Häälega Itaaliasse
Reis ise algas Tallinna sõiduga, kust tuli sõbranna juurde Tartusse minna, et siis ühekoos minema hakata. Kuna ma polnud varem ka Eestis eneses hääletanud, siis ma natuke kartsin aga kuna minuga reisis kogenud isik, siis ma suures paanikas siiski polnud. Kohe Eesti-Läti piiri juures, tekkis meil võimalus Itaalia asemel hoopis Hollandisse minna, sest autojuht, kes meid vedas ütles, et kui me õhtuks pole peale saanud võtab ta meid hoopis koos oma puuvilja kastidega Hollandisse kaasa. Siiski enne kui arugi saime, olime omandanud rekka, mis meid Riia poole viis. Nii möödus esimene päev kiiresti, saime 3 rekkaga peaaegu et Poolasse, seda reisikaaslase Triinu süü läbi, kes enne hoiatas esimest rekkajuhti, et toob halba õnne ja ta ei valetanud. Esimesel rekkal läks kumm katki ja me aitasime seda vahetada ja kolmandal plahvatas kumm üsna ootamatult, mistõttu Poola jäigi selleks päevaks avastamata.
Uus hommik saabus ja meid tervitas Leedu külake, kus oli kolmes ilmakaares surnuaed, vaatepilt oli küll vähem hirmsam kui öösel aga siiski veider planeering. Teine päev näitas meile Poolat, kuigi Poolasse sisenemiseks pidime hakkama piiri ääres hääletama, sest piirivalvurid leidsid, et jala piiri ületada pole ikka õige asi. Käisime ka järves suplemas ja avastasime lahked poolakad, nagu tore ehitusmees, kes meile jäätisekokteili ja kohvi ostis. Jäime öö peale, sest Poola on siiski suur ja lai.
Samuti võttis meid Poolas peale meie reisi esimene naine, kes lausa noore tütrega meid oma täispakitud autosse surusid. Jõudsime kenasti Tsehhi, kus üritasime Brnos endale magamiskohta leida. Sõbralikud noormehed juhatasid meid sõbralikult parki, ise imestades, miks me ikkagi hotelli ei taha minna. Hommikul praadisime piiritusega vorstikesi, mis maitsesid nagu piiritus. Midagi läks vist nihu küpsetamisel. Meid võttis peale ühs tore tšehh, eks tahtis meid koju sööma-jooma viia ja folgile aga me keeldusime (põhiliselt minu umbusu tõttu, aga hiljem me otsust ei kahetsenud). Õhtul olime Austria-Tsehhi piiri juures sunnitud ööd veetma, kus väga suured ja ilast nõretavad teod meie magamiskottidel puhkasid. Hommikul saime neid siis puhtaks rookida ligast.
Neljandal päeval saime autobussi peale, mis viis meid kenasti Itaaliasse, nimelt kui me Alpides olime sadas kohutavalt vihma ja autojuht otsustas mitte hotelli minna, sest ei raatsinud meid maha panna tee äärde ja nõnda magasime 2h tema bussis ja hommikul 8 paiku olime Bolonga kiirteel, autod vuhisevad mööda ja meie ei oska muud teha kui käsi laiutada. Keset kiirteed, kus autodel pole ruumi peatuda, ei ole mõtet ei hääletada ega jalutada. Seisime ahastuses. Peagi nägime politsei autot, Triinu tegi see murelikuks – ehk on trahvi oodata -, kuid tegu oli siiski ülimalt sõbralike ja abivalmite politseinikega, kel endil oli küll auto täis, aga kes kutsusid meile puksiiri järgi. Vestlesime siis Itaalia üle ja and andsid väärt nõu, kui vaatasime, et puksiir tuleb kuidagi kaua, selgus, et see oli autoõnnetusse sattunud ja meil polnud taas autot. Nüüd aga asusid politseinikud oma sadat pakki kokku suruma, et meidki sinna vahele pigistada, lõpuks see õnnestus ning pääsesime kiirtee lõksust.
Veel samal päeval jõudisme Firenzesse ja saatsime Annikale sõnumi. Talle oli see üllatus, sest me ei teatanud ette, kuna ei uskunud, et kohale jõuame. Itaallased, tema tööandjad heategevuse organisatsioonist olid veidi endast väljas, sest nad ei saanud meile midagi korraldada. Siiski saime tänu Annikale Settignano mägimajas elada ja voodis magamise mõnusid nautida. Aga ka Ida-Euroopa laste peol palju tikuvõileibu ja kooki süüa ning heategevusliku organisatsiooni villa peol rootsi lauda nautida ning üüratuid koguseid süüa, hoolimata sellest, et sa palusid kelneril vähe panna. Avastasin värskelt pressitud punase apelsini mahla, mis on ulme hea, aga Eestis liiga kallis, et osta. Meile pakiti ka peolaua toitu kaasa, kui seadsime sammud Sienna poole, sest lapsed sõid kogu aeg nii vähe, aga see meile sobis.
Siennasse saabusime õhtul, käisime imekaunil peaplatsil. Kõik kogunesid õhtuti sinna ja istusid tuledevalgel/jõid veini/niisama jutustasid ja naersid. Siennas oli väga kaunis ja me käisime isegi ooperis. Mingi tasuta ooper oli Draculast, täitsa tore oli ja Triin jäi pidevalt magama. Peale Siennat läksime maremma piirkonda, mida eelpool mainitud politseinikud soovitasid. Nautisime eriti soolast merd, ma polnud varem sellisega kokkupuutunud ja hiljem olin punane punnsilm.
Tagasitee saigi mere äärest alguse. Küll taheti meid veel Veneetsiasse viia ja Pisasse aga meie suundusime Trieste kaudu Sloveeniasse.
Tagasitee esimene öö sai veedetud Lubjana ühe surnuaia taga. Väga mõnus ja rahulik oli v.a nõmedate sääskede, kes suured kuplad tegid. Hommikul saime Austriasse suunduma haagise peale, mille sõbralikud kasutajad meile väga meeldisid. Saime kusagile Viinist kaugele, sest nägime vaeva, et pealinna jõuda. Ja nüüd algas vedamine, sest saime autoga Viini just seda teed pidi, mis järgmine päev pidi suletama. Pluss meid sõidutas kohalik Jonny Depp, kes meile oma 8-aastase ja räbala Viini kaardi andis ja oli väga tore. Viinis käisime Hunderwasseri Hausis ja muuseumis ning imetlesime kesklinna. Magasime pargis langenud puude varjus ja isegi väike vihm ei seganud.
Päeval üritasime Viinist välja saada, mis oli natuke keeruline, kuna raha polnud. Alustasime siis hääletamist linnast seest ja keegi ei võtnud peale, seda 5 tundi. Ma jäin juba magama kui üks kolumbialane meile halastas. Ta mängis bändis ja tagumine iste oli trumme täis aga kuna ta arvas, et keegi teine meid peale ei võtaks, ta peatus. Ja eks tal oli ju õigus. Nii saime kuulda jutte Kolumbiast ja pakkumise tema juures einestada ja ööbida. Me siiski keeldusime ja rühkisime Slovakkia poole ja taaskord õnn! Tee, millel sõitsime oli just sama päeva hommikul avatud. Slovakid olid väga hääletajasõbralikud, ei jõudnud kättki tõsta, kui juba autole saime.
Mida lähemale kodule, seda kodusem tunne oli igas riigis. Poolas saime veel türgi külalislahkust tunda, nimelt türklane vehkis oma odekolonni pudeliga ja näitas kätega midagi, ma siis näitasin oma käsi ja ta siis valas sinna kõva törtsu sidrunilõhnalist odekat, et ma käsi pesta saaks. Siis veel asus ise sõbranna jalgu pesema ja lõpuks kasis endki, nii habet kui juukseid samade kätega. Kui ta meid Varssavi juures sõbrale üle andis, saime kohe aru, mis juhtuma hakkab, kui tema omakorda odeka pudeli välja võlus. Ja kui me juba Riias olime, oli sama hea kui kodu. Mis siis, et vihmane bensukas selle moodi väga ei pruugi tunduda aga nõnda oli. Sealt saime endale eestlasest juhi, kes roppe lorilaule kuulas terve tee Pärnusse, see oli küll natuke häiriv, aga ta oli esimene rekkajuht kõigist kohatuist, kes ei suitsetanud! Ja selle öö veetsime Pärnus sõbranna tädi juures. Heal Eestimaal.
42 kommentaari
-
Larko
22. september 2010 kell 04:05 -
Maarja Lainevoog
22. september 2010 kell 14:04Võib-olla mitte, arvestades, et mehed on kindlasti tugevamad ja vihmakindlamad kui neiud 😀
-
Marilin
19. jaanuar 2011 kell 14:49Päris põnev seiklus;)
-
Siiri Kuus
19. jaanuar 2011 kell 22:06Maarja.. Sa oled ikka hull girl 🙂 Aga tahaks ka kusagile minna niimoodi… Eesti siseselt olen ma hääletanud, aga välismaale.. Ei saaks vast keeleliseltki hakkama 🙂
-
Maarja .
30. jaanuar 2011 kell 21:40No ega ma ka hispaania keelt ei vallanud, kui seal käisid. näitad kaardile näpuga ja vehid käte-jalgadega 🙂
-
nele reilson
30. jaanuar 2011 kell 22:04mõnus lugu 🙂 ma lausa kujutan seda seiklust ette 🙂
Siiri: kõigepealt proovi inglise keelega ja kui aru ei saa , siis vehid käte ja jalgadega 😀 Küll nad aru saavad 😀 -
Maarja .
30. mai 2011 kell 13:34Aitäh, üritan kaasahaaravalt reisidest ikka kirjutada:)
-
Siiri Kuus
30. jaanuar 2011 kell 22:05😀 hahahhaaa… 😀 Sama oli siis kui meil inglise keelelaager toimus 😀
Ma ei osanud seletada, et kuidas eestlased mune värvivad.. selleks võtsin soki jalast ja joonistasin tahvlile jne.. Siis ütlesin sibulakoore kohta onion skin jne.. kõik naeravad mind siiani 😀 -
Siiri Kuus
30. jaanuar 2011 kell 22:06Nele.. Ma just sama asja sama moment siin kirjutasingi.. olen seda teinud 😀
-
Siiri Kuus
30. jaanuar 2011 kell 22:08Ahjaa.. Hispaania keelest tean ma niipalju, et mingeid sõnu… Sorry.. kirjapildist pole aimugi.. seebikates ei ole supakaid all 😀
assesiino- mõrvar, borkee-miks, porfavor-palun, mi amore- mu kallis(armastus) ja võibolla mõnd sõna veel -
Maarja .
30. mai 2011 kell 13:34kahtrlustan, et reisil oleks parem kui mõningaid sõnu, nt mõrvar vaja poleks 😀
-
nele reilson
30. jaanuar 2011 kell 22:08siiri: hahaaaa… 😀
-
Siiri Kuus
30. jaanuar 2011 kell 22:10mida Sa naerad- Nele 😀 onju.. kas ma midagi valesti ütlesin???
-
nele reilson
30. jaanuar 2011 kell 22:12ma naersin seda munade värvimise selgitamist 😀 Ma poleks ise selle idee peale tulnud 😀
-
Maarja .
30. mai 2011 kell 13:33ma arvan jah, et Siiri mõtte välgatus on ainulaadne 🙂
-
Siiri Kuus
30. jaanuar 2011 kell 22:13mitte keegi poleks.. Kõik naersid.. isegi ameeriklased.. 😀
-
Maarja .
31. jaanuar 2011 kell 13:43See on tõesti äge lugu:D Varasemalt põhines ka minu kogu teadmine hispaania keelest vanasti vaadatud seepidel aga nüüd olen juba 1 semestri hispaania keelt ka õppinud. Eile just mõtlesin, et kas seekord Hispaaniasse minnes oleks sest kasu ka 😛
-
Siiri Kuus
31. jaanuar 2011 kell 13:52oo… nii lahe.. hispaania keel on üks mu lemmikuid keeli.. Aga ma ei vaata enam seepe ka 😀 sealt siis ka ammutada ei saa 😀
-
Maarja .
31. jaanuar 2011 kell 22:02mul on lemmikuid jaapani, seda õnneks ka õppisin 😀
-
Siiri Kuus
3. veebruar 2011 kell 11:21jaapani keel .. kuidas see lemmik saaks olla.. 😀 uuh.. 😀
-
Maarja .
3. veebruar 2011 kell 11:35Lihtsalt! Watashiha Maarjadesu. Watashiha nihongoga skidesu. Douzo yoroshiko.
-
Siiri Kuus
3. veebruar 2011 kell 11:44nepanimõmm.. 😀 Mitte midagi ei saa aru 😀
-
Maarja .
3. veebruar 2011 kell 11:49Olen Maarja. Mulle meeldib jaapani keel. Meeldiv tutvuda. Japsi tähtetega oleks see: わたしは マリヤです。わたしは 日本語が すきです。 どうぞ よろしく。
-
Siiri Kuus
3. veebruar 2011 kell 11:53Isver-susver… Kust veel need tähed välja võlusid
-
Maarja .
3. veebruar 2011 kell 11:56Kunagi netis laadisin IME jaapani keelse klaviatuuri alla;)
-
Siiri Kuus
3. veebruar 2011 kell 12:04Mida kõike Sa ka ei oska 😀 Universaalne 😀
-
Marilin
3. veebruar 2011 kell 13:10päris hea…Jaapani keelt osata on kyl üks suur rikkus ma arvan;)
-
Maarja .
3. veebruar 2011 kell 13:33Ega ma nüüd päris ei oska, selge pole midagi. Olen vaid kolm semestrit seda õppinud ja natuke oskan 😀
-
Siiri Kuus
3. veebruar 2011 kell 13:41aga hakkama saad ilmselt?? Käed ja jalad ka aitavad veidi 😀
-
Maarja .
4. veebruar 2011 kell 00:00jaapanlaste mentaliteet on nii erinev kui nt hispaanias, kus vehkimine on väga hea abimees. Jaapanis oleks see lihtsalt ebaviisakas 😀
-
Siiri Kuus
4. veebruar 2011 kell 00:11hahahaaa 😀
No ma siin kusagil kirjutasin ka, aga kordan end..
Ameeriklastele pidin seletama kuidas meil Eestis mune värvitakse.. sibula koorte kohta ütlesin onion clothes ja joonistasin tahvlile muna ja nende peale onion clothes ning siis võtsin soki jalast ja näitasin, et put egg there jne.. 😀 me kõik naersime, aga üks naine lubas proovida niimoodi värvida 😀 näis 😀 -
Pauliine Klaveriratas
8. märts 2011 kell 22:51Horvaatiast võib-olla mult teist arvamust ei tule, aga Itaaliast kirjutan küll!
-
Maarja .
29. mai 2011 kell 14:11kuhu jääb Itaalia jutt!? Tahaks midagi toredat lugeda juba:)
-
Maarja .
8. märts 2011 kell 23:09Ahjaa, sul ka ju üdini hääletusreis ning olgem ausad, see oli juttude järgi küll väga põnev. Asu aga kohe asja kallale!
-
liisu
17. aprill 2011 kell 17:28tere, mul samuti plaanis häälega suvel reisima minna. küsimus: kus te ööbisite (kas teil olid magamiskott/telk kaasas ja ööbisite lihtsalt suvalise puude all). teiseks, kus pesite end? ja kas teilt midagi ära ei röövitud, kui magama jäite?
-
Maarja .
18. aprill 2011 kell 11:20Tere-tere! ööbisime magamiskottides, minu meelest on telk natuke mõttetu kui soojale maale reisima minna – umbne ja lisaraskuseks kuumal päeval.
Ööbisime kõrvalisemates kohatades nt mahajäetud rongijaamas, puude all kusagil eemal, kalmistute taga oleme olnud, parkides suurlinnades nagu Lissabon ja Viin. Samas on meile ka võõraste poolt peavarju pakutud. Zagrebis magasime isegi pargipinkidel elumajade juures, kuna paremat kohta ei leidnud.
Seni pole midagi röövitud, vaid Madriidi metroos üritati rahakotti varastada aga se tüüp jäi mulle haledalt vahele 🙂 Ainuke kokkupuude magamise eel on olnud Lissaboni pargis, kus kõigepealt peitust mängivad lapsed meid leidsid aj siis koeraga mees aga nad ei teinud meist välja eriti 🙂
Loodetavasti oli vastusest kasu.
-
liisu
18. aprill 2011 kell 20:15Selge, telki vist tõesti pole mõtet kaasa vedada, aga näiteks kas väikest laptopi oleks ohtlik kaasa võtta?
Ja siis mul veel küsimus, et kui võtaksin fotoka kaasa, siis seda oleks vaja laadida, kus seda teha saab? -
Maarja .
23. aprill 2011 kell 00:53No ma arvan, et poleks ohtlik.
Ise laadisime nt bensukates, hüvaks sõbraks sai Repsol, kus siis sinistes pistikutes oma telefone ja fotoka akusid laadisime. Aga ka osades kohvikutes saab laadida.
-
Reemet Ruuben
27. mai 2011 kell 23:49Hea lugu, sa oled ikka eriline hääletamise fanatt 😀
-
Maarja .
28. mai 2011 kell 11:52No kas fanatt, iga kord kui uuesti hääletama lähen on ikka veel hirm nahas natuke, aga selleks on reisikaaslane, kes selle hirmu ära ajab 🙂
-
Gerda
24. juuli 2012 kell 17:04Väga kift on nii reisida. Oleks ka plaan minna häälega Itaaliasse, kuid kolmekesi tüdrukutega. Huvitav, kas on päris võimatu nii autode peale saada.
-
Maarja .
2. aprill 2013 kell 15:51No kolmekesi on kindlasti palju raskem. Äkki leida neljas reisija veel ja paarides hääletada ja siis Itaalias kohtuda? 🙂
Lisa kommentaar
Ei tea kas juhid ja politseinikud ka noormeeste vastu sama lahked oleksid 🙂