AUGUSTIÖÖD EESTIS
Augustiöö oli sume ja vaikne.
Hoolimata kaugel silmapiiril sähvivaist välkudest, mis pilkaselt pimedasse öösse aeg-ajalt eredat valgust tõid, valitses kõikjal ülim rahu.
Süsimustal taevavõlvil sirasid miljonid tähed, lugematult paljud valgustäpid lõputus tühjuses.
Kui pilk pikemalt taevalaotust piidlema jäi, võis silmata ka välgukiirusel üle öötaeva tuhisevaid valguskiiri.
Langevate tähtede sadu oli lummav – kel mahti ja jaksu öötaevast jälgida, nägi nõnda ehast koiduni sadu langevaid tähti kirka valgussähvatuse saatel pilgu eest mööda kihutamas.
Ent tähtede nägemiseks polnud vaja taevasse vaadatagi.
Otsekui tähistaeva peegeldus, vilkusid ka heinamaal ja rohus kümned ning kümned väikesed helendavad täpikesed.
Jaaniusse oli näha helendamas kõikjal – heinakõrtel turnimas, rohus ukerdamas, teepervel roomamas, kividel ja aial ronimas. Nad olid kui maine Linnutee – oma müstilise säraga südaöist teelkäijat tundmatusse võlumaailma juhatades.
See oli imeline augustiöö.
Tähed säramas taevas ja maapinnal, meteoorid langemas kosmose kõiksusest Maa poole, üha jõudu koguva äikesetormi sähvatused kaugel metsade kohal.
Ning kõike seda täiendas lugematute sirtsude sirin rohus, öölindude vaikne laul puuokstel, tundmatute loomade sammuragin metsaveerel.
Mees istus õuemurul, nautides öö ilu ja lastes lummusel end vallata.
Kõik oli peaaegu täiuslik, peaaegu imeline, peaaegu nagu muinasjutus.
Kõik ses augustiöös sobis omavahel kokku, moodustades ühe ta elu ilusaimatest hetkedest.
Kuid miski jäi siiski veel puudu.
Miski, mis muutnuks selle tunde, selle hetke, selle augustiöö täiuslikuks…
Sellest rahutust mõttest haaratuna püsis mees paigal, üritades leida puuduvat lüli teel täiuslikkuseni.
Nõnda, oma sügavaisse mõtetesse uppudes ja samal ajal augustiöö võlusid imetledes, jäi mehele kuulmatuks pehme sammukahin ta selja taga rohus.
Keegi kõndis seal, lähenedes istujale vaikselt ja aeglaselt.
Alles siis, kui pehmed peopesad ettevaatlikult mehe õlgadele langesid, sai ta teadlikuks läbi öö lähenejast.
Ent mees ei ehmatanud.
Sel hetkel, mil sõrmede pehme paitus ja pihkude õrn surve mehe õlgasid puudutasid, mõistis ta, mis seni täiuslikkusest puudu jäänud.
Alles nüüd oli kõik nii, nagu olema pidi: sumedalt soe augustiöö – ning nemad kahekesi pimeduses tähesära ja jaaniusside kuma nautimas.
Mees tundis, kuidas käed õlgadelt ta rinnale libisesid, istujat õrnalt emmates ja kallistades.
Ta tundis, kuidas kuum hingeõhk kaela paitas ja mõnusad värinad kehale tõi.
Tundis läheneva äikesetormi poolt esile kutsutud tuulehoogu, mis mõlema juukseid sasis ning naise pikad magusalt lõhnavad kiharad mehe näo ümber mähkis ja nahka kõdistama puhus.
Tundis pehmete huulte libisemist oma kaelal, sõrmede kerget survet, kiiret ja kirglikku südamelöökide rütmi oma selja vastas.
Ja mees tundis, kuidas senikogematu rahu ja rõõm teda valdas.
Tundis naudingut sellest hetkest, mil nii loodus kui inimhinged harmoonia saavutasid.
See oli miski, millest ta oli unistanud kaua.
Hetk, mis ta elu muutis.
Öö, mis ta hinge uue energiaga täitis.
Ja nii istusid nad kahekesi murul.
Ükskõiksed läheneva äikesetormi osas, mis välkude sähvides silmapiirilt üha lähemale liikus, iga uue pikselöögi puhul paarikest ereda valgusega üle ujutades.
Hoolimata sellest, et tähistaevas ja seal vilksavad meteoriidid tasapisi tiheneva pilvkatte varju jäid.
Märkamata sedagi, kuidas jaaniussid üksteise järel oma laternad kustutasid ning tirtsude ja öölindude laulgi aegamööda vaibus.
Nad istusid seal, teineteise embuses, hoides üksteist õrnalt ja hoolivalt – ning miski ümberringi ei saanud neid kauneid hetki rikkuda või purustada.
See öö, kõik need tähesäralised ja äikeselised augustiööd – olid vaid neile kahele.
