Assooridel usud, et järgmise käänaku taga kohtad dinosaurust
Me teadsime, et saab olema seiklus, kui juba kaugel ookeanis on vulkaanid aegade hämaruses otsustanud pursata nii metsikult, et sellest saab üks paradiis maa peal. Kui lisada veel viie eestlase optimism ja seikluslust, siis midagi alla „Jurassic Parki“ me ei eeldanudki. Ja pettuma me ei pidanud, sest looduse lopsakus omandab Assooridel tõesti juuraajastule omased mõõtmed.
Rännumehed on pakkunud erinevaid versioone Assooride saarte sünniloo kohta – nagu oleks Island Iirimaaga lapse saanud, või et siis hoopis Šveits Hawaiiga … No mis naljad! Aga ärme takerdu saarestiku sünniloosse. Oluline on see, et need saared on kenasti Euroopa Liidus (Portugali omad) ja lennata saab sinna turvaliselt iga päev ja erinevate lennukompaniidega.
Meie näiteks võtsime ühed odavad KLM äriklassi piletid, mis eksikombel müüki pandi ja meie neil sabast kinni saime. Odavusel on teatavasti oma hind, seekord pidime panti jätma 4 ümberistumist suuna kohta + öö Lissaboni lennujaama äriklassi lounge’i ukse taga vaibal, kaotsiläinud kohvrid ja kükitamise ootelehel.
Aga ühel kirkal hommikul Ponta Delgadas me koos päikesetõusuga maandusime, autosse istusime ja oma AirBnB villa poole sõitsime. Selleks hetkeks olime kulutanud ainult pool tundi kaduma läinud kohvrist raporteerides ja teise pool tundi Avise autorendi tüdrukuga jahmerdades, kes polnud kuulnudki heast tavast mitte blokeerida kümnekordseid rendisummasid kõikidelt sinu kaartidelt.
Rendivilla lubas panoraamvaateid poolele saarele ja merele. Täpselt nii see olekski olnud, kui eelmised üürilised poleks uksi lahti jätnud Atlandi tuultele, mis juhust kasutades rebisid maast laeni seinast seinani aknad-uksed koos raamidega, ujutasid üle põranda ja jätsid meid pundunud parketi ja kiletatud seintega villa, kust ei avanenud enam mingit vaadet.
Õnneks me oleme leplikud ja arusaajad eestlased, juhtub kõigil! Asi see vaade! Ümber villa oli mega terrass lamamistoolide, grilliahjude ja laudade, toolidega. Silme ees olid kõik need vaiksed õhtud veini ja ananassiga, mis meid siin ees ootasid.
Sutsu kahtlusi tekitas see kett, millega nad kõik ankurdatud olid, aga noh ega siis me kohe ju veel ei teadnud, mis sel saarel keset Atlandi ookeanit meile kõike pakkuda on.
Sao Miguel on lopsaka taimestikuga roheline ja mägine Saaremaa suurune piklik saar, kus laavakivi on ainus kivi ja liiv on ainult must. Mäed (loomulikult vulkaanilised) on eripalgelised, muist langevad merre pakkudes maandumispaika ainult lindudele, muist kerkivad maa seest ja kratsivad pilvi, mõned kannavad õnneks turiste.
Matkamine siin saarel on hea plaan! Võtame kavva leebe matkaraja (u 8km), mille keskmine matkaja läbib 2 tunniga. Jõuame kaljude vahele peidetud esimese koseni ja sellele ehitatud pisikesele elektrijaamani mäest laskudes ja lustlikku vilet lüües 15 minutiga. Oi kui ilus! Edasi ronib tee kose lätete poole ehk siis hüdro-toru peale ehitatud trepp-sõrestikku mööda ainult üles.
No võtab võhmale. Ronimise ajal hakkab vihma tibutama. Kah asi, mis see matkajale teeb! Vahepeal saab tibutamisest ämbriga vee kallamine, tuulekesest jopet seljast kiskuv purgaa ja mõnusast metsavahelisest matkarajast lehmade poolt sõtkutud porimülgas. Kohe keset teed käib õhtune lüps, (ma ei teadnudki enne, et lüpsikeskust saab lavka kombel mööda karjamaid ringi vedada), tennised lirtsuvad ja vettinud jopest pole ammu enam mingit tolku. Seega me keegi ei tunne mingit kohmetust, kui kaardil märgitud ojakesest oli kasvanud korralik mägijõgi ja edasiliikumiseks tuleb sellest põlvini läbi sumada. Pagana külm on. Isegi kui kraadiklaas näitab normaalsed 15C, saab sellest Atlandi tormiga tunnetuslik 9C. Paljajalu jõgesid ületada on uskumatult külm. Eriti õudne on mõelda, et ühe lapsega sai just arstil käidud antibiootikumide järel.
Kurgus mädaplekid ja valutavad kõrvad saabumise päeval lausa kisendasid nende järele. Meie majahoidja oli lahkus ise (ta ju pidi kuidagi meie kiletatud villat kompenseerima) ja juhatas meid kohe reisi teisel päeval haiglasse, tegi valvelaua meestele lühikese portugalikeelse sissejuhatuse ning jättis meid omapäi, no ja siis hakkas üks ralli pihta, selle sõna otseses mõttes.
Kõigepealt sõitsime villasse tagasi dokumendi järele, siis sõitsime linna tagasi võtme järele, mis ülejäänud seltskonna kätte jäi, siis sõitsime tagasi villasse ja siis tagasi haiglasse, sedasi sai meil kohe reisi teisel päeval linn hästi selgeks. Kui arstile jõudsime, siis avastasime endas meeletu potentsiaali Aliase mänguks. Kehakeel ja rõhuasetus rahvusvahelisel mõistetel nagu antibiotics ja angina viisid meid umbkeelse arstiga kiiresti täielikule üksteisemõistmisele. Apteegist saime kotitäie ravimeid, ka neid, mida me küsida ei osanud, aga arst ilmselt arvas meid vajavat.
Ühesõnaga, oleme matkarajal jõe ületanud ja lubatud 2h on ammu möödas, lubatud ilusast ilmast pole alles mitte midagi, ühegi matkaja huulilt ei kostu ammu enam mingit vilet. Rühime kuskile, kuhu, ei tea!
Tee ääri palistavad nüüd pealuudega sildid, teelt kõrvalekaldumine on eluohtlik, kuna maa seest tulevad gaasid on mürgised. Enam pole puid ega põõsaid, lihtsalt kitsas tee (õnneks lehmad pole siin sõtkunud, siinsed karjamaad on loomavabad, ikka nende gaaside pärast). Ja siis, kui oleme juba alla andmas, kerkib ei tea kust meie teele restoran nagu miraaž. Jumal ikkagi on olemas! Me oleme paid olnud, oleme rühkinud patustamata, sarviku vägisõnadeta.
See leebe matkarada oli kujunenud tänu loodusjõududele meile poole päevaseks katsumuseks, aga see oli äge (nüüd kus me soojas toas kaheksajalga lutsisime ja õlut jõime).
Autoga matkamist harrastame me vist siiski pisut rohkem.
Siledad ja heas korras autoteed looklevad Assooridel rannikut pidi ja on ka mõned kiirteed tasasemal maal keset saart idast läände ja põhjast lõunasse. Vaated on eranditult hingematvad. Iga natukese aja tagant pakutakse vaateplatvorme ja piknikuplatse. Autosid on vähe ja liiklus on hõre.
See on taas üks neist mega tuulega ilmadest, kus kraadiklaas näitab 16C, aga meil on kõik riided seljas ja ikka on jahe. Tuul puhub põsed punni, kõik lahtised osad (nagu juuksed) ripuvad horisontaalis. Otsustame minna sinist ja rohelist kaksikjärve vaatama. Pisike kivine ja kitsas metsarada kohe esimese vaateplatvormi taga kustub meid nagu viiner koera. Kas see tee on ikka autoga sõitmiseks või on kellegi kodutee või hoopis unustatud karjatee või mis asi see siis nüüd ikka on … äkki selgub järgmise nurga taga, sõidame aga tasakesi edasi…
Oh sa püss ja püha mürgel, kuhu me olime sattunud?! Vaatad vasakule, mitte midagi, vaatad paremale, mitte midagi, vaatad ette –taevas. Enesele teadmata me sõitsime mööda kraatri serva. Just, vulkaanilise mäe harja oli keegi kopamees siledaks lükanud, meeter meetri haaval ronisime mäkke, sest autost välja me ei saanud, tagurdada ammugi mitte! Issand, see mõte üksi tahtis pükste kaudu väljuda. Meil polnud muid valikuid, kui loota, et see, kes meid siia juhatas, juhatab ka alla. Aju genereeris muudkui küsimusi: mis siis, kui keegi peaks vastu tulema, mis siis, kui tõusunurk läheb nii suureks, et ma ei näe üle kapoti, mis siis, kui …
Keskendu! Ära vaata alla! Ära mõtle! Lihtsalt sõida! Õnneks olid hortensiad mõnusad vallid kahele poole teed moodustanud ja see lisab natuke turvatunnet.
Me oleme lõbustusparkides palju käinud, aga vot sellises veel mitte. Kraatri ringtee on nagu looduslikud Ameerika mäed– unustamatu adrenaliinilaks. All sillerdab sinakas järv vasakul, mis peaks peegeldama taevast oma kohal ja kõrval tema kaksikõde metsa vahel, mis kumab seetõttu rohelisena. Serva pealt maha saanuna on võimalik peatuda ja nautida neid käte- ja kehavärinata iga nurga ja kandi pealt ja ausalt, sa ei väsi neist ära.
Golfi hoovus tagab Assooride aastaringse soojuse ja niiskuse. Temperatuurid mahuvad vahemikku 13-22C, kus juuli-september on parimad kuud külastamiseks ning vihma sajab kõvasti novembrist jaanuarini. Mingitele taimedele see vulkaaniline pinnas ja õhusoojus sobib uskumatult hästi. Näiteks vohab hortensia nagu meil võilill, kõik teeääred ja hoovid on neid täis, sellised suured maakera suurused sinised-roosad-lillad õisikud võtavad nägemise peast. Me noppisime vaiksel sõidul neid allalastud autoaknast.
Lisaks hortensiatele meeldib siin ananassidele väga ja siin asuvad ka Euroopa Liidu ainsad 2 teeistandust.
Ananassid läksid moodi, kui kõigil eurooplastel sai apelsinidest kõrini. Aga kuna siinsed tuuled ja päike pole ananasside kasvamiseks ideaalsed, otsustati ehitada mõned (6000!) moekad lasteaed-kasvuhooned, kus iga rühma uksel beebide täpne vanus kirjas. Kõik vanuserühmad on teineteisest eraldatud, ühendab neid aga see, et suitsu võivad kõik teha (vot siin ma tahaks teada, kus Euroopa Liidu silmad on)! Keset kasvuhooneid suitsevad tünnid eritavad mõnusat lõhna, aga meile öeldi hoopis, et see pidavat taimedele väetiseks olema. Taimest viljani kasvamine on 2-aastane pikk ja kannatlik (suitsust läbiimbunud) protsess, mille vilju (ka likööri kujul) kõik me kiitsime ja ülistasime. Nendesse ananassi lasteaedadesse võivad kõik rahulikult sisse jalutada ja suitsu sisse hingata. Rikastav kogemus.
Kasvuhooned on vist ka kõige tubasem atraktsioon Assooridel üldse. Muidugi autost endast rääkimata. Muidu on kogu to see, to do -list eranditult kõik seotud ema looduse endaga.
Ujumine Assooridel peaks olema kohustuslik. Seda, kes on kõik oma suved veetnud Peipsi ääres, võib muidugi ookean jalust rabada. Siin ei ole mingit pooletunnist jalutuskäiku, et jalad maast lahti saada. Siin on abajatesse kaljude vahele tugevadatud ujumiskohad ehitatud ja köied üle nende veetud, et ookeanilaine sind minema ei viiks. Vesi on nii soe (golfi hoovus!) ja nii tugev, et paljas vette minek on natuke nagu esimest korda siseneda musta torusse Kalev-spaas. Ühel hetkel on suu ja silmad kõik vett täis, aga peab ütlema, et see on väga lõbus. Suvalises kohas pole mõtetki vette üritada minna, esiteks on vulkaaniline pinnas terav ja ebaühtlane, teiseks viskab ookeanilaine sind kuhu tahab ja kolmandaks, sul ei ole kuskilt kinni hoida.
Tasasemate elamuste otsingul võib piirduda ka looduslike termaalbasseinidega, kus vesi on soe ja pehme, laineid saad teha just nii ägedaid, nagu endale meeldib. Kõige suurem termaalbassein, mida ma kunagi näinud olen, asub Terre Nostra botaanikaaias Furnases. Botaanikaaia rajas oma rantšo ümber paarsada aastat tagasi üks jõukas jänki (mitte onu Donald). Termaalvannid said popiks umbes samal ajal ja paljusid hädasid hakati ravima sooja mineraalveega. Seda viimast tuleb maa seest Assooridel tohututes kogustes. Kogu see Furnase kant ongi üks suur endine vulkaanikraater!
Kohalik rahvustoit valmib siin potis, mis on kaevatud podiseva mineraalse pinnase sisse. Meie jaoks on see tavaline ühepajatoit. No kui väga otsida, siis äkki mõne mineraalse lõhnabuketiga. Maksab palju, aga on kuiva- ja igavavõitu. Idee ja tseremoonia poti väljakaevamisest on muidugi väga põnev.
Meie külastuse eelõhtul on tuulepööris kahjuks botaanikaaias paar hiigelpuud juurtega maast lahti sikutanud ja kummuli pööranud, aga selleks ajaks me oleme juba harjunud kõiki kauneid looduspaiku nautima tuules ja vihmas. Samas kui bassein on mineraalset sooja vett silmini täis, no mis vahet seal enam on, mida tuul ja vihm samal ajal teevad..
Aga muidu jah oli meiega koos saabunud saarele tõsine Atlandi torm. Meie villa kiled laperdasid nii pööraselt tuulte käes, et me kartsime magada. Selle peale löödi meie aknad ja ukse kinni papiga, mis oli siiski palju parem kui kile. Päevade möödudes meie lootus heale, päikselisele ja tuulevaiksele ilmale ei kustunud.
Päeval, mil suure lapse pidid ära sõitma, anti lõpuks roheline tuli merele minekuks. Olime nii väga oodanud, et saaks sõita laevaga delfiine ja vaalu vaatama, mis pidi olema vaata et see kõige-kõige ..atraktsioon Assooridel. Kuna nädal aega olid kõik merereisid tühistatud, siis loomulikult olid nüüd kõik laevad pilgeni rahvast täis. Mõni on selline kahe korruseline suurem alus, mõned väikesed kiirkaatrid on läbipaistvat põhjadega, mõned pontoonidel kaatrid viivad kalipsodes turiste ujuma delfiinide vahele. Kokku umbes 8 alust väljuvad samast sadamast samal ajal ja võtavad ka merel suuna samasse kohta, mis on päris vaatemänguline.
See tundub esmapilgul veider, aga neil on kaldal ühes tagatoas üks mees, kes kuidagi lokaliseerib, kus delfiiniparved parajasti liiguvad ja igal alusel on oma binokliga mees laevaninas, kes suudab laineharju delfiinide seljauimedest eristada. Umbes siis, kui süda oli juba korralikult paha ja vihm alustas taas sadamist, jõudsime esimeste delfiinideni. See oli uskumatult ilus vaatepilt, kuidas nad endid keerutasid ümber laeva, tegid väikeseid hüppeid, ajasid üksteist taga ja võimalik, et naersid natuke ka meie üle. Sellise korraliku tormiga (Peipsi lapse jaoks) lihtsalt rippuda reelingul silmad otsimas uut uime, on paras totter tegevus kõrvaltvaatajale. Aga vaatamata korralikule loksumisele ja suurele lainele mingi fluidum seda merereisi siiski saatis, nii et me hetkekski ei kahetsenud seda ettevõtmist. Vaalad ennast kahjuks ei näidanud, neid pidavatki olema raskem näha, kui ilmad kehvaks keeravad.
Meie meresoolased huuled aga ei lakanud naeratamast ka siis, kui laev tagasiteel ainult viskles ühelt lainelt teisele, emotsionaalne laeng oli nii võimas. Koos pimedusega jõudsime kuivale maale ja lapsed lennukile. Meie pidime minema samale lennule järgmine päev, aga üks meist oli lükatud ootelehele.
Öösel haukusid koerad. Kohe hullult haukusid, aga ju naabri omad. Hommikul oli hoov käravaid mehi täis ja politseiauto oli värava blokeerinud. Ilm oli aga lõpuks ilus. Esimene ilus ilm ja meie laadisime kohvreid autosse. Esimene ilus ilm, aga miks naabrid rahul ei ole? Selgus, et need koeranaasklid olid meie omaniku linnupuuridesse end öösel nihverdanud ja 90 % lindudest maha murdnud. Faasanid, pärlkanad, igat sorti munejad ühesõnaga ja nüüd oli ainult 3 šokis linnukest õrrel ja kummaski suures puuris üks suur linnukoer, suled hambus. Need pahalased vist ei osanud välja tulla enam, no nii loll ei saa ükski pätt olla, et kuriteo paigale vabatahtlikult hommikut ootama jääda. Ma ei tea, kas meie auks või kogemata, aga pidulik kurikaelte puuridest väljavõtmine käis meie ning külameeste ja politsei silme all. Kaks suur vennikest, lõugade vahel suled ja sabad sorgus, kärutati koleda sõimu saatel oma koju. Kell tiksus, aga suur sehkendamine ei tahtnud lõppeda, lõpuks pidime politseile tuutu laskma, et ta meid aresti alt vabastaks ja lennukile laseks. Muidugi ei suutnud me hoiduda ka ühest ilusa ilmaga ujumisest, koledaga oli seda ju tehtud juba kõvasti, aga nüüd oli 26C, tuuletu, päikseline rannailm. Jõudsime ära oodata.
Muidugi oli tagataskus ka variant, et kui ootelehelt kaugemale ei saa, siis saab kohe pikemalt seda suveilma ehk mõni meist nautida J
Ega see selguski alles väravas lennukile minnes, et peale saime. Kõik, mis juhtus enne seda, on liiga pikk ja liiga spetsiifiline, et seda ilusa suveilma lõpetuseks kirja panna.
Tagasitee läks täpselt samas tempos kui tulek: Ponta Delgada-> öö Lissaboni lounge’i taga vaibal-> Amsterdam-> Kopenhaagen-> Tallinn, raporteerimine kohvritest, mis ei jõudnud kohale.
Kes nii kaugele lugeda jaksas, siis tõe huvides olgu öeldud, et märjad trikood said kolmandal päeval kõik õnnelikult kuivama pandud, kohvrid olid koju jõudnud.
