Häälega Horvaatias

Kuna Zagreb polnud meie hääletusreisi destinatsiooniks, siis asusime peale einetamist hääletama. Kohe võttis meid peale kiirabi – ei, me oleme terved – lahke onu tahtis meid lihtsalt edasi Karlovaci viia:) Seal asusime “no autostop” sildi taga hääletama, ent ei möödunud kaua aega, kui juba suundusime toreda saksa perega Plitvitši looduspargi poole. Pere koosenes emast-isast ja kahest adopteeritud mustanahalisest pojast ning koer Suziest, kes oli väga armas kuts. Reisimine nendega oli tore ja seda enam hakaksime neid hindama, kuna Plitvitšis oli eriti raske auto peale saada. Aga nagu tavaliselt tasus lõpuks ootamine end ära. Meid viis Zadari üks lahke onu, kes meile ka viigimarju ostis. Tegime peatuse pensukas, kus oli mõnus kiik ja ilus vaade mägedele, nii et puhkuse tunne oli kerge tulema.

Zadaris hakkasime esimese asjana jäätist sööma. Seal on Gelateria kallid jäätised ühe palliga 6 kuna ehk 12 eeku! Sain seal päeval kirsi, viinamarja ja kookose jätsi. Päris ilus elu! Ja käisime muidugi ka kohe ujumas. Veel vaatasime linnas ringi ja õhtul läksime kaldale lainete tehtavat muusikat kuulama, see oli väga popp ettevõtmine ja palju turiste ning paarikesi istus ka seal. Ööseks kindlustasime endale aga kohakese pargis, kus me polnud ainsad öölised.

Järgmise päeva hommikul läksime kohe jätsi sööma, olin ahne ja võtsn kahe palliga – maasika ja kohvi – jäätise. Käisime veel linna peal kirikuid vaatamas ja ostsime postkaardid ära enne kui kesklinnast minema hakkasime. Siis veel postkontoris kaarte saatmas ja poes süüa ostmas. Siis ei jäänud muud üle kui Zadariga hüvasti jätta. See polnudki nii paha, sest hääletuskohas kohtasime pea toredat poolakat Lukast, kes tahtis järgmine päev oma sõbra pulmas olla. Ta puhkas Splitis ja sõitis seal jahiga ja hüppas koskedest alla. Poolakad meile ikka meeldivad ja tal oli hästi kena naeratus.

Ning hoolimata sellest, et me nüüd juba kolmekesti hääletasime saime auto! Ja veel inglise keelt kõneleva juhiga, mis on alati väga tore. See sloveenlane oli Aleksander Tammerti naise hambaarst Lubjanas ning käib sukeldumas ja üritas meile oma poega ära anda. Asi käis umbes nii. Võtab fotoka välja ja näitab sukeldumise pilte. Siis: “And this is for the laydies. Look at him, this is my son!” Meie siis, et okei, tore. Tema:” Look at him! Isint he goodlooking!” Selle peale arvas Lukas:” I think that they dont want to go to Warsawa anymore. Now theyre heading to Lubjana”. 😀 Sellised lood siis. AGA poeg oli ilus küll.

Siis nad mõlemad veel üritasid hääldada sõna “õlu”, mille peale Lukas arvas, et tema ei saaks Eestis õlle tellimisega hakkama. Ning sloveen muutus “õlu” “luluks”, mis oli kohutavalt naljakas. Kuni Zagrebini oli meile hea tuju tagatud.

Zagrebi teeotsas oli poola haagis politsei poolt kinni peetud, saatsime Lukase küsima, kas ta nendega Poola ei saaks. Politsei oli tore ja meie hääletamise peale ei kobisenud ja tundus, et nad võtavad Lukase peale ja viivad Viini, sest nad veel pidid sinna ka puhkama minema. Meil aga nii hästi ei läinud, tuli mingi rattapolitsei ja hakkas õiendama, et seal ei tohi hääletada, niisiis läksime poolakatega edasi aga nad viisid kohta kus ei saanud hääletada, seega pidime tagasi hakkama hääletama. Käisime bensuka vetsus ja türgi rekkad tahtsid meid Serbiasse viia. Ma oleks kohe nendega läinud aga reisikaaslane tahtis millegi pärast siiski kodu poole minna.

Viimaks saime ühe bosnia-hertsogoviinalse peale, kes meid ka vales kohas maha pani, nii et me pidime kaua hääletuskohta kõmpima ja mu sandaalide tald tuli suts lahti, nii et varbad lopendasid kuskil. Õnneks üks rekka päästis meid ja viis nii 70 km kaugusele Horvatia-Ungari piirist, nii et järgmise päeva ülesandeks oli Horvaatia seljatamine.

See läks alguses üsna raskelt, kuna oli väääga palav, ent keegi ei suvatsenud meid peale võtta. KUNI ühe toreda pereni, kes läks oma vanemate pulma-aastapäevale. Martiina, Dorothea ja Domi osutusid väga toredateks reisikaalsasteks. Domil olid eriti ilusad tumepruunid lokid, mis olid kenas patsis ning õed rääksid ladusalt inglise keelt ja kutsusid meid oma majja sööma ja pesema. Aga meil oli juba üsna kiire Varssavi poole minemisega, nii viisid nad meid piiri äärde ja nõnda jätsimegi hüvasti Horvaatiaga. Ees ootamas veel Ungari, Slovakkia, Poola ja Läti.

• Horvaatia
• Plitvitši looduspark
• Zadar