Ei saa me läbi Lätita...

Meie reisi esimeseks peatuseks sai Jurmalas Nemo kämping. See kämping oli ühe mahajäetud nõukogudeaegse hotelli või sanatooriumi territooriumil. Jurmalas on üldse väga palju tohutuid hoonekomplekse ning ka eluhooneid maha jäetud. Minu jaoks tundus see kummaline, kuid mees selgitas, et suure tõenäosusega on tänapäeval odavam ehitada uusi hotelle kui neid vanu, aga uhkeid hooneid restaureerida.

Teekond viis Jurmalast edasi mööda rannaäärt. Igas võimalikus kohas mere ääres soovisin ma peatust. Kuna suvi oli väga soe, siis nautisin isegi mina, kes ma muidu väga veelemb ei ole, meres sulistamist. Kindlasti oli meil plaanitud esimese päeva õhtuks välja jõuda Kolkasse ja selle plaani me ka täitsime. Kolka neemel oli täiesti isesugune vaatepilt see, et neeme uhasid ühest küljest lained ja teisest küljest lained ja tekkis ristlainetus, mida me mehega kumbki varem näinud ei olnud. Ilm oli parajalt tuuline ning neemel tundus olevat windsurfarite paradiis. 

Edasi sõitsime ikka mööda mere äärt. Ööbima jäime seekord Mikeltornis´e kämpingusse, sest selle lähedal olid Läti kõige kõrgem ja kõige vanem tuletorn, mida me kindlasti lähemalt uurida kavatsesime.

Jätkuvalt edasi mööda mere äärt ja kämpinguid, mis olid mere ääres, kuni jõudsime Ventspilsi. Ventspils on teada ja tuntud kui skulptuuride ja lillede linn. Olulisel kohal Ventspilsis on lehmad 🙂 Ventspilsis kulus ära terve päev. Edasi viis teekond Jurkalne pangale, mis esimese hooga oli minu jaoks pettumus. Kui Saaremaale lähen, siis üritan ikka ära käia Panga pangal, mis on üks minu lemmikkohti. Jurkalne pangal ei olnud Panga pangaga aga mitte raasugi sarnasust – see oli täiesti liivast pank.Järgnevalt viis tee Liepajasse, mis jäigi meie reisi viimaseks mereäärseks punktiks. Seal saime ka oma reisi esimese päris korraliku vihma. See aga ei takistanud meil minna Karostasse, mis on endine kinnine sõjavälinnak ja kus nüüd on endisesse sõjaväevanglasse tehtud muuseum.

Liepaja linn, Karosta ja mere äärde tehtud kindlustused, mida andis päris otsida kohe, võtsid meilt jälle terve reisipäeva. Aga nüüd tuligi Leedu piir ette ja oli aeg hakata kodu poole tagasi sõitma. Nüüd võtsime ette piirkonna turismikaardi ja hakkasime selle järgi tagasi tulema. Eesmärgiks ei olnud kõige otsem, vaid meie hinnangul kõige huvitavam tee. Olime küll mõlemad enngi Lätis käinud, kuid Kurzeme piirkond ja kogu Lääne-Läti oli jäänud millegipärast varasematest marsruutidest välja. Avastasime endi jaoks palju suurepäraseid ja väga ilusaid kohti. Eriti vääriks märkimist Sabile veinimägi, mille me leidsime täiesti juhuslikult ja mille olemasolust meil kummalgi varem aimu ei olnud. Tuleb aga välja, et veel kümmekond aastat tagasi toimus sellel kõige põhjapoolsemal veinimäel täiesti arvestatav viinamarjakasvatus ning veinitootmine. Boonuseks viinamäele sattusime ühele õuele, kus kohalik proua oli teinud elusuurustest nukkudest väga uhked kompositsioonid, mis moodustasid üllatava väljapaneku.

Meie teele jäi veel väga mitmeid huvitavaid ja tähelepanuväärseid kohti. Reis sai oma kulminatsiooni aga jällegi Jurmalas, kuhu olime plaaninud ööbima minna. Kuna viimasel reisiõhtul sadas juba päris korralikku vihma, siis telki me enam minna ei plaaninud. Kõik teeäärsed matkamajad ja kämpingumajakesed olid aga juba hõivatud. Nii võtsime viimases hädas välja oma piirkonna brošüüri ja hakkasime kämpinguid ja hostele läbi helistama. Meie õnneks majutab vähenõudlikke reisijaid ka Livu Akvapark. Meie viimane reisiöö möödus lisaks magamisele ka veepargi basseine ja tähistaevast vaadeldes, sest üle poole seina ja laepinnast moodustas klaas.

• Jurmala
• Jurmala majutus
• Livu Akvapark