Bussiga Poolas
Eesti viljakaim reisikirjanik Olev Remsu on ilmutanud teose “Bussiga Poolas I. Ülemine ring. Giid-reisijuhi monoloog”. See ülemine ring tähendab siis selliseid kohti nagu Suwalki, Ketrzyn, Gizycko, Swieta Lipka, Frombork, Oliwa, Gdansk, Sopot, Gdynia, Malbork, Bialystok. Remsule meeldib Poola väga ja nagu ta kirjutab: “tahan, et meie rahvas hakkaks seda riiki vääriliselt hindama”.
Remsu arvab, et ta on Poolas käinud kindlasti üle 100 korra. Põhiliselt just nimelt giidi tööd tehes. Seega tunneb ta asja läbi ja lõhki. Iga kirikut ja nurgatagust kõrtsi. Nagu ikka, ei räägb Remsu eelkõige kultuuri- ja ajaloost. Eriti huvitavad teda ses raamatus Vene-Poola ajaloolised suhted. Raamat on kirjutamislaadi poolest natuke ehk sugulane Remsu kunagise reisikirjaga “Pariisi linnas Londonis ehk Euroeesti hääled” (1996).
Nagu raamatu pealkirigi vihjab, tuleb Poola-teemale täiendust. Praeguste plaanide kohaselt istume Remsuga bussi juunikuu algul ja teeme Poolas ära “alumise ringi”. Aga veel enne seda – detsembri alguses – ilmub me eelmise reisi kokkuvõte “Islam ja diktatuurid, Kesk-Aasia ja Venemaa”.
Raamatu kujundas Regina Lukk-Toompere ja kirjastas Go Reisiraamat. Riputan siia ka enda kirjutatud järelsõna, mille Olevi palvel raamatusse lisasime.
SAATESÕNAD POOLA-REISI REISISAATJALE
Valimised Poolas 2010 suvel
Olev Remsu reisiraamatu „Bussiga Poolas“ I osa valmis varakevadel 2010. Ja veel enne, kui kevadest sai suvi, oli Poolas nii mõndagi märkimisväärset muutunud. Kommentaatorid räägivad mõnikord suisa ühe ajastu lõpust ja teise algusest. Tähelepanu juhtimiseks neile võimalikele muutustele, mille all enamasti peetakse silmas Poola-Vene suhteid ja Poola suuremat avanemist Euroopa suunas, on mõeldud ka käesolev saatesõna.
Alustan aga palju varasemast ajast.
Solidaarsuse memoriaal Gdanskis
Oli aasta 1982. Olin siis Tartu Miina Härma nimelise Keskkooli 10. klassi poiss. Mu kodu oli Tähtveres ja ühel päeval üsna tavapärast marsruuti mööda üle Toomemäe kesklinna jalutades nägin ma vana Toomkiriku varemetes Poola Budimexi firma restauraatoreid lõunapausi pidamas. Poolakate vastupanu totalitaarvõimule oli teema, mida me poisikestenagi toona pingsalt jälgisime. Muidugi olime Soome televisioonist näinud Lech Wałęsat ja Ameerika Hääle kaudu kursis sõltumatu ametiühingu Solidaarsus tegemistega.
Nii tõstsingi poola töölistest möödudes üles rusikas käe ja hõikasin areldi: „Solidarność!“ Poolakate reaktsioon on mul siiani silme ees – kui üks mees tõusid nad püsti, tõstsid käed ja skandeerisid vastu: „Solidarność! Solidarność!“
See oli minu ärkamisaja tunne. Ja see ärkamine oli väga selgelt seotud ka Poolaga, kes, võib liialdamata öelda, oli kogu Ida-Euroopa ärataja.
Poola mõjutusi Eestis võime ajaloost leida hulgaliselt, mõned neist vägagi olulised, mõned küll väliselt marginaalsemad, aga kultuurilooliselt huvitavad ikkagi. Oluliste sündmuste hulgas peame mõistagi eelkõige kirja panema Poola enam kui poole sajandi pikkuse valitsemisaja Liivimaal XVI–XVII sajandi vahetusel, mis tõrjus siit Ivan Julma ja venelased ning jättis meid veel pikaks ajaks Euroopa kultuurisfääri. Nime poolest Poola-Rootsi sõda (1600–1611) toimus tegelikult oma olulisemates sõlmpunktides Eesti- ja Liivimaal. Tähelepanuväärne roll oli Poolal ka Eesti saatust muutnud Põhjasõja (1700–1721) puhkemises, mis vallandus pärast Poola-Venemaa liitu, mille August II Peeter I-ga sõlmis. Hiljem mängis Peeter Suur August Tugeva suurejooneliselt üle ja Poola toonased lootused Eesti aladele luhtusid.
Aga esimese olulise Eesti-Poola tähise võiks leida veelgi varasemast ajaloost.
Kõneledes 1930. aastal Estonia kontserdisaalis Poola konstitutsiooni aastapäeva puhul peetud aktusel, püstitas Jüri Uluots küsimuse, miks muinaspreislased saksastusid ja hääbusid, eestlased aga, vaatamata rasketele oludele, rahvusena püsima jäid. Vastuse leidis ta baltisakslasest ajaloolase Ernst Seraphimi abiga ja selles mängis olulist rolli just Poola.
Nimelt ei jõudnud saksa talupojad, kes oleksid olnud väikerahva tõsisteks ümberrahvastajateks, Eesti- ja Lätimaale. Küsimusele, miks nad siia ei jõudnud, vastab Uluots: „Tee Saksast kaasaegsesse Eestisse ja üldse Liivimaale käis üle mere. Rüütel, kaupmees ja käsitööline, samuti vaimulik usaldasid endid merelaineis hüplevale keskaegsele laevukesele, mitte aga saksa talupoeg, kes rändas oma varaga uusisse maisse ainult kuiva maad kaudu, ainult mandriteid mööda.“
Ordumeistrite hauad Malborkis
Seega oleks tulnud luua maismaatee üle Leedu Läänemere põhjaservani. Seda püüdis teutooni ordu XIII ja XIV sajandil korduvalt teha. Tee rajamiseks tuli purustada leedukad, mida Saksa ordu harud Preisi- ja Liivimaal korduvalt ka teha püüdsid. Leedukad leidsid esmalt abilisi vene vürstide seast, aga Leedu-Vene liidu nõrgenedes hakkasid mitmed Leedu alad juba ordurüütlite valdusesse minema.
Poolakad olid suutnud oma maal panna seisma Saksa ordu „Drang nach Osten’i“. Siis pakkusidki leedukad poolakaile nii abielu- kui ka riiklikku liitu, mis sõlmiti 1386. aastal Krakowis, kus abiellusid Poola troonile tõusnud Ungari kuninganna Jadwiga ning Leedu suurvürst Jagiełło (Poola kuningana Vładysław II) ning seega loodi Poola-Leedu personaalunioon. Kahe riigi liit pidas vastu ligi 400 aastat.
1410 juhtis Vładysław II Poola-Leedu vägesid keskaja ühes suurimas lahingus – Grünwaldi lahingus – ning, purustades seal ordu väed, jõudis 1411. aastal Toruni rahulepinguni. Lepingu kohaselt pidi ordu tagasi andma selle osa Leedu maadest, mis oli sillaks Preisi- ja Liivimaa vahel ja kust Uluotsa sõnutsi „oleksid edaspidi voolanud saksa talupojad Liivimaale ja mujale idasse“.
Nii tekitas Poola justkui kaitsevalli Eestile saksastumise vastu ja muutis kogu toonast jõustruktuuri Ida-Euroopas, kärpides märkimisväärselt germaanlaste ja moskoovialaste ambitsioone.
Hitleri Hundikoobas
Samalaadset kaitsevalli rolli on Poola mänginud aga ka teistpidisel suunal. Esmalt peab Euroopa olema kristliku kultuuri tänaseni säilimise eest paljuski tänulik just poolakatele, kel oli oluline roll muslimite edasimarsi seismapanekul 1683 Viini all, kus liitlasväed Poola kuninga Jan III Sobieski juhtimisel türklased puruks lõid. Kaasaegne Euroopa peab tänama poolakate vaprust 1920. aastal, kui augustikuul sündis „Visla ime“ ja Varssavi suurlahingus pandi seisma sovettide edasitung Lääne-Euroopa suunas. Paljude ajaloolaste arvates oleks Poola langemine vene kommunistide kätte andnud viimastele ajaloolise platsdarmi kommunismi levitamiseks Saksamaale ja mujale Lääne-Euroopasse.
Vähe on maailmas rahvaid, kes on omavahel nii palju sõdu pidanud kui slaavi vennad venelased ja poolakad. Olulisimad lahingud löödi XIV sajandil Kazimierz Suure valitsemise ajal, XVI sajandil Zygmunt I ajal ja Jan Kazimerzi ajal XVII sajandil. Suurim ülekaal neis keerulistes suhetes oli Poolal Vładisław IV (1632–1648) ajal. Aga alates XVIII sajandist algasid Poola orja-aastad, mil riik tükeldati mitmel korral ablaste naabrite vahel.
Mitmel korral (1794, 1831, 1863 jne) tõusid poolakad venelaste ja ka teiste vallutajate – austerlaste ja preislaste – vastu üles, ent need iseseisvumise katsed suruti julmalt maha. XIX sajandi lõpul algas Poolas suur ja jõhker venestamislaine nagu Baltimailgi.
Ka Remsu raamat tegeleb palju Poola-Vene ajalooliste suhetega. Vahetult pärast käsikirja valmimist rebiti nende suhete vanad haavad kõige traagilisemal moel taas lahti.
10. aprilli hommikul 2010 oli üliesinduslik Poola poliitiline ja sõjaväeline delegatsioon lennukiga TU-154 teel Varssavist Smolenskisse, et minna sealt edasi Katõni küla juurde, osalemaks Poola mõrvatud ohvitseride ja tsiviilisikute auks korraldataval mälestusmiitingul. Delegatsiooni juhtis Poola president Lech Kaczyński, lennukis olid peale presidendipaari veel Poola viimane eksiilpresident, kaitseväe juhataja, parlamendi alamkoja spiiker, asekaitseminister, asevälisminister, 15 parlamendisaadikut, riigipanga president ja palju teisi riigi juhte ja väljapaistvaid ühiskonnategelasi.
Rasketes ilmastikuoludes maandumisel lennuk purunes ja hukkusid kõik pardal olnud 96 inimest.
Lennukatastroofi ohvrite mälestamine Gdanskis suvel 2010
Vahetult enne lennukatastroofi tunnistas Venemaa peaminister, endine KGB ohvitser Vladimir Putin, et Nõukogude Liidu eriteenistused tõepoolest vastutavad umbes 4000 poolaka hukkamise eest Katõnis 1940. aasta kevadel. Tänaseks on Poolale üle antud ka väidetavalt kogu seda terroritööd puudutav dokumentatsioon. Poola presidendi visiidist Katõni loodeti uue ajajärgu algust Vene-Poola jäistes suhetes. Pool sajandit oli Nõukogude Liit ja Venemaa tema järglasena kinnitanud, et Katõni massimõrva panid toime sakslased, kuigi kogu maailm, kaasa arvatud poolakad, teadis, et see polnud nii. Seejärel Venemaa küll teatas, et poolakad tappis Katõnis NKVD, ent vabandamiseks riik suuteline ei olnud.
Venelaste tavateadvuses tunduvadki poolakad olevat mingi väikevenna staatuses, kes ise oma eluga hakkama ei saa, keda tuleb pidevalt kasvatada ja karistada.
Katõni veretööd seob üks verine niit ka Eestiga. Selleks küll kaudseks niidijupiks on tsaariaegne Tartu Ülikooli student ja professor Nikolai Burdenko (1876–1946). Arstiteadlane Burdenko rakendati Nõukogude propagandamasina teenistusse ja justkui tema juhtimisel loodi pärast Teist maailmasõda nn uurimiskomisjon, mis pidi tooma päevavalgele tõe Katõni sündmuste kohta. Burdenko komisjon jõudis kiiresti järeldusele, et poolakad olid langenud vangi pealetungivate sakslaste kätte ja tapeti nende poolt 1941. aasta sügisel. Seda valet siis maailmale levitatigi.
Grünwaldi lahinguväli
Poolakad on ajaloousku rahvas. Ajalukku vaadates tunnevad nad endid sageli mitte vähem kannatanuna kui Jeesus Kristus. Poolast on läbi marssinud teutooni rüütlid, tatarlaste hordid, Napoleoni päikesearmee, Vene tsaari ja Austria-Ungari keisrite alamad, preislaste kolonnid, enamlaste marodöörid, Molotovi-Ribbentropi maadejagajad. Läbi oma riigi pika ajaloo on poolakad saavutanud hiilgavaid võite (Psie Poles 1109, Grünwaldi väljadel 1410, Gdanski laevatehases 1970) ja kandnud nukraid kaotusi (Bzura jõel 1939, Varssavi ülestõus 1944).
Tänapäeval võiks Poolast taas kujuneda oluline jõud ühinevas Euroopas. Poola uue juhtkonna välispoliitilist aktiivsust oleme juba märganud, samuti riigi majanduslikku elavnemist. Rahvusliku populismi asemele on astumas rahvuslik pragmatism, aga põhihoiakud ja -väärtused ei muutu Poolas ei sel ega järgmisel sügisel. Poola kannab endas kristliku Euroopa sajanditevanuseid sügavamaid tundmusi ja samas ka teadmisi impeeriumimeelsusest, totalitarismist, autokraatiast – kõigest sellest, mis on Euroopa kultuuriruumi vaenlased ka praegu. Sovetiaja lõpuaastail oli käibel kõnekäänd, et poolakad tahavad töötada nagu venelased, aga mõelda ja elada nagu eurooplased. Seda parafraseerides võiks öelda, et poolakad elavad nagu eurooplased, aga nad teavad, kuidas elavad ja mõtlevad venelased. Sestap ei ole Poola-Vene suhetes olulisi muutusi oodata enne, kui muutub Venemaa.
Poola ja Eesti teineteisemõistmine, sõbrasuhted ja ühised väärtused, mille ilmekaks näiteks on olnud mõlema riigi abi Gruusiale, lubavad meil koos seista nende Euroopa rahvaste eesotsas, kes ei soovi elada stagneeruvas ja MRP-sid sallivas suurriigis. Poolal ja Eesti on kogemus, kuhu selline elu viib.
Tiit Pruuli
- Bialystok
- bussireis
- Frombork
- Gdansk
- Gdynia
- Gizycko
- Katõn
- Ketrzyn
- Lech Kaczynski
- Lech Walesa
- Malbork
- Olev Remsu
- Oliwa
- Poola
- Regina Lukk
- Solidaarsus
- Sopot
- Suwalki
- Swieta Lipka
