Costa Rica: Põgenemine Pura Vidasse IV (viimane peatükk)

Autoga on üle nende pisikeste puidust sillakeste siiski turvalisem minna kui bussiga. Rehvi küljelt kumab isegi veidi silda. See tee on kui sukeldumine siinsesse lopsakusse. Kui kord juba sisened, tekib tunne, et väljapääsu enam ei leiagi. Ometi juhatab kruusatee meid juba paari tunni pärast metsast välja. Lehevarjust välja keerates on tunne, nagu ärkaksin. Jõuame Golfitosse.

Pavones Bay ja selle kõrval laiuv Corcovado rahvuspark on üks Costa Rica metsikumaid ja puutumatumaid paiku. Öeldakse, et Corcovado on kogu Kesk-Ameerika liigirikkaim kant. Siin elavad tapiirid, jaaguarid, ahvid ja lugematud linnuliigid. Ja ometi on Pavones ise nii rahulik, on selle metsikuse südames. Võibolla just selle kontrasti tõttu tundsin rahu, mida ma endas varem ei ole kandnud.

Leiame oma autorendi üles, kuid oleme liiga varased. Istume ukse taga ja ootame tunnikese. Golfito on nagu pisike kuurortlinn. Kenad promenaadid, avarus, palmide read, poekesed. Kõik on justkui natuke liiga korras. See on ilus, aga tunnen, kuidas igatsus poeb hinge. Igatsus selle rohelise hullumeelsuse järele, kus puud tahavad aknast sisse ronida. Oleme tagasi tsivilisatsioonis. 

Saame lõpuks kätte oma pisikese auto, heledat värvi, veidi kriimulise, aga usaldusväärse olemisega. Asume teele ja üsna pea jõuame tagasi Pan-Ameerika maanteele. Siin on üllatavalt lihtne sõita, liikluseeskirju järgitakse ja liiklus ei ole liiga tihe. Teekond kulgeb sujuvalt, vähemalt esialgu. Juhiks olemine väsitab tasahilju.

Aga nii kui keerame külavaheteedele, muutub kõik. Siin tulevad vastu igasugused katsumused. Vabalt uitavad lehmad, koerad, ootamatult tee äärde pargitud mootorrattad, traktorid, isegi hobused. Ja siis need iseehitatud „sõidukid“, mille kategooriat on raske määratleda. Kahe, kolme, nelja rattaga; kastis kanad, tagumine osa teibiga kinni tõmmatud. Nagu oleks igaüks neist küla mehaaniku unenägu või kunstiprojekt, mis otsustas siiski teele minna. Nad teevad ootamatuid manöövreid ja tunnen, kuidas vastutus meie turvalisuse eest poeb mu õlgadesse.

Tee äärde jäävad fondad, just nagu Panamas, väikesed perepoed, söögikohad, kus värvilised plasttoolid päikese käes juba pehmeks sulanud. Kõik on korraga tuttav-võõras. Nii palju sarnast, ja ometi on kõik teistmoodi. 

Meie esimene peatus on rannikukülas Uvita, Marino Ballena rahvuspargi serval. Mõõna ajal paljastub vaalasaba-kujuline poolsaar. Kkummardus paigale, kuhu vaalad igal aastal tagasi tulevad.

Parkimisplats asub hiiglaslike kookospalmide all. Palmid on nii tihedalt koos, et taevas paistab ainult üksikute laigukestena nende vahelt läbi. Parkimispileti müüja, kulunud nokamüts viltu peas, mainib rahulikult: „Estacionen con cuidado (parkige ettevaatlikult).“ Ja lisab lohakalt: „A veces caen los cocos (mõnikord kukuvad kookospähklid).“ Tõstame pilgu üles. Millist puud usaldada — vähem vilju, noorem tüvi? Otsustame riskida.

Pargime. Ujume. Jalutame mööda vaalasaba. Vaade on lummav, valge liiv on kuum, eresinine vesi on soe. Siin on aga rohkem turiste kui oleme seni näinud terve oma reisi jooksul. Selfipulgad, päikesevarjud. Loodus on võimas, ent rütm ei ole meie. Istume oma siiani terve katusega autosse ja sõidame edasi. Tagasivaatamata.

Järgmine peatus on Manuel Antonio, üks Costa Rica tuntumaid ja armastatumaid rahvusparke. Sõidame linna, mis upub lopsakasse võrastikku. Esimesena tervitab ahvipere, kes liigub mööda elektriliine üle tee nagu oma kiirteel.

Pärdik elektriliinil

Linn on osa rahvuspargist ning see on rajatud looduse vajaduste järgi. Elektriliinid on spetsiaalselt kohandatud nii, et ahvid saaksid neid ohutult kasutada. Ja need on pidevas kasutuses – elu toimub linna kohal.

Enne parki jõudmist peatume tee ääres ja ostame kaasa pikniku materjali: värskeid puuvilju, kurke ja külma kookose. Rahvuspargis ootavad meid helesinised abajad, peidetud taimestikku mattunud kaljude vahele. Vesi on kirkalt sinine, läbipaistev, liiv pehme.

Jalutame mööda tähistatud radasid. Meid ümbritsevad ahvipered, kes hüppavad puult puule ja uudistavad turiste. Metsaalusel jalutavad punased, sinised ja oranzid krabid nagu liikuvad mänguasjad, külg ees. Ja siis näeme teda. Beebi laisklooma, kes ripub täiesti liikumatult ühe kõrge puu küljes.

Meie lähedal seisab grupp rahvuspargi külalisi. Nende giid paistab päris elevil olevat: “Kas te teate, et laiskloomad kakavad ainult korra nädalas?” küsib ta, vaadates ringi, nagu ootaks ehmunud nägusid. “Ja selleks peavad nad puu otsast kõigepealt alla ronima.” Keegi grupis küsib: “Miks nad puu otsas ei kaka?”

“Hea küsimus!” Giid on selgelt õnnelik. “Nad teevad seda instinktiivselt. Aga see protsess – puu otsast alla ronimine, kakamine, tagasi üles ronimine – võib võtta kuni kolm päeva.” Eva vaatab mind ja teeb silmadega ringi. “Ja see on nende kõige ohtlikum aeg,” jätkab giid dramaatiliselt. “Just siis satuvad nad röövloomadele kõige kergemini kätte. Mõned laiskloomad liiguvad nii aeglaselt, et vetikad hakkavad nende karvades kasvama…”

“Milline geniaalne evolutsioon,” sosistab Eva mulle kõrva. “Kolm päeva wc-puhkust ja siis veel enda märklauaks tegemine. Darwin oleks uhke.” Ma purskan naeru. “Vähemalt nad on ausad oma prioriteetide suhtes.”

Ühe pöörde järel kohtume valge näoga kaputsiinahviga, kes kõlgutab jalgu Costa Rica lipuvarda otsas ja vaatab meid sama hindava pilguga nagu meie teda. Tema kohta öeldakse, et ta on pargi tõeline omanik. Varastab su lõunasöögi, kui hetkeks mujale vaatad, ja istub siis kõrgel puu otsas, süües ananassi nagu prints.

Eva uurib teda skeptilise pilguga. “Okei, ta on küll minu moodi,” ütleb ta kuivalt. “Varastab su toitu, ei tunne häbi ja teeb seda veel üleoleva näoga.” Ahv vaatab talle vastu, pea kaldus, nagu hindaks Eva sõnu. Ma naeran. “Sa oled tõesti oma hingelooma leidnud.” “Jep. Ainuke erinevus on see, et tema saab sellega hakkama ilma püksteta.” Eva vaatab ahvi, kes end minekule seab.

Mõlemad naerame, aga naeru sees on tunda pisut koduigatsust. Eestis on tulemas jõulud, ja olen märganud, et minus kasvab igatsus teatud maitsete järele: ahjukartul, hapukapsas, must leib. Siinne menüü koosneb enamasti puuviljadest, riisist, munast  ja ubadest. See on ülimaitsev ja värske, aga vahel tekib igatsus tuttava ja koduse järele. 

“Mul on idee,” ütlen. “Võtame kurgid kaasa ujuma. “Kurgid ujuma?” Eva vaatab mind nagu oleksin hulluks läinud.  “Siinne vesi on äärmiselt soolane. Ja soolakurk on üks neist maitsetest, mis kuumas troopikas mulle kõige enam rõõmu pakuks.” Eva pööritab silmi. “Oot, sa tahad merevees kurke marineerida? Päriselt?” “Täpselt.” “See on kas geniaalsus või päikesepiste,” ütleb ta, aga haarab kurgikoti. “Olgu, teeme ära.”

Võtame kurgikoti ujuma minnes kaasa. Lõikame kurgid pooleks ja jätame nad veidiks merevette. Ootan hetke ja siis ampsan. “Ja?” küsib Eva, aga tema näost on näha, et ta ei usu sellesse. Täiuslik, soolane, krõmpsuv, külm. “Peaaegu nagu kodus,” ütlen silmad kinni.

Eva võtab kahtlevalt ampsu ja tema näoilme muutub. “Ooo. See päriselt töötab.” Ta raputab pead. “Ma ei usu, et ma seda ütlen, aga… see on geniaalne.”

Kui jalutame tagasi auto suunas, satume mango puude alla. Lõhn on juba kaugelt tunda: magus, üleküpsenud, veidi mädane. Nagu siis kui Eestis õunamahla teha ja see ködi pikemalt seisma jääb. Lõhn juhatab meid puude alla. Sealne teeäär on üle külvatud kollastest piklikest mangodest. Neid on mitmes kihis. Pealmised veel värsked ja kuldsed, allpool pruunid ja pehkinud. Alumistes kihtides on näha liikumist. 

Nopime mõned mangod kaasa, kuni meil on neid suur kotitäis. Jalutame autoni, lehvitame ahvidele hüvastijätuks ja keerame taas Pan-Ameerika maanteele. 

Meie järgmine peatus on Tárcoles jõe sillal. Sõidame sellest üle ja pargime auto otse Pan-Ameerika maantee äärde. Autod vihisevad mööda ja jalakäigurada pole kuskil.

„Okei, see näeb täiesti turvaline välja,” ütleb Eva kuivalt, hoides kotist kinni. „Arvatavasti mitte,“ muigan, „aga see peatus on kohustuslik.“

Tárcoles jõgi on tuntud kui krokodillide paradiis. Juba sillalt üle sõites näeme neid. Laisad pruunid kehad, mis hulbivad jões nagu palgid. Neid on nii palju, et me loobume kiiresti loendamisest. 

“Kui suured need on?” küsib Eva, toetudes silla raudpiirdele, aga hoides distantsi. “Mõned üle kolme meetri. Vaata seda seal,” osutan ühele, kes ujub just meie alla.

Enamasti hoiavad nad teineteisest paarimeetrist vahet, lesivad rahulikult, päike selga soojendamas. Aga kui mõni neist teisele liiga lähedale liigub, käib liikumine välgukiirusel. Veepind vahutab, hambad vilksatavad.  “Appi,” sosistab Eva. “See oli… intensiivne.”

Lühike, kiire võitlus. Ja siis on kõik jälle rahus. Üks kaob jõkke, teine sirutab end välja justkui poleks midagi juhtunudki. 

Ma räägin talle, kuidas kord aastas nad merre lähevad toitu otsima ja kogu rannik saab neist täis. 

„Oh fantastiline,” ütleb Eva. „Hea, et me neid kurke kastes sellist seltskonda ei kohanud. Oleks olnud veider neile selgitada, miks me nende territooriumil snäkke valmistame.”

Jätkame oma teekonda ning peale mõnetunnist sõitu jõuame Puntarenase linna. See sadamalinn asub kitsal poolsaarel ja on olnud Costa Rica jaoks ajalooliselt väga oluline ühenduslüli Vaikse ookeani ja sisemaa vahel. Linn on lärmakas ja päikese käes veidi tuhmunud, täis kohvikuid, suveniirimüüjaid ja rannatuult. Me ei peatu pikemalt, kuna oleme saanud hoiatusi, et rendiautosid ei tasu siia üksi jätta. 

Siit algab meie praamisõit Nicoya poolsaarele. Vesi sillerdab, tuul toob endaga soolase lõhna ja õhus on ootust. Meie teekond hakkab jõudma lõpusirgele ja ees ootab uus lugu. 

Nicoya on Costa Rica kuum ja tolmune poolsaar, mis on tuntud oma kuiva troopilise kliima, pikkade liivarandade ja intensiivse päikese poolest. Kui lõunaosas ümbritses meid lopsakas džungel ja niiskus kleepus nahale nagu soe tekk, siis siin on õhk kuiv ja teravam, võrad hõredamad. Põlenud rohumaade ja hõredate metsade vahel on rohkem asulaid, rohkem inimhääli.

Nicoya kuulub “siniste tsoonide” hulka, kus inimesed elavad kauem ja tervemalt kui kuskil mujal maailmas. Nende sõnul tänu värskele toidule, liikumisele, füüsilisele tööle ja kogukonnale. Ehk võtab see rütm meidki endasse.

Praamilt maha sõites suundume Santa Cruzi linna, kuhu jätame oma rendiauto. On hiline pärastlõuna ja kohalikud poed sulguvad kümne minuti pärast. Jookseme poodi, kuid riiulite vahel jääme ummikusse. Kõik on täis tundmatuid pakendeid ja kahtlaseid, ebaloomulikke värve. Puuvilju on vähe, tuttavaid toiduaineid veel vähem. 

Tunnen, kuidas minus kasvab väsimus. Pikk päev praamil, kuumus ja pidev vastutus on jätnud jälje. Olen olnud terve tee see, kes juhib, otsustab ja hoiab suunda. See on peen väsimus, mida märkan alles siis, kui käed roolist lahti lasen. Eva on olnud mu kõrval toeks, aga ei ole võtnud juhtimist üle. Ja see on omamoodi loomulik, kuna tal ei ole lube, kuid tunnen taas, kuidas sarnane dünaamika on kestnud reisi algusest peale. Liiga palju vastutust.

Siis märkan tuttavaid rohelisi padrón pipraid. Need näevad välja täpselt nagu need, mida Hispaanias süüakse. Maitsev, turvaline, tuttav. Kui keegi ei võta juhtimist, võtan selle harjumusest. “Võtame need,” ütlen kindlalt. “Need muutuvad grillides suussulavaks, veidi mõrkjaks kõhutäiteks.” Ma ei küsi rohkem, vaid otsustan. Need on ainsad toiduained poes, mille ma ära tunnen. Haarame lisaks kaasa ka vett, saia ja võid. Eva nõustub ilma midagi ütlemata.

Meile tuleb Portero külast järele meie uus võõrustaja, Sofia mees, Liam. Pikad, pusas juuksed, lühikesed püksid, paljas ülakeha, rahulik olek. Hipiliku olekuga ameeriklane, kes on Costa Rica oma koduks valinud. Me viskame oma kotid tema avatud autokasti ja hüppame ka ise järele.

Tee järgmisse koju pole pikk, aga see on piisavalt lõbus. Juuksed lendavad tuules silmadesse ja suhu. Kastist näeme mööda libisevat maastikku: tolmused teed, mangode varjud, eemal sinetav meri.

Liam peatub kõrge valge aia taga. Värav avaneb aeglaselt ja meie ees on täiuslik aed. Valged ja puitdetailidega majad ümbritsevad rohelust, kõrged mangopuud sirutuvad taeva poole. Aia südames seisab suur avatud joogasaal, mille seinte asemel on lendlevad kardinad, ja selle kõrval peegeldab eresinine bassein palme ja laotavat taevast.

Enne kui jõuan seda kõike endasse imada, sööstavad meie poole viis koera. Kõik on eri suurustes, värvides ja häälega. Nad hauguvad, nuusutavad, tiirutavad ümber meie jalgade, justkui uudishimulik eksamikomisjon, kes otsustab, kas oleme nende karja väärilised.

“Tore,” ütleb Eva kuivalt, kui üks suuremaid koeri tema jalga nuusutab. “Turvakontroll.” Liam naeratab ja tutvustab neid ükshaaval: “See on Luna, see on Coco, see Bongo, Max ja kõige väiksem Chispa. Meil on üks koer veel, Negra, aga ta on alles pisike ja toas.” Püüame astuda edasi, aga kutsud blokeerivad me tee ning nõuavad tähelepanu.

“Esialgu paneme teid Evaga ühte korterisse,” ütleb Liam, kui ta meid mööda aeda edasi juhatab. “Aga paari päeva pärast saate kumbki omaette elamise.” “Päriselt?” küsin, vist liiga innukalt.

Ta naeratab. “Pärast hostelite ja jagatud vannitubadega elu tundub see ilmselt luksus?” “See tundub nagu unistus,” vastan.

Liam teeb meile tuuri, tutvustab maja, joogasaali, pesumasinat ja õiget viisi, kuidas linasid voltida. Siis jätab ta meid rahus lahti pakkima. 

Oleme näljas. Viskame oma rohelised piprad ahju, saia rösterisse. Lõpuks ometi saame sooja sööki. Kui esimesed pipraribad on küpsenud ja kergelt pruunistunud, paneme need võist läbi imbunud krõbedale saiale ja hammustame. 

Ei. See ei ole padrón. See on midagi… väga kohalikku. Ja väga tulist. Tunnen, kuidas kuumus ronib mulle näkku, põsed lähevad punaseks. Maitsetundlikkus kaob, alles jääb ainult põletav tunne. Ja muud meil süüa ei ole.

Eva on vapper. Ta ei ütle midagi. Istub ja hakkab oma saia sööma ettevaatlike ampsudega. 

Kuid siis, kui põletav tunne ei taha kaduda, peatab ta hetkeks söömise. Ta silub laudlina serva sirgeks, justkui joondaks mõtet, ja tõstab siis silmad. “Okei, aga miks sa pidid kohe otsustama?” küsib ta otsekoheselt. “Oleksime võinud veel vaadata, mida seal oli.” “Ma… Ma tahtsin, et me lõpuks sealt välja saaksime,” ütlen, aga tunnen, et see seletus ei leevenda midagi.

Teist korda tõuseb sama teema — vastutus. Kerge ja jagatud rütm hakkab nihkuma. Midagi jääb õhku nagu pipra kuumus, mis jääb keelele põlema.

Jalutame randa. Potrero on pisike, haljendav ja hajali rannikulinnake. Teed on tolmused, ääristatud mangopuude, karjamaade ja hõreda haljastusega. Jalutame mööda puust, mille oksal istuvad kanad nagu kuningannad, täiesti omas elemendis. 

Ühel hetkel tormab meie suunas mänguline labrador, kelle saba teeb rõõmust propelleri ringe. Ta tiirutab ümber meie, nagu oleks meid kaua oodanud, kuni vajub lõpuks keset teed pikali. Kratsime ta kõhtu ja liigume edasi, tema aga jälitab meid veel mõnikümmend meetrit, tolmusel teel porilompe tähele panemata. 

Ja korraga torkab südamesse terav igatsus. Minu enda kutsikas Zorro, kes tegelikult on juba ammu suur koer, ootab mind kusagil lumehangede vahel, saba sama rõõmsalt vehkimas. 

Jõuame randa just siis kui päike libiseb silmapiiri taha. Metsased saared ulatuvad veest välja nagu valvurid, kes hoiavad randa oma embuses. Koerad istuvad rannas ja vaatavad päikeseloojangut, jälle see sarnasus Panamaga. Taevas on täis kiudpilvi, mis on värvitud oranžiks, kollaseks, roosaks, roheliseks ja lillaks. Värvid segunevad, muutuvad. Tähed on juba taevas. Ja ka ookean peegeldab kogu seda ilu ja värviküllust.

Eva vaatab taevast ja raputab aeglaselt pead:„See on täiesti ebaaus.” “Mis?” “Et selline ilu eksisteerib ja ma pean ikka mingil hetkel koju tagasi minema.” Ta kehitab õlgu. “Aga vähemalt ma tean nüüd, et see on olemas.”

Mõistan, et mu roll polegi kunagi olnud midagi muuta või parandada, vaid olla kohal. Vaadata, näha, kogeda ja lubada ka endal olla osa sellest ilust, mis voolab lihtsas olemises. Võib-olla ei peagi valima, kas olla vaatleja või osaleja. Mõnikord olen mõlemad korraga ja see on täiesti piisav.

Tagasitee kulgeb mööda pimedaid, tolmuseid tänavaid. Õhk on soe ja täis ritsikate sirinat. Lambiposte on vähe, valgusvihk libiseb taskulampidest jalge ette. Kutsikas ilmub taas nähtavale, saba vehklemas, silmad säramas. Ta ründab meid rõõmuga ja kukub esimese võimaluse peal selili, jalad taeva poole, keel suunurgast väljas. Kratsime ta kõhtu ja lubame tal meid mõnda aega saata.

Kui lõpuks oma uude koju jõuame, võtab meid vastu soe hämarus ja valged linad, mis tunduvad pehmemad kui kunagi varem. Spiraaliga kivi libiseb mu peopesast öökapile. Silitan siledat serva: kõik läheb mööda ja jääb ometi. Ilu vahetab vaid kuju. 

Alles siis taipame, kui väsinud oleme. Vajume voodisse ja silmad sulguvad hetkega. Kuskil väljas haugatab kutsikas ja öö neelab kõik hääled. Ja kui uni tuleb, näen korraks veel unes Zorrot lumehangede vahel. Saba tegemas ringe nagu teaks, et hoian tal silma peal, isegi kui olen kaugel. [lõpp]

Loe ESIMEST OSA

Loe TEIST OSA

Loe KOLMANDAT OSA