Go Puhkus Go Blogi Go Elamus Go Pood Go Incoming

Balkan - kõik, millest unistad + boonus.

Kadri
26. oktoober 2010
Oktoobrikuine 'offseason' ehk hooajaväline reis Bosniasse, Herzegovinasse ning Montenegrosse võimaldas piirkonda avastada ilma turistihordidesse takerdumata ning tutvuda siiraste ja külalislahkete kohalikega. Reisi juhtmõtteks sai, et Balkan annab sulle kõik, millest unistad ning lisab boonusena veel pokaali kirsilikööri või rakijat, taustaks kurb armastuslaul sevdalinke.

Tundus täielik privileeg viibida seal väljaspool suvist turismihooaega ning võtta aega, et vestelda vaibamüüjatega sellest, kuidas ilusaimad Bosnia vaibad kooti 50-60 aastat tagasi ning kuidas ühe vaiba kudumiseks kulus vähemalt 3-4 kuud. Nüüd aga kasvatatakse karmima karvaga lambaid ning kellelgi pole enam aega ega oskusi peeneid mustreid kududa ning seega ka tänapäeva vaibad on karedamad ja robustsemad. Või siis kuulata lugusid Sarajevo piiramisest tollase 8-aastase poisi silme läbi. Või tunda end Kotori restoranide ainsate külalistena justkui pereõhtusöögile sattununa, kus omanik tuleb vuntsidega kala näitama ning pererestorani loomise lugu jutustama. Kokkuvõtvalt võib öelda, et naastes polnud me põrmugi päiksepruunimad kui enne minekut, kuid killuke päikest oli südameis ometi rohkem.
Sarajevo:
Saabumine Sarajevosse algas parimas Balkani stiilis. Eelmisel õhtul hoolsalt välja valitud ning Lonely Planeti (LP) kaudu kinni pandud hostel Identico aknad olid trellitatud ning uksel tabalukk ees. Omanik olla 10 päeva tagasi minema kolinud. Naaberkohvikusse küsima minnes suruti meile aga kiirelt võtmekimp pihku ja suunati nende renditubadesse (toad said hiljem tuntuks kui parimate paksude tekkidega toad Sarajevos).
Hiljem Montenegrost tagasi jõudnuna peatusime nende juures veelkord. Sellele eelnes ärev sms’imine kohvikupidaja Adnaniga, kes oli lahkudes andnud visiitkaardi ning lubanud endal ‘any time’ helistada. Käisime välja lubaduse tema kohvikus kindlasti kohvitada. Kui aga saabusime, oli kohal vaid kusiin (onu- või tädipoeg), kes hüüatas ainult sõnad ’kafe’ ja ’reservacija’ ning surus meile pulssitõstvad espressod pihku. Adnani lohutuseks pidime hiljem ära jooma veel ühed ja veel kangemad espressod, mille seekord oli valmistanud tema. Üldse võib öelda, et me õppisime reisil palju naiselikke oskusi ehk lasime kohalikel karudel enda eest hoolitseda. Me pole enam harjunud selliste siiraste emotsioonidega, mis seal sageli inimeste nägudel peegeldus ning iga kord kui keegi midagi lahket tegi (näiteks autoga 30 km kaugusele ära viskas) otsisime alguses selle taga varjatud tagamõtet, kuid pidime päeva lõpuks nentima, et tegemist oli kõige ehtsama külalislahkusega.
Lemmiklauseks sai ’follow me’ – kui inimeste käest teed küsida, siis võeti kohe sleppi ning jalutati kohale. Juhul, kui täpselt ei teatud, et kus meie otsitav koht asub, sekkusid möödakäijad või hakkas tööle väiksematele kohtadele iseloomulik sotsiaalvõrgustik, kus iga vajaolev inimene on maksimaalselt kahe telefonikõne kaugusel.
LP, mille nii stiil kui soovitused hakkasid reisi jooksul kõvasti närvidele käima, andis meile siiski insipratsiooni ning seega umbes iga koha kohta, kus me käisime, mõtlesime välja oma viis rida LP stiilis, et mida giidiraamatusse kirja panna. Usun, et omandasime selle stiili päris hästi, aga alguses Sarajevos LP’d järgides tundus küll, et oleme kadunud aegade otsingul ehk et pooled kohad olid juba paar aastat tagasi uksed sulgenud või siis lootusetult alla käinud.
Hakkas välja joonistuma muster, et kui piisavalt unistada ja oma soovidele keskenduda, siis mängib elu sulle kätte just need asjad ja inimesed, keda kõige rohkem tarvis ning seega jõudsime lõpuks just nende kohtadeni, mis meile kõige rohkem sobisid. Pikalt otsitud kohalikud intelligendid leidsime muusikapoe omavahel purelevate keskealiste identsete kaksikute soovitusel. Galerija Boris Smoje’s kohtasime kurbi armastuslaule sevdalinkesid laulvat Bojani ning demokraatia õpetajat Igorit, kellega lisaks paarile rakijale sai tühjaks joodud ka leti taga omainimeste plastist pudelitäis kirsilikööri.
Hoiatus neile, kes vähestele magatud öötundidele vaatamata otsustavad hommiku veeta muuseumeid külastades. Enamik neist avatakse alles kell 12 päeval – selle saime teada magamata hommikustel tuulistel Sarajevo uulitsatel kinniste galeriide uste taga seistes.
Parimate tekkidega tuba: Hostel Zan, Nemina Magoda, Bascarsija, Bravadziluk 14, +38761900777, +38733446035, +38761423607
Sõjast ja genotsiidist:
Ah et lähete genotsiiditurismile? Ei, ei läinud, aga sellest seal olles mööda ka ei saanud vaadata. Kuna paar päeva kallati taevast pangedega vett alla, oli meil piisavalt aega erinevaid raamatuid lugeda ning üritada aru saada, et mis pagan seal ikkagi toimus. Nagu kirjutatud, on Bosnias kolm küsimust, mida inimeste käest ei küsita. Kuidas su mehel läheb? Kuidas su pojal läheb? Mida sa sõja ajal tegid?  Seega sõjateemat ma ise kellegagi üles ei julgenud võtta, kuid aeg-ajalt tuli ikka jutuks.
Adnan näiteks oma vähese inglise keele oskusega vedas meid kiirelt Sarajevo piiramise kaardi ette ja näitas, et kus olid snaiprid ja kus tunnel nimega Tunnel, mis oli nelja aasta jooksul ainus pääs linna ja sealt välja ning kust väidetavalt on vähemalt ühe korra läbi käinud iga sarajevolane.
Serblasest antiigikaupmehe Dushani käest suutsin ma oma naiivsuses küsida, et kas ta on Albaanias käinud. Selle peale ta käratas mulle, et on Kosovo serblane ning luges jutu lõpetatuks. Kohtasime teda Kotoris ning kuuldes, et tuleme Sarajevost küsis vägagi etteheitvalt, et ’what led you to that adventure?’. Tekkis tunne, et oleks vaja sellist turistile suunatud tabelit, et mis teemad on mis rahvuse esindajatega lubatud. Sarajevo muusik Bojan aga oli ise segaperest, isa serblane ning ema bosniakk ja ütles, et tema süüdistab Milosevici marurahvuslikku poliitikat ning nentis nukralt, et ega nad siiani ei tea, mis neist edasi saab.
Mostar

Mostar on kuulus oma silla – Stari Most – poolest, mis kaardub kaunilt üle Neretva jõe. See uus vana sild, mis sõjas õhku lasti ning 2004. aastal kõrgel rahvusvahelisel tasemel avati, peaks nüüd siis sümboliseerima lootust ja leppimist. Linn ise on kui muinasjutt, aga pole vist veel teada, kui õnneliku lõpuga.
Jõgi jagabki linna kaheks ning leppimatult elavad seal paralleelelu idakalda bosniakid ja läänekalda horvaadid – neil on erinevad bussipeatused (tuntud teisel pool kallast, kui ’the other bus stop’ ning selle kohta infot pole võimalik saada), erinevad postkontorid ja koolid. Ilma suure vajaduseta üle silla ei minda. Visuaalne vaatlus näitas, et läänekalda noored on tunduvalt paremal järjel ja popimalt riides, kui idakalda eakaaslased. Juulis toimuvad sillalt vettehüppe võistlused, tutvusime ka linna lahedaima tshikiga, kelle abikaasa pidavat parim vettehüppaja olema.
Majutusvihjed:
Kotor:


Sasha Djukic: sashadjukic@gmail.com 0038264646107
www.adventuremontenegro.com – kalarestorani kaptenist omanik (näitas meile omapüütuid veel liigutavaid krevette) tegeleb ka aktiviteetide pakkumisega, kui huvi peaks olema.
Kotoris vedelesime päevi, vihma ladistas, kivistel tänavatel voolasid jõed ja nii oligi.
Aga unistada tasub. Kui buss paduvihmas Kotorile lähenes soovisime, et keegi meid söödaks ja kataks ja autoga kohale viiks, sest läbimärjaks ei tahtnud saada. Ja nii läkski. Bussi vastu oli tulnud (turiste püüdma) R-i vana tuttav Sasha, välismontengrolane, keda ta oli kahe aasta eest kohanud ja kes siis parasjagu väljarentimiseks maja renoveeris. Nüüd siis oli maja renoveeritud ning 10 euri per nase saime endale vanalinnas kauni vaatega lukskorteri. Lukskorteris oli ka luksajakiri, kust sai lugeda, kes on kes Montenegro rannikul. Neljanda päeva lõpuks olime enamike ajakirjas tutvustatud inimestega isiklikult tuttavaks saanud. Välja arvatu Michael Douglas ja Zeta-Jones, kes olla Perastisse 2 miljoni euro eest kauni villa ostnud. Neid lihtsalt ei olnud kodus. 🙂
Perasti paadimees oli lõbus sell, pisut ulakas. Kuid rääkis, et oma turistide saartele vedamisega teenib ta paari päeva jooksul sama palju kui õe ministeeriumi kuupalk. Hooaeg oli aga lõppemas ning head varuplaani tulevikuks polnud.
Esimesel päeval sattusime Kotoris sööma kohta nimega Regina del Gusto . Julgeme soovitada. Peavad imetoredad kusiinid, kes selle peale, kui neile köögis abi pakkuda, võivad ärevusse sattuda ja endale sõrme lõigata. Ausad poisid, sest me jätsime sinna esimesel õhtul maha pool pudelit veini (pokaali kaupa pole võimalik osta) ning ohhoo, teisel õhtul toodi kohe leti alt välja.
Jazzibaar Evergreen (kohalik Illegaard) omanik on endine radist ning plaanib teha Kotoris jazzifestivali. Juba järgmisel aastal, nii et hoidke silmad-kõrvad lahti. Eelnevalt kohatud antiigikaupmees Dushan vajus ka sinna kohale, kirus ameeriklasi, keda ta nende lolluse tõttu oma poest ilma pikema jututa välja peksab ning kiitis venelasi nende klassikalise hariduse eest ja selle eest, et nad eriti raha ei loe vaid kaunite nikerdatud hõbedast pildiraamide eest korralikud summad välja käivad.
From Budva to Petrovac

Mul on selline raamat nagu ´501 must-take journeys´. Montenegro kohta oli käsk, et tuleb jalutada! Budvast Petrovacini. See hakkas kõlama juba nagu Moskva-Petushki. Budvasse saime bussiga ning tegime selles minidubrovnikus tunnise jalutuskäigu ja kohvi. Lõpuks sain ka R-i pool terve reisi reklaamitud burekit süüa. Petrovaci saamiseks ei olnud muud viisi, kui hääletada. Peale võttis karismaatiline vanahärra, kelle auto ligines nii aeglaselt, et me kahtlustasime, et mootor suri lihtsalt meie juurde jõudes välja ning seetõttu ta ka peatus. Tagaistet ei olnud, selle asemel oli kast Palmolive’i seepe. Nende otsas ma siis istusin. Kiirusenäit ka ei töötanud, aga kiirust me kohe kindlasti ei ületanud. Siiski tegime vea ja üritasime härraga meie väheses vene keeles vestelda. Selle peale unustas härra end R-i kaunitesse sinisilmadesse vaatama ja kokkupõrkest postiga lahutas meid mõni sentimeeter. Härra ei lasknud end sellest põrmugi häirida, pahandas pisut hiljem R-iga, kes üritas turvavööd kinni panna ja roolis uljalt edasi. Kohale me saime ning suurte käepigistuste ja õlalepatsutuste saatel jätsime hüvasti.
Petrovac oma inimtühjuses meeldis väga. Samas mingi hetk selja taha vaadates avastasime, et meile järgneb mitte rohkem ega vähem kui kuus koera ja neli meesterahvast. Huumoriminut. Petrovacist Kotori sõitsime bussiga, mis suutis 30 km läbida pooleteist tunniga.
See päev läheb reisilukku kui ainuke suvepäev, sest merevesi oli 20 kraadi ja õues ehk 23.
Raamatusoovitused:

Oktoober 2010.

9 kommentaari

  • Maarja Lainevoog
    2. november 2010 kell 01:04
    Vasta

    Ahh! Balkan on nii pagana sümpaatne!:)

  • sven-marten liaks
    4. november 2010 kell 15:36
    Vasta

    lahe lugu

  • sven-marten liaks
    4. november 2010 kell 15:37
    Vasta

    lahedad pildid

  • sven-marten liaks
    4. november 2010 kell 15:37
    Vasta

    paks sinna minema

  • sven-marten liaks
    4. november 2010 kell 15:38
    Vasta

    võib lahe olla

  • Siiri Kuus
    26. detsember 2010 kell 23:29
    Vasta

    pildid on tõepoolest kutsuvad 🙂

  • Siiri Kuus
    26. detsember 2010 kell 23:34
    Vasta

    järgmine päev ülejäänud vein kohale tuua- ülim ausus ja hoolimine 🙂

  • Marilin
    25. jaanuar 2011 kell 11:12
    Vasta

    Mõnusalt kaunis..ja unistama panev jutt;)

  • Reemet Ruuben
    6. mai 2011 kell 16:49
    Vasta

    Mõnus lugu tõepoolest ja millised kaunid vaated!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Värsked podcastid

Kuuba reisile viib Keiu Virro

23. oktoober 2024

Tere tulemast maailma koduseimasse lennujaama!

25. september 2024
Lennujaamas leidub meelepäraseid ajaveetmis võimalusi igale maitsele – 13 söögikohta, 9 poodi sh apteek, raamatu- ja digipood, valuutavahetus, spetsiaalsed alad…
Kõik podcastid