Esimene päev. Tartu - Veriora - Lasva - Kirumpää
Et kõik ausalt ära rääkida, nagu peaks üks aus pioneer tegema alustame algusest.
Jah, ma avastasin, et mul on allergia. Selline asi, mida vist nimetatakse nõgestõveks – keha kattub punase väikese lööbega.
Mille vastu saab inimesel allergia tekkida, kui ta on istunud 3 päeva õues ja mitte kuhugile liikunud?
Ilmselt on mul see allergia iseenda ja mu toa vastu.
Selge. Kuna teatud isikud on mulle lahkelt teinud kõiksugu pakkumisi, siis võtsin vahelduseks ühe vastu. Külastada üht maakoha külakandipäeva.
Hommikusest pohmakast sai päevasügiseks suur kiirustamine. Asju kokku panna on lihtne, kui tead, kus nad asuvad.
Kuidagi viisi teen endale poole tunni jooksul selgeks kahe maakonna kännualuste aarete asukohad ja lend jalgratta seljas rongile võib alata.
Tartu raudteejaam on ronge puupüsti täis. Ja ikka õnnestub valele perroonile ronida. Valga pole see koht, kuhu tahan.
Kui viimaks rongi saan, olen higine nagu sportlane.
Aga hilispohmakas kaob ja rong on nagu rong ikka. Minu selja taga sädistavad noored korvpallurid kuni Veriorani.
Veriora on täpselt nii Verioralik, kui ta olla saab. Pood on avatud ka peale 20:00, sest rongiltulijad teevad päeva kassa, kui rong 20.05 kohale jõuab.
Raudteejaama aias joovad noored mehed sikspäkkidest Alexandrit. Ja kõik soovivad mulle head isu, kui oma hilinenud lõunaeinet manustan.
Ja siis jalgratta selga ja sammu marss. Veriora oma Verkaluses jääb selja taha. Järgmine küla Viluste lebab oma grillivas rahus. Nimelt igas aias grillitakse.
Leevi küla tervitab vaikusega. Selles vaikuses veerlevad kaks jalgratturit. Mina ja tema. Tema on vanamees punase särgiga. Mina olen vana mees musta särgiga. Seega kohtuvad omavahel punane ja must.
Leevi veskitammi juures püüab isa pojaga kala. Õnge otsas on ussid, poeg ei ole.
Silla all müdistab elektrijaam. Küll ta ükskord ka elektri valmis saab.
Jõe äärest krokodilli ei leia, aarde leian kergesti üles küll. Kuradi ilus koht.
Ja siis natuke tagasi, et minna edasi.
Leevi mets karjub vaikuses. Pärast teda on tunda maanteel esimest korda Võrumaa hõngu. Maantee hakkab keerlema ja pöörlema, üles ja alla. Esialgu mastaabis, mis jalgratturile meeldib. Ja Paidra juures teen vist oma kiireima kilomeetri.
Pindi küla lähedal silla peal teeb kohalik noormees tutvust mobiiltelefoniga. Ja hõikab mulle muhedalt, et ma “rattal keti maha võtaks, saan kiiremini edasi.”
Paraku pole mul kiiret. Vaid asja siiasamma jõe kaldale.
Tagasipööramist nähes küsib kutt, et kas ujuma. Ja siis lõpuks loomuliku küsimuse, et kas suitsu on.
No mul pole.
Seekordne kännu alune asub kännu otsas. Seda kändu tuleb austada, sest ta on pikem kui mina.
Algul austan valet kändu, kuid kui vihje läbi loen, saab selgeks, et seekord peitjat seitse aastat õnnetut armastust ees ei oota.
Ja siis jällegi natukene tagasi, et minna edasi.
Lasvale on suund jällegi maanteevaikuses.
Lasva on väikekodanlikult ilus küla. Kiriku aias tundub midagi toimuvat. Nagu mingi pidu või nii. Muidu on Lasvagi vaqikuses. Ainult mustrisse värvitud kuratteabmismaja kõrval mängib punane masin tümakat.
Lasva asja ma ei leia. Ei saagi leida, alles nüüd ma teaks kus see on. Leian hoopis paar tehispõtra, kes kerges hämardumises mõjuvad päris ehtsatena.
Lasvalt saab keerata Obinitsa – Võru teele. Nii teengi ja asfalt kannab hästi.
Voki – Tamme küla kohal saan pikalt nautida VAADET. Hakkab vaikselt pimenema.
Võru – Räpina tee on üksnoku – teekoristajad endale kohvikõrvaseks üles kiskunud.
Kääpa küla ilmutab ennast paljude tuledega. Keset neid haugub keegi koera keeles.
Kääpa jõe silla all teen ma sinasõprust liiva ja betooniga. Jalad liivas ja pea betoonis, nii ma selle aarde leiangi.
Jällegi tagasi, et saaks minna edasi. Kuni Võruni sõidavad mööda ülesvõetud ja totaalselt ära söödud teed mööda jeepide hordid. Paneb imestama, aga just sellel kella ajal lõpes Räpinas Setode näidendi esietendus. Eks siis need setukesed oma setukatega kodu poole teel ongi. Ratturile on see äärmiselt ebamugav. Liiklus tihedam kui Tallinn – Tartu kiirteel. Selle vahega, et tee asemel on vaid teepuru.
Võru ringteel saab minna paremale. Ja siis veel paremale. Vaikselt hiilides, et kus on Kirumpääd osutav silt. Esimesel korral eksin eravaldusele, teine kord läheb õnneks. Tihenevas pimeduses laotan üles telgi ja asun magama . Enne veel tossude seest Kääpa silla alust liiva välja valades. Niimoodi sündiski Kirumpää mägi, kui kõik matkalised oma tossudest liiva seal välja valasid.
Kõik on mõnusalt vaikne, vaid üks öösorr soristab läheduses.
