tema närvirakud ütlevad talle, et minuga juhtub midagi ebameeldivat ja me peame minema.

No olgu. Helistasin “Minu Afghanistan” raamatu autorile ja küsisin, et kas tema sõber Massoud on ehk peast segi läinud. Janek, kes kohaliku elu-oluga hästi kursis oli, arvas, et tema võib oletada ükskõik mida, aga “seal riigis ei tasu vaatama ja ootama jääda, kas sul on õigus või mitte ja kui kohalik, kes sinu pea õlgadel püsimise eest vastutab, palub sul midagi sinu enda turvalisuse heaks teha, siis peaks seda tegema.” Igaks juhuks.

Lasingi siis ennast õhtul dramaatiliselt tühjast ja kõledast luksushotellist kummide vilinal paremasse kohta ära viia — Park Star hotelli. Igaks juhuks.

“Vaata ja pane tähele, millise näoga need turvad sind nüüd vahivad — nad on pettunud, et ei saanud halba teha!” osutas Massoud võidukalt hotelli territooriumilt välja sõites mitmele turvapostile, kus tema sõnul inimesed ööd ja päevad läbi plaanitsesid minu vastu kurja.

Kõik need pasatskid seal jõllitasid tõepoolest meie põgenevat autot imeliku näoga, aga minu meelest põrnitsesid nad täpselt samasuguse näoga ka üksteist, oma pommikoeri ja niisama oma jalge ette.

Ma ei tea siiani, kas Massoudi sisetunne rääkis tookord tõtt, aga mina olin varsti ilusas hotellis, kus tubade ees olid pommikindlad uksed ning igas toas selline riidekapp, kuhu sai varjule minna ilma sinna lõksu jäämata. Pommiuksed — mida veel hotellist tahta!

Hotelli ja selle katusel paiknevaid automaatidega mehi ei lastud mul aga pikalt imetleda, sest Massoud teatas, et on vaja minna — olin tahtnud Afganistani ühe kuulsaima režisööri Salim Shaheeniga intervjuud teha ja tuli välja, et mees on nüüd ja kohe nõus minuga rääkima. “Läheme ruttu! Jäta see sall, lähme!”

Rõõmustasin — ma saan kuulsale Salim Shaheenile külla minna! See mees teeb Z-kategoora filme. On neid keel suust väljas kokku vorpinud üle saja kümne ja on ise isiksusena üks humoorikas kuju. Kahjuks ei räägi ta inglise keelt. “Ma tõlgin,” lubas Massoud tee peal ja juba me ruttasime kuskile: pikad kitsad tänavad, püssidega mehed, okastraat, väikesed poed, kus sees püssidega mehed, kõrvaltänavad, püssidega mehed, kebabiputka, jälle püssidega mehed ja siis järsku suur maja, mille ümber sünge müür ja palju okastraati. “Igal pool on liiga palju püssidega mehi,” mõtlesin. Olin arvanud, et ennist Karachis oli neid oi kui palju, kuid siin oli nende arvu veel kolmekordistatud.

Läheme peauksest sisse, keegi kampsuniga noormees võtab meid vastu, ma ei jõua midagi küsida ega uurida, sest juba ruttab meie juurde ka teleekraanilt tuttav, Araabia karumõmmi meenutav kuju — Salim Shaheen ise. “Tere tulemast! Welcome, welcome!” kallistab ta mind ülevoolavalt; ma hakkan midagi pärima, Massoud ja Shaheen ja kolmas mees seletavad kõik aga läbisegi, ma ei saa midagi vahele öelda. Mul palutakse sandaalid jalast võtta ja juba lükatakse mind kuskile ruumi (ei tea, kas see on siin elutuba?) ning vaatan jahmatusega ringi — oleme hoopis suures saalis. Miks saalis? Ma arvasin, et me tuleme kellegi koju.

Saali vasakule poole jääb baarileti moodi ehitis, mille ääres istuvad reas kenad tütarlapsed, kõrge lae alla on kinnitatud hunnik prožektoreid, mängib vaikne muusika, ruum on eredalt valgustatud. Kas selline näeb välja kuulsa afgaani režissööri maja? Ei saa olla. Kus me oleme?

Üritan Massoudilt informatsiooni saada, aga viimane tormab ringi nagu tuulispask, seletab ühe inimese ja teisega. Uksele ilmuvad vilksamisi mitmed uudishimulikud näod ja kaovad kohe. Shaheen juhib mind küünarnukkipidi ruumi nurka, vaibale. “Istu! Sit!” ma istun kuulekalt, mulle tuuakse teed. Ma ei taha teed. “Aitäh, mis siin…” ei saa ma lõpetada, sest tüdrukud, kes ennist baarileti juures istusid, tulevad nüüd kõik koos minu juurde.

Miks ometi näevad nad nii tuttavad välja?

“Väga meeldiv tutvuda,” ulatab esimene mulle oma käe ja seejärel visiitkaardi. “Loodan, et me saame kunagi koos mõnda projekti teha!” kostab näitsik kenas inglise keeles. Ma olen nii hämmingus, et ahastan lausa eesti keeles “Misasja? Mis projekti?”

Pöördun järjekordselt selgituse saamiseks filmitegija poole ja küsin hästi aeglaselt inglise keeles: ”Mis siin sünnib?” WHAT is going on?

Juba järgmine tüdruk tutvustab ennast mulle, nimi on tal see ja see ja loodab samuti, et saab minuga mõnes projektis koos olla.

“Massoud, ma arvan, et mind on kellegagi segamini aetud!” hõikan ma hädiselt üle saali. “Joo rohkem teed!” õpetab Massoud kaugelt.

Kolm neiut on ennast tutvustanud, mulle oma kaardid pihku pistnud ja jälle baarileti juurde taandunud. “Kus ma olen?” küsin uuesti, aga vastust ei saa. Tähendab vastuse saan, aga aru sellest ei saa: Shaheen selgitab mulle midagi dari keeles. Ma noogutan sõnadele usinalt peaga kaasa.

Lõpuks tulevad meie vaiba juurde ja istuvad maha Massoud ning poiss, kes meid uksel tervitas. “Mina olen produtsent,” ütleb poiss, nagu see seletaks kõik. “Mina olen… Rene, lihtsalt Rene,” olen nõutu.

Lambid surisevad. Shaheen teeb käega žesti — küsi. Ma hakkan küsimustega peale, Massoud tõlgib. Räägime filmist, aga mina ei saa jahmatusest kuidagi üle — mis pagana saalis ma olen, kes on need inimesed? Mis kuradi produtsent?

Ja siis: ma ei mäletagi, mis küsimuse peale vastas Salim midagi ja üks lõik Massoudi tõlkest ajas mu tähelepanu tagajalgadele: ”… ja mul juba väga viskab üle, et ma olen siin majas selles teleprogrammis nädalaid…” Oot, mis teleprogrammis? Küsisin seda valju häälega. Minu nõutus ajas nüüd omakorda nõutuks kõik teised. Osutati kaamerate peale. Ma nägin neid alles nüüd. Neid olid kõik kohad siin ruumis täis.

Me olime otse-eetris. Sellepärast näisid tütarlapsed mulle tuttavad — olime ringi sõites tihti nende nägusid näinud hiigelsuurtelt reklaamtahvlitelt vastu vaatamas.

Filmiti kuulsat Afganistani tõsielusarja — Bachashem. Hunnik Afganistani lauljaid ja näitlejaid pannakse koos ühte majja eksisteerima ja siis nad seal igavlevad. Publik vahib neid läbi telepurgi ja haigutab.

Need “plikad” kes mulle oma visiitkaardid andsid — need olid kohalikud staarid, kes miskipärast olid omakorda arvanud, et minu näol oli tegemist mingisuguse sisse smuugeldatud kuulsusega. Olin ehitinud ennast võõraste sulgedega! Võib olla pidasid nad mind paštuniks. Kui ennast kohalike moodi riietan, aetakse mind islamimaades selle rahvusgrupi esindajaga mõnikord segamini.

Selle tsirkuse tulemusel on mul nüüd aga maailmakuulsa Afganistani laulja ja näitleja Aryana Sayeedi number. Ta ise andis. Peaks talle mõnikord kell üksteist õhtul helistama ja podisema: “Kuule, mis teed ä?”

Intervjuu tehtud, lahkusime. Kergendunud ohe: lõpuks ometi oli selgus käes, et mis oli toimunud ja kus ma olin olnud. Küll see segaduse tunne on ikka üks kole ja abituks tegev tunne!

Mõned päevad tagasi oli mu naine Justyna telefonis Massoudiga rääkinud, kui viimane turvalisuse pärast paanitsema hakkas ja ilusasti palunud, et Massoud mind elusast peast ja veel eriti hea oleks, kui ühes tükis, jälle lennuki peale paneks. Massoud võttis mu naise palvet väga tõsiselt ning raius nüüd minu iga nõudmise peale kas turule, nurga taha või parki minna: “Ei tohi! Ma lubasin miss Jus’ile, et jääd terveks. Mina lubasin!” Ja siis me ei teinudki enam midagi huvitavat.

Pakkisin hotellis asju, kell oli palju. Massoud vaatas televiisorist multifilmi. Ja mulle tuli meelde, et Justyna oli palunud minult midagi naljakat — tuua talle Afganistanist külmkapimagnet. Kuna pidin järgmisel hommikul Emiraatidesse lendama, ajasin kohe sandaalid jalga ja ärgitasin, et läheme nüüd välja ja otsime mõnest poest üles külmkapimagneti. Turistinänn, aga sellisest riigist tulev turistinänn on omaette väärtusega, eksju.

Massoud kogus ennast ja halas siis oma neli minutit järjest, et tema on lubanud miss Jus’ile, et ta minu eest hoolitseb ja siin rajoonis pimedas minna suveniiri otsima tähendaks seda, et tema on oma lubaduse miss Jus’ile murdnud ja kui mina Mulla-Madise juurde kolin, ei saaks ta kunagi enam miss Jus’ile silma vaadata. Huvitusin, et miks ta arvab, et kui mina surnud olen, siis miss Jus tuleb Afganistani Massoudile silma vaatama. Massoud polnud aga naljatujus (ma panin tähele, et Kabulis ei olnud inimesed imelikul kombel tihtipeale naljatujus) ja keelas mul kategooriliselt välja minemise. “Ma lähen ise ja hangin, mis need ongi, need magnetid,” oli ta kategooriline.

Nõustusin. “Kas sa ikka tead, mida ma silmas pean? Oled külmkapimagnetit näinud? Müüakse siin üldse selliseid asju?” Mulle endale tundus see natukene absurdne, et Kabulis äritseks keegi selliste jubinatega.

“Meil on siin külmkapimagneteid lademetes! Muidugi ma tean, mis asi on külmkapimagnet! Ega ma loll ei ole!” Massoud oli natuke ärritunud, et ma temas kahtlesin ning lahkus tusases tujus.

Ootasin tunni, kaks. Vist isegi kolm. Mõtlesin, et niipalju siis Massoudist, tore poiss oli, kui öösel lõpuks kostis pommiuksele rõõmus koputus ja saabus minu väsinud, ent elevil kaitseingel. Ta jutustas hingeldades pika loo sellest, kus ta kõikjal pidi käima ja mida läbi elama, et öösel miss Jus’i soovitud suveniire leida. Rääkis loo ära ja ulatas mulle uhkusega kilesse pakitud kuus keraamiliste plaatide jaoks mõeldud iminappa. Need, millega seebialuseid ja kardinaid vannitoa seintele riputada.

“Kas miss Jus nüüd õnnelik ja rahul?” uuris Massoud, olles ise silmnähtavalt õnnelik ja rahul.

“Ma tõesti… kahtlen selles…” venitasin ausalt.

“Selge! Ma teadsin! Liiga vähe! Oleksin pidanud ikka paar pakki veel võtma!” hüüatas Massoud ja pöördus uuesti minekule.