Elu päkapikumaal

Indoneesia on tohutu. Mööda ekvaatorit umbes 5000 kilomeetri raadiuses kulgev arhipelaago moodustavad üle 17 000 saare, mille 230 miljonit elanikku jagunevad 300 etnilisse gruppi ning räägivad umbes 200 erinevas keeles. Animistlike uskumuste ja praktikatega segunesid hinduistlikud, budistlikud ning umbes 11. sajandil jõudis siia islam.

Täna on Indoneesia populatsioonilt maailma suurim islamiriik, kuid tundub, et Allah pole oma kätt sugugi mitte igasse eluvaldkonda sisse surunud, nii nagu ka paljud kohalikud nimetavad end ID-moslemiks – moslem ainult passi järgi. Elu on siin märksa variatiivsem. Erinevad uskumused ja praktikad käivad käsikäes, külg-külje kõrval teineteist segunemiste või vastandumiste kaudu rikastades. Nii on ka Indoneesia rahvuslikuks loosungiks Unity in diversity ja Jaava saare pulmas riietub pruut mitmeid kordi ümber vastavalt kas moslemi-, jaava või spetsiifilisema kodukandikultuuri tseremooniateks.

Augusti keskel tähistas Indoneesia oma 65 vabariiklusaastat pärast hollandlaste sajanditepikkust kolonisatsiooni, mille peale Yogya rokkbänd ironiseeris oma Facebooki müüril: 65 years of dreaming. Asi areneb, aga omas rütmis. Ja Facebook on siin suurim sõna, nagu ka kõikvõimsad mobiiltelefonid ning odavad nelgimaitselised sigaretid. Need kolm on Indoneesia linnanoore vahetus kasutuses 24/7, nagu ka isiklik tsikkel, milleta kuidagi ei saa. Mina tunnen end nagu king-kong päkapikumaal. Inimesed on pisikesed ja armsad, nagu lapsed, kes kunagi suureks ei saa.

Minu kodulinna Yogyakartat peetakse Indoneesia elamissõbralikumaks linnaks. See kolme miljoni elanikuga city on Indoneesia haridus- ja kultuurikeskus, mida Eesti kontekstis võiks vabalt võrrelda Tartuga. Siin on Indoneesia vanim ülikool ja paljude meelest kogu Kagu-Aasia aktiivseim kunstikese. Nii ongi linn jagunenud kahe võimu vahel – tudengid põhjas ja kunstnikud lõunas, sultan oma uhke paleega nende vahel. Veel on Yogyakartal oma aktiivne vulkaan, mis selgetel hommikutel tossutab vaadet minu maja rõdult. Ja veel on Yogyakartal oma ussikuninganna rand, mis pooletunnise sõidu kauguselt lõunasse heidab kuuma linna kerget seabreeze’i.

Olme-elu siinses linnas joondus juba mõne päevaga minu meeleheaks. Jagan hiiglaslikku villat kamba mõnusate välkaritega, nii Ungarist, Slovakkiast kui Senegalist. Indoneesia tüdruk oli ka, aga praegu lasi ta oma bule’st (nii nad nimetavad valgeid) peigmehe juurest jalga. Poisid tinistavad pidevalt kitarri ja tüdrukutega harjutame Bali tantsu, seinad maalidest kirjud, maja ees kõrged palmipuud. Nimetan seda maja hellitavalt hipilossiks – selliseks, millest oleme Beritiga ammu unistanud. Aga Indoneesia hipilossis võib lisaks inimhipidele kohata ka hulgaliselt hipistunud gekosisalikke, vahel ka skvatteritest skorpione ja rotte. Kõikvõimalikud sipelgad olid siin juba enne meid, ent ometi on mu suurimaks foobiaks, et putukad teevad mu läpakasse pesa. Aga mis see inimkäsi ikka, kui elame nüüd troopikas, kus kallab või kõrvetab ning õhk ja muld on elust punnis.

terje

• elu välismaal
• gekosisalik
• indoneesia
• islam
• yogyakarta