„Eesti lipp ümber palli“ uus ja täiendatud trükk nüüd väljas
Sagedamini esinev merehäda on mai de mer ehk tavaline merehaigus. See ebamugav tõbi tekib nägemistaju ja sisekõrva tasakaalutaju vahelisest konfliktist. Haigus võib avalduda väga erinevais vormides. Enamik purjetajaid elab pärast pikemat kindlal maal olekut esimestel merepäevadel, eriti, kui need juhtuvad karvasemad olema, läbi merehaiguse malbed vormid – unisuse ja väsimustunde. Päev-kaks pärast sadamast lahkumist oli salong tavapärasest hõredam, isegi lugemine ei istunud, lihtsalt magati või mõeldi kois omi kurbi mõtteid (sest merehaigus ei soosi kohe kuidagi filosofeerimist ja kaunitele kunstidele keskendumist). Veidi raskema merehaiguse sümptomiks on söögiisu puudus ja iiveldus.
Aga siingi peavad kõik veel vapralt vastu, võitlevad haiguse ja iseendaga, heidavad pingutatult oma enesetunde üle nalja ja sunnivad end kuiva leiba sööma. Paraku ei allu see haigus kuigi palju autosugestioonile ja tahtepingutusele. Kui su pea on ikka nõnda ehitatud, et paarikümnest sõlmest suuremat tuult ei talu, siis pole midagi muud teha kui kannatada. Ainult kannatamine võib siin tulemuseni viia. Esiteks lõpeb iga maruilm ja sõit kord otsa. Teiseks tahab merehaigusest vabanemine siiski mingit treeningut. Mart mäletab, kuidas ta kaheteist-kolmeteistaastase poisikesena oma esimesi avamereretki tegi. Iga vähegi tuulisema ilmaga teadis ta ette, et Pirita muulidest välja saades ei möödu palju aega, kui tuleb kalu toita. Seetõttu oli ta ka väga mõistev meie vahetusmeeste osas, kel harjumata ookeanilaine olemise ebakindlaks loksutas. Ja kui üks neist neljandat päeva näost rohelisena roolis püüdis seista, sest seista suutiski ta vaid roolist kinni hoides, andis Mart lahkesti loa tal end veidi varem kui ette nähtud, laevast maha kirjutada.
Vahetusmadrus Tarand, kes samuti iseendaga südi kahevõitlust pidas, kirjeldas olukorda järgneva eneseirooniaga: „Mõni mõtleb, et merehaigus on vältimatu, sest tasakaalumehhanism inimkehas lihtsalt toimib nii. Minu kogemuses, mis ei pruugi põhineda teaduslikul maailmavaatel, on see ennekõike psühholoogiline probleem. Ma olen endale sisendanud, et ma ei karda seda haigust, ja õnnestunud autosugestiooni korral ei taba see mind ka tormise ilmaga. Kuid vahetevahel juhtub vastupidine. Näiteks Funchali sadamast Madeiral Lennukiga merele minnes teadsin raudkindlalt, et ookean on nii suur meri, mida minusugune pole varem näinud, ja sestap jään vältimatult merehaigeks. Esimene kiilulaine, mis meid muuli tagant väljudes tabas, saavutas tulemuse.
Tundsin südame all kerget puperdust ja esimene kõõks või öök järgnes viivitamatult. Närisin põski, toppisin näppe kõrva ja ampsasin kiiresti kuivikut. Läks kergemaks. Ka laine polnud mitte miskit muud kui hellitav. Tuul soodne. Meeskonna ülejäänud ja karastunud liikmed käitusid tavapäraselt. Veerand tunni pärast tundsin, kuidas sigaret hakkab teisiti maitsema… Tubakasuits tundus magusimalana ja magu asus esimesi arglikke kokkutõmbeid tegema. Oli viimane võimalus end kokku võtta, sestap sõin kiiruga ära õuna ja nosisin tüki leibagi sisse. Aitas paariks minutiks. Oli tarvis kokpiti põhja kummarduda, et miskit otsa sorida, sinnapaika see töö jäigi, sest sisikond hakkas pahupidi minema. Kogenud oksendaja ei ava kohe suud, vaid suudab end alltuulepoordini kallutada… ja siis kostab säält hääli. Iga inimene on pisut erinev, justkui vaskpillidki ajavad erinevat heli. Igatahes saab protsess alguses suhteliselt ruttu läbi ja poolseeditud toidukese maomahlakastmes pistavad mereelukad nahka. Pärast sellist tühjendust on natuke aega kergem… Seda muidugi üksnes juhul, kui oksendamishoos mõni tummisem toidutükk ninaõõnde ei trehva. Seal kõditab ja kipitab too happeline tükike ja toidab haistmismeelt maomahla magushapu lõhnaga. Siis võib juba lihtne nuuskaminegi sujuvalt öögatuseks üle minna. Poole tunni pärast tekib tunne, et polegi mõtet mingit asendit tekil võtta, niikuinii tuleb kohe ripplamangusse tagasi asetuda.
Kahekümnendal korral annavad kõhutõmblused kaladele juba minimaalselt toitu. Läbi kõri väljastub ehk vaid rohekat sappi. Magu aga tõmbleb seda enam, nii et toenglamang kestab kauem. Isegi sülitada ei saa, sest see ollus on nii liimjas, et tolgendab lõuani ja tuleb neelates suhu tagasi. Abiks võib olla mõni vallatum lainehari, mis sihverplaadist üle käib. Targemad mehed annavad nõu pikali visata. Eks tekil oldud kaksteist tundigi sunnib mõtet sinnapoole. Aga blokeering tuleb ka kähku: „Kurat, siis peab ju alla kajutisse minema, lõhnavast kambüüsist mööduma… Parem pikutan siin.“ Apaatia on juba nii suur, et ei tee märkamagi, kuidas teistel, kes laeva edasiviimisega tegelevad, jalus oled. Halssimisel kukud kõpsti allatuult ja lamad sootidel. Viimaks saab teistel villand ja nad kamandavad su koisse. Sääl mõtled lõpuks vaid ühte: „Mis mul kuival maal viga oli, miks ma pidin siia tulema? See ei lõppegi ju ära!“ Heasüdamlikumad meeskonnakaaslased toovad plastmasspange koisse, et poleks tarvis muud kui koonuke selle servani kergitada. Peldikusse ju minna ei saa, ei jõuaks õigeks ajaks kohalegi, ja teiseks säälgi on lõhnad.
Vingematel kordadel olen saanud merehaiguse ka „nakkuse teel“. Siis, kui keegi on juba enne mind pange kaissu võtnud ja mul tuleb seda tühjendamas käia. Aroomid ja sõltuvalt toidukorrast ämbris loksuv ollus mõjuvad nii, et pangetäiele läheb järele ka suur osa enda sisemusest. Vaid väga kanged sõitjad on minu imestuseks säilitanud rahu ka olukorras, mil neil kellegi seedimata lihatükk või õunasüda laubal või habemes tolkneb. Pesevad hiljem näo puhtaks ja asi ants.
Piiksud viimase mahla seedeelundeist ämbrisse. Protestivaimus ülesvõetud laulujoru ei aita, sest selgematel hetkedel kuuled isegi, et viisi pidada ei suuda. Vajud unne.
Ärgates on enamasti kõik korras. Lähed välja, viskad iseenda üle paar krõbedamat kommentaari ning suudad taas laevatöid teha. Eks soliidne ole igaks juhuks WC üle küürida ja soodid veest läbi tõmmata, et teised ei peaks sinu järelt liig palju koristama. Ja siis ei pelga enam köögitoimkondagi. Stabiilsus on käes ja see, et kunagi sadamas kai kõikuma tikub või et mittekõikuvas WC-s istudes käega seinast hoidma pead, pole üldse hirmutav perspektiiv. Elu on jälle ilus ning elamist väärt.
Parem olla merehaige kui igavesti haige mere järele.“
„Eesti lipp ümber palli“ uus ja täiendatud trükk on müügil Rahva Raamatus ja teistes hästi varustatud raamatupoodides.
