Häälega Horvaatiast
Astunud rekkast maha, nägin tanklas lustaka lilla kleidiga ema ja tema poega. Ilusate mustade nohikuprillidega tüüp pais
tab kena olevat ning hoolimata sellest, et neil on väike ja uhke kaheuskeline auto, otsustan õnne katsuda. Õnn naeratab ja meid ootab ees meeldiv vestlus toreda naisega ja nämmad saiakesed.
Kuid autost välja astudes algas jama. Keegi ei võtnud peale ja auto, mida me saime aru tulevat tunni aja pärast meile järgi, ei tulnud. Hakkasime kiirteel kõndima linna sisse. Mu katkise sandaaliga oli see üsna ebamugav, nagu arvata võib. Pea peatus üks auto ja mees kisas, et kobige autosse, siin kõndida on ohtlik. Meid kiirdeelt korjanud juhi kõrval istus ilusate siniste silmadega noormees. Lõpuks viisid nad meid bussipeatusesse, et kesklinna saaksime ja käskisid lubada, et me enam kiirteel ei jaluta. Reisikaaslane ütles, et me anname oma parima selleks, aga juba õhtul selgus, et meie parim pole piisavalt hea.
Budapesti kesklinnas algas bussi ja metroo seiklus, saime ühelt naiselt bussis juhendeid ja vahetasime eurosid, sain lausa üle tuhande ungari rahatähe. Bussis nägin ninarõnagaga Robert Trujillot (mitte päris Trujillot aga peaaegu). Süda jättis kohe lööke vahele. Enamus õhtust läks siiski kotiraskuse all jalutamisele ja käe tõstmisele, ilma et see mingit positiivset tulemust oleks andnud. Alle
s pimedas saime linnast välja tänu surfaritele, kes ise Horvaatiasse suundusid. Üritasime veel edasi hääletada aga keegi lihtsalt ei võtnud peale, seega pani äratuse 04.30ks ja pidime vara alustama järgmine päeva.
Ärkasime, meid võttis peale eriti ilus taksojuht (kes parasjagu ei töötanud). Pruunid silmad, tume siilikas, laiad õlad pluss sõbralik ja inglise keelt kõnelev – piisav, et sõbranna hakkaks nende ühiste laste nimedele mõtlema ja mina oleks niisama võlutud. Igal juhul ta küsis, kas meil on ikka süüa jne jne, temaga isegi oleks hea meelega kuskile välja läinud, kui aega oleks rohkem. Aga Miskolci ta meid viis ja sealt pidime rutuga Varssavisse saama.
Edasi saamisega hakkas raskusi tekkima ja reisikaaslane tundus mulle juba päris õnnetu, kui meid tabas uskumatu õnn. Või noh, tore s
loveenlane, kes juhtus Poola Nowy Saczi minema ja kellega ma sain saksa keelt praktiseerida. Või tema rääkis ja ma sain aru ja nats vastasin. Ja Slovakkias kostitas meid restoranis hea kakaoga (vahukoort tuleb panna, märkus tulevikuks), sest meil polnud aega, et süüa. See päev oli üsna näljane, sest ega me kumbki polnud üle poole paki küpsiseid söönud ja ka õhtu ei tõotanud eriti toidurohke olla, juhul kui me ikka oma bussile jõuame.
Aga kell 16.00 olime hääletamas ja 370km kaugusel Varssavist. Kell 19.30 pidi väljuma buss ja vanamehed, kes sloveenlasega äri tegid ütlesid meile, et oleme hullud, kui bussile tahame jõuda, sest sõit Varssavisse kestab 6-7 tundi. Aga proovima peab! Me saimegi endale pruunisilmse juhi, kes esimese asjana ütles, et ta Varssavisse ei lähe aga saame 120 km kaugusele linnast. Kuid kogu see kiiruse ületamine, kaardi lugeja – mu reisikaaslane – olemasolu ja politsei liikumise jälgimine raadioga oli vist liiga vastupandamatu. Sest Radomi juures ma vaatasin, et ou, nii kaugele see mees küll ei pidanud sõitma aga eks taoline põnevus pane adrenaliini tööle ja niiviisi see Superman meid hakkaski elu hinnaga bussile toimetama.
Kui oli 14km Varssavini oli kell 20.20. Õnneks leidis sõbranna juhi Blackberryst ka teiste peatuste ajad ning viimases pidi kollane buss kl 20.50 olema. Selle nimel meie juht trügis ummikus teistest ette ja sõbranna luges kaarti. Linnas pidi tüüp ka keset liiklust tagasi pöörde tegema, sest Ave arust läks ta valesti. Ave ei eksinud, sest 20.56 näen ma meie parkimiskohast kollast bussi kirjaga SIMP…, me pistame jooksu ning jõuame bussini. IME, me jõudsime. Saabub täielik joovatsus, kisame ja kallistame it-tüüpi, keda meie familiaarsus üllatas:) Igal juhul päeva kokkuvõtteks võib öelda: FUCKING POLISH, I LOVE THEM!
Nii saime bussiga Riiga, kust jänest sõites ning hääletades jõudsime juba lõunaks Tallinna, et kumbki ära oma koju minna.
23 kommentaari
-
marge
7. september 2010 kell 21:45 -
Maarja Lainevoog
7. september 2010 kell 21:46haha, totaalselt! 😀
-
Mari-Liis
7. september 2010 kell 22:16Hm, kas sa jätsid kõikide oma küüdiandjate silmavärvi meelde? Aga hea et ikka bussile jõudsite.
-
Maarja Lainevoog
7. september 2010 kell 22:19Kõiki ei jätnud aga kui need olid pruunid, siis paratamatult märkasin. Ja Ungari poisil olid lihtsalt nii erksinised silmad.
Me olime lihtsalt eufoorias, ma arvan, et me saime ikka kohutava adrealiini süsti,s est kui me autos olime unised, siis bussi jõudes olime nii elevil, et tükk aega und ei tulnud.
-
Kadri Kalme
12. september 2010 kell 13:19No peab ikka inimestel julgust olema 😀
-
Leo
14. september 2010 kell 15:10Julge naistervahvas jah 🙂
-
Rauno Ehasalu
29. detsember 2010 kell 16:53Ma olen Kacdri Kalmega ning Leoga täiesti nõus, ma ise ei julge eestiski näppu püsti lüüa, rääkimatta võõrast kohast…
-
Siiri
29. detsember 2010 kell 19:00Olen ise Eestis palju hääletanud, aga mujale maailma pole saanud ei häälega ega niisama..
-
Maarja Lainevoog
29. detsember 2010 kell 19:08Aga soovitan väljapoole ka nina pista:) Eriti Horvaatiasse, praeguse seisuga tahaks uuesti tagasi minna suvel ja kohe tunduvalt kauemaks.
-
Siiri
29. detsember 2010 kell 19:37Aga Maarja- võta mind kaasa 😛 🙂
-
Maarja Lainevoog
2. jaanuar 2011 kell 22:40😀 Et siis juba pakiks asju? Mitte, et tasuta saadud reisikaaslane tore poleks aga sel suvel juba plaan mitmesse riiki minna (Holland ja vb Šveits kui hästi läheb), tundub, et ajaga kipub raskeks minema 🙂
-
Siiri
2. jaanuar 2011 kell 22:49wow kui lahe.. aga mingi raha peab ikka alati kaasas olema. Kui palju peab olema raha kaasas, et kindlalt pinnal püsida, ent samas võimalikult soodsalt hakkama saada :)?
-
Maarja Lainevoog
2. jaanuar 2011 kell 23:53See oleneb täiesti sinu säästmisoskustest ning saatusest:D Itaaliasse minekul kulus mul edasi-tagasi al Tartu kuni Firenze nii 500 Eestis pluss 115 euri teel, enamus läks toidule ja suveniiridele, sest Itaalias oli sõbranna kursaõde, kelle juures elasime ja kelle organisatsiooni pidudel saime endal kõhud täis süüa ja Itaalia reis kestis nats üle 2 nädala.
Horvaatia reis oli nädal ja kokku kulus nii 600 krooni, riia-varssavi piletid saime Simple Exprssilt tasuta ja kogu raha läks toidule:) Sest autojuhid viisid meid sööma vahepeal võis ostsid meiel süüa:D
Ja kalleim hääletusreis oli Hispaaniast Portugali,sest Hispaaniasse lendasime enne ja ma mäletan et lennukipiletid edasi-tagasi olid juba 2500.
Aga kui on aega terve tee hääletada siis saab ikka präis odavalt, eriti kui juua ka ei osta, vaid vetsude kraanist ja toidu peale palavaga nkn palju ei kulu, vähemalt mul, pole nii palju isu siis:) Pluss lahked autojuhid, eks tahavad süüa anda.
-
Pauliine Klaveriratas
8. märts 2011 kell 22:55minul kulus Horvaatias alla 500 krooni ja seegi suveniiridele:) aga seda poolakat ma tahan veel kohata! nii-nii-nii hea inimene!
-
Maarja .
8. märts 2011 kell 23:13🙂 ja neid toredaid oli ikka päris palju, kui mõtlema hakata!
-
Reemet Ruuben
7. mai 2011 kell 23:47Tõeline aja peale minek no 😀
-
Maarja .
29. mai 2011 kell 14:13Jepp, arvatavasti tuleb Saksamaalt tulles taaskord aja peale Varssavisse joosta, et oma üht simple expressi suuna passi aksutada:P Jääb loota, et sama hästi läheb 😛
-
Reemet Ruuben
29. mai 2011 kell 15:01Aga sa võta rulluisud kaasa, saad kiiremini ja saad rulluiskudega sõites ka hääletada 😀
-
Maarja .
29. mai 2011 kell 15:17See tähendab, et tleks lapsepõlve traumad rulluiskudega seoses seljataha jätta:D Kindel maapind ikk parem!
-
Reemet Ruuben
29. mai 2011 kell 15:24Mina pole elu sees rulluiskudega sõitnud ega vist ei hakka ka…:D
Mis traumad..kukkumine ei tee ju küll haiget, pigem maandumine asfaldile 😀 -
Maarja .
29. mai 2011 kell 15:37ma pole ka sõitnud, vaid kogenud pidevat kukkumiste jada 😀
-
Reemet Ruuben
29. mai 2011 kell 17:22😀
-
Maarja .
30. mai 2011 kell 13:32Aga ma loodan, et poolas abistavad rongid, mitte hääletamine, sest vene keelega pole mul erilisi suhteid. Njet on parim, mis välja tuleb aga Poolas reisimine on tõestanud, et vene keel võib välja aidata küll:D
Lisa kommentaar
jep, poolakatega sul veab, sinu riik nagu näha