Costa Rica: Põgenemine Pura Vidasse II

Eva sirutab ja haigutab. „Okei, see pole paha,” ütleb ta, vaadates ookeani. Tema hääles pole närvilisust, pigem rahulolu. „Vähemalt pole siin skorpione võrkkiiges.”

Ma muigan: „Veel.”

Me istume varjus kui ta ilmub. Paljajalu, käed taskus, justkui oleks ta siin alati olnud. Ta möödub aeglaselt, peatub nagu oleks midagi unustanud ja küsib: „Kust te pärit olete?”’

“Eestist. Sina?” vastan. 

Ta noogutab, silmis mingi äratundmise sähvatus. “Mina olen Iisraelist,” ütleb ta ja toetub hetkeks võrkkiige servale. 

“Kunagi olin arhitekt. Joonistasin sirgeid jooni, panin paika plaane… isegi inimesed liikusid minu plaanides täpselt sinna, kuhu ma nad joonistasin.” Ta muigab ja laseb pilgul meist üle libiseda nagu mõõdaks, kas mahuksime tema kunagisse projekti. “Aga ühel hetkel sain aru, et elu ei mahu hiirekliki taha. Ookean kutsus. Ja ma läksin.”

“Ja leidsid selle koha?” küsin.

“Ma ei otsinud,” vastab ta, õlgu kehitades, “Koht leidis mind. Kodu tunne on nagu kaval kass. Ta ei tule kui kutsud. Aga ühel päeval, kui sa oled kõige vähem valmis, avastad, et ta on end su sülle kerinud.”

Ta laseb pilgu üle terrassi, palmide, laisalt voogavate lainete: „Linn annab kiirust ja elevust… siin annab aeg midagi muud. Ta annab sulle sind ennast tagasi.”

Kui päike lõpuks leebub, tõuseme ja liigume randa. Liiv on veel soe, aga ei põleta enam. Eva libistab varbad liiva sisse ja ütleb muigega: „Ma vist olen juba aeglasemaks muutunud.” Mina ei ole selles veel nii kindel. Leiame koha, kus vesi kutsub ja kulgeme lainetesse. Sellesse peaaegu maailma pikimasse lainesse. Hoovus haarab mind ja mässib mu endasse.

Kui veest välja tuleme, võtame rätikud ja hakkame mööda randa tagasi jalutama. Alles paarsada meetrit hiljem avastan, et toavõtit ei olegi taskus. Jalutame tagasi sinna, kus arvasime, et rätikud jäid, kuid me ei leia liiva seest midagi. Otsime, kraabime, jalutame. Pool tundi möödub. Lõpuks kõnnime häbi tundes tagasi surfimaja juurde.

Mainime Moshele, et oleme võtme ära kaotanud. Ta ei näita välja mingit üllatust või pahameelt, ainult noogutab ja küsib: „Aga kas te klaasi olete juba ümber pööranud?”

Me jääme teda tummalt vaatama. “Kui midagi kaob,” selgitab ta rahuliku  enesestmõistetava häälega, “tuleb seda hoida mõttes, minna kööki, võtta klaas ja keerata see tagurpidi. Siis leiab kadunud asja alati üles.”

Naerame ja küsime, kas ta räägib tõsiselt. „Elu on liiga lühike, et kõike tõsiselt võtta,” ütleb ta ja viipab meid kaasa.

Köögis pöörame klaasi ümber. Moshe seisab kõrval, silmis see sama mõõtmatu rahu, mis tal terrassil istudes oli. „Nüüd lähme,” ütleb ta ja astub ukse poole. Liigume kolmekesi randa.

„Kuhu poole te läksite?” küsib ta. Näitame suunda. Ta hakkab astuma. Aeglaselt, sihikindlalt. Mitte ühtegi sõna.

Ühel hetkel ta peatub, kummardub, sirutab käe ja tõstab võtme liiva seest üles. Ann vaatab mind, mina teda, ja Moshe ulatab võtme mu pihku.

„Vahel,” ütleb ta, „peab lihtsalt õiget lainet ootama.” Ta pöörab ringi ja hakkab tagasi kõndima, nagu oleks see kõige loomulikum asi maailmas.

Moshes on midagi enamat. Midagi, mida ei saa päriselt seletada. Võib-olla natuke maagiat. Seisan seal, võti peos, ja tunnen, kuidas mu ratsionaalne meel saab raputatud. Võibolla on ta  lihtsalt loomulik osa sellest paigast. Siin liigub kõik aeglasemalt, siin pole tarvidust kõike loogikaga seletada. Ja võib-olla ongi nii, et mõnes kohas on maagia lihtsalt üks igapäevane asi.

Terrassil on ta juba võrkkiiges, kitarr süles. Sõrmed liiguvad keeltel aeglases rütmis, suits keerleb õhus spiraalidena. Korraga on ta jälle teises kuskil mujal, oma maailmas ja ma mõistan, et olen kohtunud inimesega, kes elab täiesti teises ajamõõtmes.

Pavonese küla on nagu omaette maailm, kus aeg voolab teistmoodi. Siin tunnevad kõik kõiki ja aitavad üksteist ilma liigse jututa. Poodi pole, aga elu toimib ometi. Igaühel on midagi, mida jagada — oskus, maitse või hoopis lugu.

Mõnes hoovis peidab end pisike kohvik või baar, mille uksed avanevad alles siis, kui omanikul selleks tuju tuleb. Keegi küpsetab kooke ja viib need otse naabri kööki, veel soojad ja lõhnavad. Teise värava kõrvale on rivistatud kastid magusate mangode ja papaiadega. Keegi segab blenderis värvilisi smuutisid ja müüb neid rannas, lainete mühas päikese all.

Lapsed jooksevad paljajalu mööda tolmuseid radu, koerad sörgivad neil kannul. Kogu küla on nagu üks suur, veidi kaootiline, aga alati hooliv pere. Siin toimib kõik usalduse peal. Sa annad täna kooki, homme saad vastu banaane või lihtsalt naeratuse.

Praegu, kui turiste on vähe, sulanduvad need vähesedki kohalikku rütmi. Keegi ei kiirusta, ei räägi liiga valjult. Päevad kulgevad nagu looduse hingamine, just nii nagu ookean kaldale rullub.

Kaks ticot, noored, võib-olla kahekümnendate alguses, jalutavad mööda, päike pleegitanud nende t-särgid peaaegu valgeks. Ühel on vanad plätud ja pleekinud jalgpallisärk, teisel lühikesed teksad ja soeng, mis tundub korraga nii juhuslik kui ka hoolikalt sätitud. Nad liiguvad samas tempos nagu kõik siin, justkui iga samm oleks omaette hetk. Riided on päikese ja soola pleegitatud, juuksed tuulest sasitud. Kui nad räägivad, on nende hääl madal ja pehme, pausid ei ole ebamugavad, vaid annavad ruumi naerule või lihtsalt hetke nautimisele. 

Nad naeratavad laialt ja küsivad, kas tahaksime nendega koos koskede juurde minna. 

Eva kergitab kulmu. “Kui kaugel need kosed on?” Tema hääles on otsene küsimus. Ta tahab teada, millega ta nõustub.

Poisid naeravad ja vastavad: “Ainult natuke.” 

See “natuke” on venitatud nii, et ta muundub millekski sootuks uueks. Lubaduseks, et siin on aega küll. Siin ei mõõdeta vahemaid kilomeetrites ega minuteid kellal, vaid jutu pikkuses, kaunistes hetkedes, kus vaadatakse laineid või räägitakse naabriga paar sõna.

“Me teame kõige paremat kohta,” ütleb pikem poiss, silmis vallatu säde. “Ja me lubame, et ei sööda teid krokodillidele… vähemalt täna mitte.” 

Tema sõber muigab ja lisab: “Ainult siis, kui te liiga aeglased olete.” Nende hääles on selline kerge, natuke mänguline rütm, mis ajab naerma.

Moshe noogutab nende suunas. See on nagu sõnadeta antud luba: “jah, minge. Ma tunnen neid ja te olete nendega heades kätes.” 

Eva viskab mulle pilgu. “Sa tahad minna? Ma olen nõus, aga kui see ‘natuke’ osutub kolmetunniseks matkaks, siis ma süüdistan sind.”

Istume nende lahtisesse, tolmusesse maasturisse. Tagapingil loksudes räägime rannast, kalapüügist ja sellest, kuidas vihmaperiood muudab teed läbimatuks. 

“Kui vihm tuleb, on siin nagu jõgi,” ütleb pikem poiss, käega teele viibates. “Siis pead ootama… või ujuma.”

“Mhmm, klassikaline,” ütleb Eva kuivalt. “Kas keegi on proovinud ujumist?”

“Jah, aga ainult hullud. Ja nad ei ole jõudnud kuskile välja,” lisab lühem, kulme kergitades, nagu see oleks täiesti enesestmõistetav.

Eva sikutab välja oma telefoni. “Aa, hullud? Meil on ka selliseid.” Ta näitab pilti Eesti jääteest. “Vaata. Praam ja autod koos jääl.”

Poisid kummardavad lähemale, silmad suured. “Kas see on… jää?!” küsib pikem.

“Jep. Iga talv,” ütleb Eva õlgu kehitades. “Ei midagi erilist.”

“¡Pura locura (täielik hullus)!” karjuvad mõlemad kooris.

Eva muigab. “Või lihtsalt praktiline lahendus. Sõltub vaatenurgast.”

Nad räägivad edasi, žestikuleerides, tahavad meile kõiki oma lemmikkohti näidata.

“Kus on teie lemmikrand?” küsib Eva, aga tema toon on pigem uudishimulik kui vaimustunud.

“Me viime teid homme sinna, kui te veel siin olete,” lubab pikem poiss.

Sõit on aeglane, mööda külavaheteed, mis viib meid Pavonesest pisut välja. Tee on käänuline ja kivine, rohelus pressib end taas autoaknast sisse nagu džungel tahaks meid endasse haarata. Lõpuks jääme tee äärde seisma. Poisid ütlevad, et olemegi kohal.

Jalutame randa, kus kookospalmi küljes ripub vana kiik. Soe tuul jahutab, liiv krudiseb varvaste all. Eva istub esimesena kiigele, hakkab hoogu võtma, kuid enne seda kutsub mind enda kõrvale. Poisid naeravad ja annavad meile hoogu, nii et jalad kerkivad liivast lahti ja tuul viib meid kaasa.

Kiigume, naerame, pikutame looduslikes basseinides, mis on moodustunud merepõhja kividest. Soe vesi silub nahka, soolane lõhn seguneb kergelt lagunevate vetikate omaga. Kõnnime mööda randa, kuni jõuame jõekeseni, mis voolab otse džunglist välja. Vesi on läbipaistmatu, roheline nagu mets ise. Poisid hüüavad, et peame seda mööda üles sumpama, kui tahame jõuda koskedeni, ja liiguvad ise kiirelt vette. 

Panen jala jahedasse vette. Vesi on külmem, kui ootasin. Astun ettevaatlikult, varbad libisevad mööda vetikaseid kive. Süda peksleb igal sammul. Vee all võib peituda kõike. Siinses metsas on nii palju elu, et kujutlusvõime ärkab ellu täistuuridel. 

“Kas sa arvad, et siin on…?” alustan, aga ei lõpeta lauset.

“Pshhh,” Eva teeb käega mahutava žesti. “Kui oleks, siis oleksid. Aga pole, seega ei ole. Lihtsalt mine juba.”

Ma naeran närviliselt. “Sa ütled seda liiga rahulikult.”

“Keegi meist peab ju normaalne olema,” ütleb ta, aga ma märkan, kuidas ta ootab, et mina esimesena sügavamasse vette lähen. “Mitte, et ma kuidagi kardaks või nii. Lihtsalt… sa oled siin ekspert, eks?”

Ma astun edasi ja Eva järgneb mulle tihedalt. “Jah, loomulikult olen,” mõmisen ta. “Totaalne metslane.”

Pöörame vasakule, kus vool tundub aeglasem. Poisid on juba kaugemal, nende hääled kajavad puudel.

Veel paar sammu. Vesi tõuseb põlvini, siis reieni. Tõstan käe, et tasakaalu hoida, kuid ei julge liaanist haarata. Eva sirutab mulle käe. Vesi pritsib meie vahel kui edasi liigume. Sumpame aeglaselt, hoiame käest kinni, et me ei libiseks. Iga samm on pisike võit. Hingamine muutub kiiremaks, pingutusest, hirmust ja ootusest.

Ja korraga olemegi kohal. Otse joa all, mis langeb mööda rohelist müüri. Üks poistest on juba roninud poolele teele üles joa kõrval asuvale kaljul. Vesi pladiseb tema peale. Ta hoiab kahe käega seinast kinni. Me liigume Evaga veidi edasi ja leiame oma koha. Turvalise ronimispaiga joa kõrval. Siinne niiskus, rohelus, helid ja värvid, kõik on nii intensiivne, et see tundub peaaegu ebamaine. Nagu oleksime sisenenud taas uude maailma ja nüüd oleme selle kõige keskel.

Tagasitee kulgeb tasakesi. Sammud on rasked. See on soe väsimus, mis on segatud millegi pehme ja rahulikuga. Möödume samadest kividest ja puujuurtest, mis enne, aga nüüd tunduvad need justkui lähedasemad. Kehas on tunne, et midagi on maha jäänud. Mingi kärsitus, mis siia tulles veel kaasas oli.

Jõuame randa tagasi päikeseloojanguks. Mõned kriimud säärtel, aga täiesti terved ja õnnelikud. Ja nüüd, seistes siin, varbad liivas, vaadates laskuvat päikest, tunnen, et siinne elurütm hakkab viimaks minuni jõudma.

Päike loojub aeglaselt. Värve on rohkem, kui mu silmad suudavad vastu võtta. Taevas sulab kuldsest oranžiks, roosast sügav lillaks. Liiv peegeldab viimast valgust, meri on korraga rahutu ja läikiv, nagu keegi oleks üle selle hõbedat puistanud. Kuskil all rannas loksub laine vastu kivi, keegi naerab, ja tuul toob ninna grillitud kala lõhna. 

Tagasijõudes ootab meid ees Skype kõne Sofiaga Potrerost. Oleme juba varem temaga paar sõnumit vahetanud, aga meie esimene kõne, kus üksteist tundma õppida, on kokku lepitud just tänaseks. Eva seab Skype’i valmis. Teisel pool ekraani ootab juba meid ameeriklanna.Tal on heledad lokkis juuksed, kitsas nägu ja otsekohene nõudlik pilk. Tema hääles on soojust, aga ka selget sihikindlust, kui ta jutustab oma kodust,  abikaasast Liamist, koertest ja sellest, kuidas seal päevad mööduvad. Lubame talle, et mõne päeva pärast hakkame liikuma sinnapoole.

Kui kõne lõpeb, on tunne, et oleme saanud pilguheidu oma järgmisesse peatükki, aga praegu oleme siin ja ei soovi kuskile minna. Sulgeme arvuti.

Moshe istub terrassi serval, paljajalu, kitarr süles. Ta mängib aeglaselt, nagu jutustaks õhtule lugu. See vana maagiline tüüp, kes näeb midagi, mida meie veel ei märka.

Eva ulatab mulle klaasi külma vett ja istub mu kõrvale.

“Okei, see oli päev,” ütleb ta ja venitab jalgu. “Mitu tundi me siin juba oleme? Tundub nagu terve elu.”

Moshe muigab ja peatab hetkeks mängimise: “Siin mõõdamegi aega päikese järgi.”

“Aa, väga poeetiline,” ütleb Eva kuivalt, aga tema häälest kostab läbi kerge nali. “Ehk siis sul pole õrna aimugi, mis kell on.”

Moshe alustab uuesti, seekord Bob Marley ‘Three Little Birds’ meloodiat. Ta mängib seda nii pehmelt ja aeglaselt, et see kõlab nagu unenägu. Reggae rütmid segunevud putukate sumina ja ookeani madala kohinaga. Soe, niiske õhk kleepub naha külge. Siin on paradiis. [järgneb]