Ei tahagi Mongooliasse

Nüüd hakkab siis see tavaline reisieelne deprekas peale. Et peaks hakkama varahommikul Moskvasse sõitma ja sealt edasi Ulaanbaatarisse lendama, aga tegelikult ei tahaks kuhugi minna, no äärmisel juhul Tartusse ema juurde. Seegi teoreetiline reis tundub praegu ränkraske katsumusena. Siis hakkab pea leiutama kõikvõimalikke põhjuseid, miks oleks hea koju jääda. Esiteks on lõpuks ometi üks ilus suvi Eestisse saabunud. Teiseks ei tea ma ikka veel, millal ja kuidas ma koju tagasi jõuan. Mongoolia-Vene piirilt (Tsagannuur-Tašanta piiriületuskohast Altais) on Barnauli, kus rongid Novosibirskisse lähevad ja lennukid Venemaa Euroopa osasse lendavad, päris tükike maad, mille läbimise osas pole mul veel mingit kindlat plaani. Tähendab, et üsna kindel on, et tuleb Altai mägedes Tšuiski maanteel seljakott seljas lihtsalt hääletada. Kuna reisikaaslane, kellega koos pidime minema, põdes hiljuti väsitavat tõbe, siis ekslen seal mägedes sel korral üksinda. Õnneks on seal praegu ka ööseti üsna soe (11-12 kraadi, aga terve järgmise nädala lubab cnn/weather vihma, ma peaks sinnakanti jõudma paari nädala pärast). Igaks juhuks pakin seljakotti madratsi ja magamiskoti kõrvale ka väikese mägitelgi ja pisut kuivtoitu. Kolmas ja kõige olulisem põhjus mittelahkumiseks on aga see, et ei raatsi naise ja laste juurest ära minna.  Vana rändur muutub nostalgiliseks, võiks ju irvitada. Tegelikult on see igakordne tunne, esimestest minekutest saadik. Kuigi ühelt poolt nagu väga tahaks, siis teisalt ei suuda end kuidagi kodust lahti rebida.  Tahaks iga päev vaadata, kuidas väike poeg maailma avastab ja tahaks ise kogu aeg väikese mehena kusagil kaugel maailma avastada.

• Altai
• Mongoolia