Bangkok – linn, kus väikesest hädast võib saada kogu keha halvav paanika
Olin väikest viisi ringreisil, kus pidin lisaks Taile külastama veel ka Singapuri ja Austraaliat, millest viimane oli käesoleva reisi lõpp-punkt. Bangkok oli reisi esimene sihtkoht ning tuleb tõdeda, et juba sinna jõudmine oli paras peavalu ning ei loonud reisimisele just kõige ilusamat fooni.
Nimelt läks olukord kuidagi nii, et veel enne Bangkoki jõudmist pidime üle kümne tunni sõbra ja kolme sõbrannaga Moskva lennujaamas istuma. Mul on aga selline häda, et vahel läheb isegi juba puhtalt vene keelt kuuldes või girillitsat nähes tuju ära. Nad lihtsalt on oma tegevusega mind nii närvi suutnud ajada ning nagu näha, siis tundub, et sellel ei paista ka lõppu tulevat. Seetõttu tuli endal kuidagi tuju tõsta, sest mulle tundus küll, et olen ainuke hull, kellele sellised detailid niivõrd rusuvalt mõjuvad.
Niisiis, kuna vahepeatus oli pikk, siis istusime kümme tundi lennujaamas ning kui juba puhkus käib ja tööasju pole vaja teha, siis mis sa ikka sõpradega teed, kui hakkad Tallinnast kaasa ostetud Vana Tallinnat lahendama. Lahendasime seda nii hoogsalt, et kaks liitrist pudelit said selle kümme tunniga kenasti otsa ning lennukile jõudes jäime kõik kohe magama. Aus ülestunnistus on ka see, et esimesed viis tundi olime tublid ning endas kindlad, et lennujaamas kohe kindlasti jooma ei kuku.
Lennukis ootas ees pikk ja õnnis uni – vähemalt aeg läks kiiresti. Küll aga ei osanud me rumala peaga arvestada sellega, et Vana Tallinn on kaunis magus jook ning oma tugeva alkoholisisaldusega tekitab enneolematuid piinu kõhus ning tuikavat valu peas. Oleks me vaid varem sellele mõelnud…
Mis tehtud, see tehtud, ees ootas Bangkok ning tugeva pohmelli kiuste leidsime endale lennujaamast tuk-tuki, ilma milleta on vist üldse Tais võimatu elada, ja saime ööbimiskoha poole teele. Kuigi uni oli korralik, siis sellest hoolimata oli rammestus tugev ning tagatipuks andis nüüd ka ajavahe tunda. Otsustasimegi natuke veel puhata, et siis minna Bangkoki avastama. Peatusime seal kokku täpselt kolm ööd, pärast mida ootasid meid juba järgmised riigid. Tai ei tundunud lihtsalt sel hetkel piisavalt eksootiline, kuigi tagantjärele mõtlen, et mis kuradi moodi tundus Singapur Taist eksootilisem. See selleks, eks mõtted muutuvadki ajas.
Kuigi päev oli suhteliselt raske, siis tuleb öelda, et õhtuks saime kõik juba jalad alla ning linn oli võimas. Hiiglaslikud turud, x-rajalised sõiduteed, hullumeelsed tuk-tuki juhid ning tänavad, mis pulbitsesid elust. Just ühe tänava suunas see jutt siin meid viibki. Tegu on Khaosan Roadiga, mis on ilmselt Bangkoki kuulsaim tänav ehk riigi peamine “peotänav”. See on koht, kus miski pole võimatu ning kõne alla võivad tulla ka kõige veidramad pakkumised.
Sinna jõudes oli kellaaeg juba üpris hiline ning kella 21 ringi luusides tundus, et kõik kohad on pilgeni täis ja elu käib. Juba tänavale sisse keerates haarasid meie tähelepanu esimesed härrasmehed, kellest üks pakkus meile külastada ping-pong show-d ehk kava, kus naised lennutavad tupest üksteise suunas ping-pongi palle ning teine, kes ilma igasuguse häbitundeta pakkus, et tema õlal olev ahv võiks mulle “monkey blowjob’i” teha. Ma olin küll tummises pohmellis, natuke ka peale joonud, kuid see tõmbas mul küll pildi täiesti selgeks. Reaalselt ka? Kõigepealt tupesõu ja siis sellele veel üks meeliülendav kogemus ahviga otsa? Ja ma ei liialda, tal päriselt oligi täies elujõus ahv õla peal, keda ta sujuvalt ka minu kätte tahtis ulatada. Eestis oleks ilmselt juba ahviga tänaval käimise eest politsei kutsutud. Seal oli see aga normaalne.
Juba siis tundsin, et see tänav on nüüd küll midagi sellist, mille jaoks peab olema äsja pikast abielust lahutanud vabadust ihkav mees/naine või siis lihtsalt Briti poissmees, kelle jaoks oleks see juba mitte esimene, vaid küllap juba mitmekümnes rodeo veidruste seljas. Kuigi mõlemad pakkumised olid kahtlemata midagi, mille peale poleks ma osanud isegi tulla, siis keeldusime sellest sõbraga mõlemad konsensuslikult. Sõbrannad jälgisid toimuvat eemalt, sest neile midagi niivõrd ekstreemset esialgu ei pakutud.
Khaosan Road on lisaks paljudele lokaalidele ja restoranidele täis ka väiksemaid putkasid ja kioskeid, kust absoluutselt kõike, mis pähe tuleb, süüa ja juua saab osta. Alates krokodillikrõpsudest kuni gin tonic’uni ning maasikatest pulliverega maitsestatud kokteilideni välja. Võib-olla liialdan praegu, aga mälupilt pehmelt öeldes haigetest pakkumistest on mul siiani silme ees.
Lokaalide ja restoranide puhul oli aga toona veel üks veider reegel, nimelt pidi igasse kohta sisenedes maksma pileti eest ning kuna meil oli veel mitu sihtkohta ees ja need olid märksa kallimad riigid, siis otsustasime seda lihtsalt mitte tasuda. Nii käisimegi mööda tänavat, jõime ja sõime head paremat ning otsustasime kohalikke kõrtse mitte toetada. Ühe asja peale me siiski just ülemäära palju ei mõelnud ning see oli olukord pealkirjaga “pissihäda”. Panen selle sihilikult juttumärkide vahele, sest tagantjärele võib selle nimetada eraldi missiooniks, ulmelooks või lihtsalt vahvaks seikluseks.
Meid kõiki tabas häda samal ajal. Ilmselt oli selles natuke ka platseebot, üks ütles, et nüüd on häda, ning teistel tundus, et on vist jah! Asusime niisiis lahenduste otsingutele, mis tuli välja, et polegi nii kerge. Tänavatel niisama põietühjendusjaamasid polnud ning seetõttu pidi väljapääsu leidma baaridest, kuhu pidi mäletatavasti pileti ostma. Sõber proovis ühte lokaali sisse tungida ja kiirelt vetsus ära käia, kuid juba poole teel saadi tal natist kinni ning teekond lõppes ilma võiduka lõputa.
Otsingud jätkusid ning vähemalt sõbrannadele leidsime me sobiva lahenduse. Nimelt oli Khaosan Roadil üks tore klubi, kuhu naised pääsesid tasuta sisse. Õnnis hetk – mul oli nende pärast hea meel. Ootasime nad ära ning tõelise vennaskonnana jätkasime otsinguid, et ka meie saaks piinadest vabaks. Ja need olid juba tõesti piinad, mul pole vist elu sees kunagi nii tugevat pissihäda olnud.
Jõudsime tänava lõppu ning olukord tundus lootusetu ja tundus, et peame siiski kuhugi ühe pileti ära ostma. Mu sõber oli paraku üsna paindumatu ning kuna ta keeldus seda tegemast, siis solidaarsusest käisin temaga siiski kaasas. Ja tal oli õigus, lahendus tuligi ning ta sai põiele!
Tänava lõpus oli nurga taga üks hästi varjus olev maja, mille nurka ta siis end kergendama läks. Kohe, kui ta tuli sealt ära, oli minu kord. Jõudsin juba sinna ja avasin vöö, aga siis ütles miski minus, et ei, see pole hea mõte. Isegi püksilukk jäi kinni. Katkestasin missiooni, hakkasin vööd sulgema, pöörasin end ringi ja mulle vaatasid vastu ei keegi muu kui kolm politseiniku, kellest keskmine lükkas mulle ka taskulambi näkku.
“Nonii,” mõtlesin ma oma peas. Politseinikud hakkasid minuga muidugi kohe pahandama ning panid ilma igasuguse hoiatuseta kohe käed raudu. Tuli aga välja, et see on politseistaap. Kes oleks võinud arvata, et mu sõber niivõrd oskusliku valiku teeb. Nii ma siis olin seal loigu kõrval, käed raudus, ning sõbral polnud seal enam midagi teha. Ega nad uriinist DNA-d ju võtma ei hakka.
Olin pehmelt öeldes paanikas, sest mind ähvardati kuhugi suuremasse jaoskonda viia ning siis sinna kinni jätta. Samal ajal proovisin viibata majal olevale valvekaamerale, mis ju näitab, et ma ausalt ei teinud mitte midagi. Kordasin ilmselt kümneid kordi: “Look the camera, I did nothing!”. Nemad mind muidugi ei uskunud ja ega nad ei pidanudki, sest hiljem sain aru, et nende ainuke eesmärk on mult lihtsalt raha välja pressida ja kaamera oli lihtsalt maja iluese.
Esialgu panid nad mind sinna samma majja kongi ning ütlesid siis viisakalt, et nad kas viivad mu ööseks kinnimajja või ma maksan neile umbes 35 eurot sularaha, seda muidugi Tai bahtides. Minul sularaha polnud ja ma tõesti arvasin, et nüüd ongi kellad. Õnneks olid õues sõbrannad koos sõbraga ustavalt oodanud ning kaks sõbrannat murdsid end ka hoonesse sisse, et samuti õigust nõuda.
Kogu see kamm kestis seal umbes tund aega, kuniks lõpuks olid korravalvurid nõus sellega, et küsin sõbrannalt sularaha ning annan selle neile. Üllatus-üllatus, saingi vabaks, vormistati isegi mingit sorti trahv ning kuigi kartsin, et äkki mind ei lasta enam riigist välja, siis õnneks midagi sellist siiski ei juhtunud.
Lugesin tagantjärele Eduard Vilde kannatusi Ameerika Ühendriikides, kus ta kuuks ajaks vangi pandi, ning mulle meenus kohe taas see lugu. Ilma igasuguse aluseta arreteerimised on maailmas jätkuvalt levinud ning üldiselt on eesmärk ikka pisut omakasu saada. Pean tunnistama, et Vildega sarnasused on siin siiski vaid kaks asja: meid pandi vangi ja me olime vaesed. Ülejäänu osas tundus tema palju rõõmsam, sai ta siiski Oscar Wilde’i jälgedes käia. Mina käisin lihtsalt oma häda käes vaevleva sõbra järel.
Ahjaa, minul kadus häda suure paanika peale ära ning jõudsin vetsu alles mõne tunni pärast. Keha on imeline masin.
