Hipitripp

Berliin 2010.

Kogu see lugu algas tegelikult minu plaanist käesoleval suvel nädal või kaks Berliinis UFA Fabrikus lavakujundust õppida. Sain neilt kevadel kutse ja küsisin Kulkalt raha, mida ma ei saanud. See kurvastas mind väga. Die UFA Fabrik ootas mind, sõber Elena oli Berliinis öömajaks korteri üürinud. Kõik oli olemas peale lennukipileti raha Mõned nädalad hiljem sõpradega õlleklaasi taga istudes tekkis aga uitmõte, et miks mitte siiski minna. Minna häälega kohale ja vaadata, millest ma ilma jäin. Tõesti, miks mitte?

Juuli keskmise neljapäeva õhtul ma veel ei teadnud, kuidas ja kellega ma järgmisel hommikul stardin. Hipielu plussiks on see, et kõik on võimalik ja plaane võib teha igasuguseid, igasuguste inimestega. Halb osa on see, et nende inimeste ja plaanide peale ei saa eriti kindel olla. Nii ma ei teadnudki reisile eelneval õhtul, kus mu reisikaaslane on ja kas ta üldse tuleb. Alguses muretsesin, aga siis mõistsin, et reis on juba alanud. Ma olen vaba ja võin minna kuhu iganes ma tahan. Mul on kümme päeva teha mida iganes ma soovin. Mul on kõik neetult hästi. Läksin öösel Genialistidesse Tartuga hüvasti jätma ning saabuva hommiku plaanid olid ikka veel lahtised. Kui mu reisikaaslane (kes oleks pidanud juba päeval saabuma) välja ilmub, lähen Berliini. Kui ei ilmu, tripin veidi aega üksi Baltikumis ja lähen seejärel Vilsandile. Mõlemad alternatiivid olid äärmiselt ahvatlevad ja ma otsustasin asjadel lihtsalt minna lasta. Asjad läksid nii, et tutvusin Genialistides ühe briti rokklauljaga ja hommikuks oli kogu tema bänd minu köögilaua taga kohvi joomas ning kitarri ribadeks mängimas. Kell kuus umbes pärast miljonit kohvi helistas aga mu reisikaaslane ja teatas, et jõuab kümne minuti pärast ning on valmis Berliini minema. Ta oli nimelt oma hääletamistrippi juba eelmisel õhtul alustanud ning mingite purjus õllesummerdajate autojuhina öö jooksul pool Eestit läbi sõitnud. Okei, mõtlesin mina – siis ikkagi Berliini, mitte Vilsandile.

Paari tunni pärast korjasime oma asjad kokku ja kõmpisime Valga maantee äärde. Palavus oli kujutate ise ette milline. Aga peale väikest ujumaskäiku Elvas jõudsime lõunaks kenasti üle piiri. Magamata ööst kurnatuna ja küpsena. Istusime piiripunkti maha, toitsime sipelgaid ja vaatasime, et ega vist ühtegi autot ei tule küll mitte kunagi ning mõtlesime sinna samasse põõsasse paariks tunniks magama heita. Kahjuks olid kõigil piiripunkti põõsastel kõrged traataiad ees. Nii juhtuski, et kui meid üks rekkamees lõpuks peale korjas, rikkusime kogu püha hääletamise etiketti ja kukkusime seltskondliku vestluse asemel jala pealt magama – kuni Riiani välja. Rekkade juures on see hea asi, et sa istud palju kõrgemal, kui tavalises autos ja näed palju rohkem. Näiteks seda, kus on Riia maantee ääres see väike järveke, mille suppsoojas vees sa õhtuni liguned ja jobutad.

Jobutamine tuli meil üldse hästi välja. Jobutasime alati, kui vähegi andis ja pärast kahetsesime. Nii tabaski öö meid kuskil Leedu piiril ilma raha, transpordi, magamiskoha ja varustusteta. Sest ega me siis midagi kodust kaasa ei võtnud, hoidku jumal selle eest! Kui minul oli vähemalt igaks juhuks paar pikki pükse ja magamiskott (aga see eest kontsakingad), siis Joonatanil ainult lühikesed püksid ja T-särk. Seljakott oli läppari jaoks –  sest mida sa hääletamistripil ikka rohkem vajad, kui arvutit?

Öö oli käes, mina läksin näljaseks, väsisin ära ja istusin piiripunktis keset teed rekkade vahele maha. Joonatan kammis rekkajuhte ja uuris edasipääsemise võimalusi. Kahjuks pole rekkades kolmekesi sõitmine lubatud ning vaid vähesed juhid on nõus sellest mööda vaatama. Kolmas reisija (enamasti mina) topiti neil puhkudel kas kabiini põrandale, või juhi voodile, et teda näha ei oleks. Mina uurisin, kas seal mõni ilma aiata põõsas leidub, kus magada saaks. Siis aga nägime eesti numbriga väikebussi. Tutvusime Toomasega ja kõigil oli sellest hea meel. Meil oli hea meel öö bussis veeta, edasi liikuda ja kõik Toomase toit ära süüa. Toomasel oli hea meel Joonatan rooli panna ja minuga öö otsa õlut juua ja öösel Poolas ujumas käia. Järveäärsest parklast leidsime kastitäie kiirnuudleid – ilmselt mõne auto pealt maha kukkunud. Ladusime oma seljakotid täis ja olime nüüd ka toiduga (kui seda nii nimetada saab) varustatud. Kuna Toomas läks Milanosse ja Poola on kole ning hääletamiseks sobimatu (nii mõnigi kaugsõiduautojuht mainis, et nad põhimõtteliselt Poolas kedagi peale ei võta – liiga ohtlik), tegime oma olematuid plaane veidi ümber. Olgem ausad, see oli minu geniaalne idee, kes ma kaardi pealt vaatasin, et Brnost on Berliini täpselt sama maa, mis Varssavist. Joonatanile meenus, et tal on Prahas tuttavaid, kelle juures öömaja saaks. Nii me sinna Tsehhi ronisimegi. Selgus aga, et meil on Tsehhiga umbes sama lugu, mis Tilludel Vabameestel kõrtsidega – sisse saab ilusti, aga välja saamisega on raskusi.

Varahommikul otsisime Poolas väikse kõrvaltee ning parkisime bussi heinamaale, et paar tundi magada.  Toomas esiistmetel, meie taga kaubikus seltsiks miljonite kroonide väärtuses peenelektroonikat ja põrgukuumus (liida 40C-sele välistemperatuurile sind ümbritsev õhutuseta metallkorpus – saad praeahju ja umbes 150 kilo küpset inimliha). Kaks tundi peale magama heitmist tundsin, et hakkan minestama. Otsisin vett ja õhuauke, aga ei leidnud kumbagi. Ja siis hakkas buss sõitma. Elektroonikakastid samuti, aga vastassuunas. Ühe kolaka järel mõistsin, et pöörasime kiirteele. Tagusime bussi seinu aga kasu ei midagi. Toomas, lahke inimene, oli nimelt mõelnud, et ei maksa meid üles ajada. Las lapsukesed magavad, olid nad ju terve öö üleval. Kaks tundi hiljem kukkusin bensiinijaama parklas kaubikust välja, langesin murule ja ahmisin õhku.

Kuumus läks aina hullemaks ja mina ennustasin äikest. Teised, et uskunud, sest taevas oli pilvitu ja ilm tuulevaikne. Aga Tsehhi piirile jõudes võisid nad juba isegi näha, kuidas pilved mägede kohal torne kasvatama hakkasid, kuhjusid, tumenesid ja Brno kohal kõige hullemaks tormiks muutusid. Just sel hetkel, kui Toomasega hüvasti jätsime, rammis tuul mulle teerullina selga ja lõi esimene äike. Seejärel algas suurim torm, mida ma oma elus näinud olen. Selline torm, mille puhul väiksest närivast õõvast, et siin võib ju ohtlik olla, kasvab kiiresti lauspaanika. Jooksime bensukasse ja palusime autojuhte meid sealt minema viia.

„See läheb kohe mööda.“ , lohutas mind Joonatan.

„Oleks see vaid nii.“, mõtlesin mina.

Aga see ei läinud mööda. Kui mingi metalbändi basskitarrist meid öösel Praha eeslinna metroojaamas maha pani, kallas ja müristas endiselt. Ja oh üllatust – kõik rongid linna olid läinud. Mul oli märg,  külm ja kohutav väsimus ja ma tõesti ei tahtnud selles tormis mööda Prahat seigelda ja Joonatani sõpra otsida, kelle telefon oli väljas, kes üldse ei teadnud, et me riigis oleme ega pruukinud ka ise riigis olla ning kelle aadressi me samuti ei teadnud. Kuigi ma ei saanud päris täpselt aru, kuidas Joonatan oma ühe märja T-särgiga vastu peab, olin ma liiga kapsas, et hoolida. Aga kuidagi ta vastu pidas, hoidis tuju üleval, lohistas püstijalu magavat Põimu ühe kaardi juurest teise juurde, ühest metroo- või bussipeatusest teise ning vastu hommikut lohistas meid ka sellest jamast välja. Leidsin ennast soojast suitsetamine-lubatud kõrtsist koos suure klaasi viski ning äärmiselt elava ja ebakaine tsehhi neiuga, kes rääkis mingit muinasjuttu oma kodus ootavast soojast voodist, hommikusöögist ja pesemisest. Ma olin ilmselgelt surnud ja taevasse sattunud.

Hommikul vara ärgates hakkas mul kiire. Mul tuli meelde, et käes on pühapäev. See pühapäev, mil ma olin lubanud Berliini jõuda. Aga ma polnud sugugi Berliinis, ma olin Prahas ning see viga vajas kiiret parandamist. Teadsin, et kui Elena minust õige pea ei kuule, hakkab ta väga-väga muretsema. Ja Tsehhis, teate, ei ole inimestel kodus ega kohvikutes internetti.

Kui Joonatan hilisel pärastlõunal ärkas, hakkas ta jobutama. Jobutas hommikusöögiga, asjade pakkimisega, kaartide uurimise ja tänukirjadega. Kammis pool tundi juukseid ja ajas habet. Lõpuks väljudes käitus linna peal nagu mingi neetud turistike – pildistas vaatamisväärsusi.

Ja mina läksin tõusvas joones närvi. Natuke lohutas mind kogu selle asja juures ainult see, et me viis minutit enne kümmet õhtul siiski viimasesse lahtiolevasse supermarketisse jõudsime ja paar pudelit odavat veini ostsime. Tsehhi ja tema kurikuulus odav alkohol. Aga päike loojus ja maantee oli pime. Praha võib ju ilus ja kena linn olla (sul on ilus nägu, aga võõras lõhn – nagu seal Genialistide laulus), aga sellest on üsna vähe kasu, kui sa kottpimedas kusagil kiirteeääres kopitad. Kohas, kus autod peatuda ei tohi. Üritasin Joonatani veenda, et jalutame natuke edasi ja vaatame, kas me mõnda bensiinijaama  näeme aga tema ei viitsinud. Poogen siis, mõtlesin mina, ja korkisin veini lahti. Mis sa sellistega ikka teed. Hipid, raisk.

Ja nii need tunnid läksid. Tantsisime. Tõmbasime posti otsast alla mingi erootikapoe reklaami ja joonistasime mu silmapliiatsiga teisele küljele GR. Sõime ja jõime. Taidlesime niisama ja ajasime lolli juttu.

Siis hakkas temperatuur langema. Kohutava kiirusega langema. Ma ei saanud aru, mis toimub aga see ei meeldinud mulle. Veensin Joonatani siiski natuke jalutama, et me sealsamas surnuks ei külmuks.  Ning mida me saja meetri pärast näeme? Silti, mis ütleb, et see õige bensukas, kus me kohe oleksime pidanud esimese Berliini auto kinni pidama ning tänu sellele juba üle saksa piiri olema, asub täpselt 400 meetrit edasi. Ma ei osanud muud teha, kui hakkasin naerma.

Aga ega kogu meie geniaalsus sellega veel otsa ei saanud. Esimene umbkeelne autojuht, kellega Joonatan midagi vene keeles arutada üritas, viis meid 30 km Prahast välja. Kiirtee mahasõidule. Öösel, pimedas ja kohas, kus autode kiirus on 150 km tunnis ning peatumine ja inimestel tee peal olemine keelatud. Suurepärane. Temperatuur muudkui langes ja minul hakkas üha enam naljakas. Kogu see asi oli lihtsalt liiga jabur. Otsisime piirdeseinast ühe ukse ja ronisime tee pealt alla. Seal oli raudtee, heinapallid ja lambad. Seal oli külm, väga külm. Otsisin seljakotist kõik kaasasolevad riided ja magamiskoti ning mässisin need meile ümber. Üritasime ebaõnnestunult mingit raudteeputkat lahti muukida, lootuses, et sees soojem on. Kaanisin veini nagu jõudsin, ning üritasin tuju üleval hoida.

Aga Joonatan oli mees täis üllatusi. Nimelt oli tal veel Tsehhis tuttavaid ning ühe neist sai ta seal keset ööd ka telefoniga kätte. Martin oli tore poiss, pani auto käima ja sõitis meile järgi. Ta viis meid väikesesse mägikülasse oma vanemate majja. Me saime oma toa, sooja pehme voodi, maitsva hommikusöögi valge linaga kaetud laual, kohalike ploominapside degusteerimise ning terve järgmise päeva ekskursiooni Moraavia mägikülades, lossides ja piiskopilinnas, järvedel ja aasadel koos maailma parima giidiga. Oma hommikukohvi ja suitsuga Martini trepil istudes ja mägede vahele surutud punaste katustega päikesest kullatud valgeid kivimaju vaadeldes tundsin, et hakkan maastikumaalijatest juba natuke aru saama. Martin ütles mulle, et öösel oli -1C olnud. Meie neljakümne plusskraadiga harjunud kehadele oli see ilmselgelt liig.

Paraku on igasuguste mugavuste nautimisega see häda, et aeg lendab ning õhtu tuleb väga kiiresti. Ja ehkki me enam väga palju ei tahtnud mingis pimedas, külmas ja koledas jamas olla juhtus ikkagi nii, et öö saabudes polnud me kaugemal, kui Dresdenis. Vale exiti peal. Mina katkiste jalgade ja katkiste kingadega. Joonatan katkise enesetundega. Ilma ühegi eurota. Berliinist ning kõigist tema hüvedest sama kaugel, kui Tartu Tallinnast. Ja kuigi me proovisime, tõesti proovisime, ei jäänud meil ikkagi muud üle, kui rongiga jänest sõites kesklinna raudteejaama minna ning öö seal pingi peal kõduneda. Joonatanil viskas üle ja ta ostis kaks piletit esimesele hommikusele Berliini bussile. Minul viskas ka üle aga teistmoodi. Eks ma ju teadsin ette, mis sellistel reisidel juhtub – tülli minnakse. Ning need tülid ei pruugi isegi tulla liigsest iseloomude erinevusest, kangekaelsusest, eesriiete langemisest või millest iganes, vaid piisab täitsa vabalt ka ühest külmast ööst, kus toitu ja transporti ei ole ning jalad on katki. Aga rasketes olukordades saab virisemine ja üksteise süüdistamine asju ainult hullemaks ajada. Kui midagi on tarvis klaarida, maksab sellega oodata, kuni kõigil kõht täis ja uni magatud on. Kuidagi me selle öö siiski ilma ühtegi mõrva sooritamata üle elasime ning

alates sellest läks meie läbisaamine aina paremaks. Tekkis vaist ning arusaamine, kuidas kogu seda projekti koos hoida. Tolerants kasvas kadumise asemel. Mind enam ei seganudki ta komme poes käies enne kõht täis süüa ja alles siis kassasse minna, avalikes purskkaevudes ujumine ja lõunani magamine ning pidev magusavajadus. Teda vist ei häirinudki enam minu stabiilne vedeliku- ja soolavajadus, hommikuti vara ärkamine, pidurdamine, häbelikkus võõraste ees ning vastumeelsus kõige tundmatu vastu. Rääkimata pidevast suitsetamisest.

Kell seitse hommikul avas Elena meile oma Lääne-Berliini korteri ukse, pakkus teed ja suitsu, voodit ja dušši. Ma olin kaks päeva hiljaks jäänud, aga ma olin kohal. Lõõtsutasime terve päeva ning muutusime vaikselt taas kenadeks inimesteks.

Õhtul läksime Tachelesesse – kunagisse natsikeskusesse, prantslaste jaoks mõeldud sõjavanglasse, hilisemasse kommuuni ja kultuurikeskusesse. Praegusesse subkultuurijanuste turistide kogunemispaika, kus padupilves hipid sulle kalli raha eest t-särke, koledaid maale ning ennekõike ajalugu ja elustiili müüvad. Kuna õhk oli kanepisuitsust paks, jäin ma kohe uniseks. Mulle lihtsalt mõjub niimoodi, endal pole suitsetada tarviski – kohe tahan koju. Kolm tarkust sellest majast siiski sain:

• Narkootikume müüvad need tüübid, kellel mustad nokamütsid peas on.
• Seksi müüvad need tsikid, kes korsette kannavad.
• Kõik ülejäänud müüvad kõike ülejäänut.

Järgmisel päeval läksime die UFA Fabrik´i. Kunagisse filmistuudio koopiavabrikusse, praegusesse loomekülasse ida- ja lääneberliini piiril. UFA ei tundunud just suurem asi. Madalad valged hooned suurel territooriumil laiali, rahvast palju ja kunsti ei kusagil. Mitte ei saanud aru, mismõttes see koht loomeküla olla tahab. Sain kutse uute residentide vastuvõtmise puhul korraldatud pidulikule õhtusöögile, aga kui kell niipalju sai ning mina juba Tachelese lähedal pargis koos teiste Berliinist leitud eesti tüdrukutega õlled lahti korkinud olin, ei näinud nagu suuremat mõtet sinna ronima hakata. Siis hakkas Joonatani praktiline mõistus tööle ja ta tuletas mulle meelde, et tegemist on siiski tasuta õhtusöögiga. See otsustas asja. Tormasime rongi peale ja jäime ainult sündsad 20 minutit hiljaks. Oli pidulik õhtusöök, oli pidulik jahumine koha suurepärastest võimalustest ning kuulsusrikkast ajaloost. Oli kakskümmend noort inimest üle maailma ning neile korraldatud ekskursioon loomeküla territooriumil. See kõik nüüd küll midagi minu jaoks ei ole, mõtlesin ma kogu seda kampa karjatavat suusakepp-selgroo-asemel tüüpi tõelist saksa ordnung-matrooni jälgides.

Aga siis märkasime ühest majast väljumas kolme vanakooli hipit. Vanakooli all pean ma silmas ligi 60 aastat vana kooli. Tõmbasin kiirelt vasakule ära ja küsisin neilt suitsu. Pakuti muidugi jointi. Ja nii jäigi meil ekskursioon lõpetamata, saime hoopis autentsema rännaku kahe vanamehe mälestusmaastikel ning suure peo. Juppy ja Richy B nimelt olidki need, kes selle paiga 1979. aastal squattisid. Kuulates nende lugusid Marlene Dietrichist ning UFA tsirkuse kaheksakümnendate aastate Moskva tuurist hakkas see koht mulle üha enam meeldima. Talle tekkis ajalugu ja iseloom.

Koju jõudes mõtlesin mina, et küll oli tore pidu ja nüüd kohe magama, sest hommikuks oli proua Ordnungiga residentuurivõimaluste arutamiseks koosolek kokku lepitud. Aga Joonatanil olid hoopis teised plaanid. Ta nimelt arvas, et just nüüd on saabunud see õige hetk linna peale minekuks. Kuna ta oli muutunud Duracelli jäneseks, mistõttu mul teda ümber veenda ei õnnestunud, otsustasin ohutuse huvides temaga siiski kaasa minna. Läheb teine veel muidu kusagil kaotsi. Ja Berliini ööelu ma siis nägin. Kõndisime hommikuni ühessegi kõrtsi või klubisse sisse astumata mööda linna ringi ja vaatasime, kuidas inimesed tänavatele oksendasid. Väga lõbus. Tõusev päike leidis meid ühest kaunist pargist koos umbes kolmesaja jänesega, kes vist polnud kuulnud, et nad tegelikult pelglikud loomad olema peaksid. Isegi siis, kui rebane tuli ja meist paari meetri kaugusel jahti pidama hakkas, ei viitsinud jänesed end suuremat liigutada. Astusid lihtsalt paar sammu kõrvale.

Muidugi magasime me hommikul sisse ja põhjalikult. UFA poole koosolekule rallides jäime metroos piletikontrollijatele vahele. Lähme maha, ütles Joonatan mulle ja ootas taskust piletite otsimist teeseldes järgmist peatust. Ma ei saanud väga hästi aru, mis ta sellega mõtles. Mõistsin alles siis, kui uksed avanesid ja ta jooksu pistis. Tormasin järele, nagu jalad võtsid. Perroon oli paksult rahvast täis ja ma põiklesin, trügisin, jooksin ja trügisin. Jõudsin peaaegu treppideni, kui see kontroll, kes Joonatani taga ajas, ümber pööras ja mulle vastu tuli. Nad piirasid mu ümber. Seletasin neile midagi selges eesti keeles. Nemad ähvardasid politsei kutsuda. Mina sain 40 euri trahvi ja jäin koosolekule hiljaks. Kui lõpuks UFAsse jõudsin, istus Joonatan juba ühe hipiga laua taga ja suitsetas. Tarvis kiiremini jooksma õppida, mis muud.

Aga koosolek läks kõigest hoolimata hästi. Mrs. Ordnung kutsus mind nende suure ja sõbraliku perega aastaks liituma ning jagas ohtralt head nõu, kust selleks raha leida.

Ja ehkki mu süda oli juba võidetud, otsustasin siiski ka kolmanda plaanis olnud loomeküla ära vaadata. Joonatan otsustas riided seljast võtta ja UFA basseini ligunema jääda. Imetlusväärselt praktiline noormees.

Bethanieni poole liikudes hakkasime jälle kuumusest otsi andma. Ostsime Elenaga mõned külmad õlled ja marssisime edasi. Avalik alkoholi tarbimine ei ole küll otseselt lubatud aga kõik teevad seda siiski – metroos, bussis, tänaval. Linnaosaks oli kummaline ida-berliini araabia geto. Burkades naised kerjavad väikeste lastega tänaval. Minuvanused noored tuigerdavad iseendaga rääkides ringi, nägu heroiinilaikudega kirjatud, paljad käsivarred süstlajälgi täis. Mustad nokamütsid paistavad hirmus moes olevat. Tolm, räpasus ja palavus ning mingi kummaline võlu selle kõige juures. Nüüd näed, milline on minu kodulinn Istanbul, ütles mulle Elena mees – korruta see kõik lihtsalt sajaga. Aga keskealisi saksa turiste leidus sealgi. Nii kipub selliste kohtadega olema – vereülekannet ei võtaks keegi vastu, aga pealt vaadata on huvitav. Et siis jälle püksid kaenla alla kergitada ja koju diivanile kobida.

Bethanien oli loss – tornide ja parkide ja kogu selle värgiga. Meeletult kallis koht residentuuri jaoks aga samas lausa imeliste võimalustega. Kui sa selle kullapoti kusagilt leiad, et aastaks sinna minna hoolitsevad nad kõige eest – tööpindade ja materjalide, näituste ja avamiste, kuraatorite ja kriitikute, reklaami ja ajakirjanduse – kõige eest.  Ime, kui nad ka pilte sinu eest valmis ei maali. Mina kõigi nende sammaste vahel end siiski liiga koduselt ei tundnud.

Tagasi UFAsse sõites kohtasin veel kahte piletikontrolli. Aga nüüd olin niipalju targem, et jooksmise asemel vaest lolli eesti tüdrukut mängida. Trahvi rohkem ei saanud aga ühe korra paluti rongi pealt maha minna. Ma ei ole meelega ja koguaeg selline rebel, vaid ma lihtsalt tõesti reisisin ilma rahata.

Kuna oli meie viimane õhtu Berliinis, ostis Elena veini. Ta ostis lausa niipalju veini, et selle joomine hommikuni aega võttis, ning me alles järgmisel õhtul liikuma saime. Jobutamine on kunst omaette. Täis püha optimismi marssisime paduvihmas kusagil Berliini äärelinnas ringi ja vaatasime kuidas vaikselt pimedaks läheb. Liiga traagiliselt ei osanud sellesse kõigesse suhtuda, sest Elena oli meile hunniku võileibu teinud ning õlut sai Dönerist 1 euroga. Trampisime ilma kindla sihita mööda mingi kaubanduskeskuse parklat ja mida me näeme –  eesti numbriga buss  ja kolm noormeest selle ümber askeldamas. Kui tore, me saame nendega otse Eestisse! Kui palju võib inimestel vedada? Jagasin poistele õlled kätte ja helistasin juubeldades Elenale – me saame otse koju!

Kümme kilomeetrit hiljem hakkas mootorist kahtlaselt palju tossu tulema ja millegipärast olid kõik kohad õli täis. Buss andis alla ning meie vastleitud eesti poisid sõitsid tagasi Berliini, et sealt lennuki peale minna. Meie olime jälle pimedas kiirtee ääres. Aga et asi vaheldusrikkam oleks, siis seekord paduvihmas, mis vaikselt ja vääramatult tormiks üle kasvas. Öö leidis meid Poola piirilt. Saatsin Joonatani valuutavahetuspunkti katuse alla varju ning magamiskoti sisse sooja. Ise ronisin oma õhukese suvekleidiga selle kaos-kaos-kaose sisse ja hakkasin hääletama. Hääletasin tunde ja tunde. Hüppasin üles alla, laulsin „Why do birds suddenly appear“,  ja traavisin porilompides ringi, et ma lihtsalt sinna samasse maha ei kukuks ja magama ei jääks. Värisesin kontrollimatult. Kõik hakkas sõitma – autoderivi sõitis ühes suunas, valuutavahetuspunktid rallisid teisele poole, taevas kihutas kaugustesse ja maantee vastassuunas. Miski ei püsinud enam paigal ja ma teadsin, et kokku kukkumine ei ole enam tundide, vaid minutite kaugusel.

Kui me ehk Joonataniga veel paar päeva varem oleksime vaielnud selle üle, kumb meist suurem idioot on ja meid sellisesse jamasse mässis, siis too öö olid asjad vastupidi. Üritasime üksteist veenda, et just teine on see, kes peab end soojas hoidma, katuse all varjus olema, viimase toidu sööma jne. Me ei tülitsenud, vaid hoolitsesime, ning nii ei tundunudki see kõik sugugi liiga hull.

Sest tõelist hullu me alles nägime. Tõeliselt hull oli see läti autojuht, kelle ma lõpuks öösel surnuks rääkisin, et ta meid peale võtaks (olles pidanud enne oma isikuttõendavat dokumenti näitama ja seletama, et ma ei ole Poola prostituut). Ta nimelt keeldus magamast muidu, kui ainult rooli taga. Olles juba umbes ööpäev ärkvel ja roolis olnud, otsustas ta teise ööpäeva otsa teha. Üleval hoidis ta ennast adrenaliiniga, mis hullumeelsest kihutamisest, kiirteel kolmanda rea tegemisest ja võimalikult ohtlikest napikatest tuli. Mõistsime kohe, et selles autos magama jäämine on välistatud. Mina võtsin enda peale esimese kahetunnise valve ja sealt edasi magasime vahetustega. Üks puhkas, teine peksis küünarnukiga autojuhti, lobises lakkamatult, rabas õigel hetkel rooli järele, jootis talle kohvi sisse ja üritas veenda Joonatani rooli laskma.

Armands andis alla alles Leedus. Vapper mees, aga väga rumal. Joonatan asus juhtima ja mina hingasin rahulikumalt, vaadates meie hullu tagapingil norskamas. Jõudsime õnnelikult Riiga ja hakkasime kohe jälle jobutama. Nimelt oli me väike järveke täpselt seal, kuhu me ta jätsime. Ligunesime ja lebotasime ja mina küll ei tea, kuidas see meiega koguaeg nii juhtus, aga jälle oli õhtu käes. Tegime endale sildi, mis ütles selges eesti keeles KOJU ja läksime maantee äärde. Südaööks olime millegipärast Pärnust paarkümmend kilomeetrit väljas. Kuna minu unegraafik jooksis teise koha pealt, kui Joonatanil, hakkasin jälle magama jääma. Aga autosid polnud. Mitte ühtegi. Täiskuu paistis ja meie tegime mööda tühja maanteed võidujookse. Tantsisime valssi, keerutasime end ühe koha peal, kuni pea ringi käima hakkas, tuigerdasime ja kukkusime istuli, viskasime silda, pikutasime keset maanteed ja tegime kõike võimalikku, et end veidigi lõbustada ja ärkvel hoida. Kodu oli käegakatsutavalt lähedal, aga autosid polnud. Meid päästis üks vana taksojuht. Ma ei tea, kuidas ta meid seal pimedas üldse nägi, või mis ime see oli. Aga ta võttis meid peale ja tõi Tartus kodu ukse ette. Jumal teab miks.

Koduust avades nägin laual vaagnatäit võileibu ja kahte külma õlut. Kallis naabrinaine oli meid meeles pidanud.

Ja kui nüüd tahta veidi nõu anda teistele, kes taolist ettevõtmist planeerivad, siis omandasin järgmised tarkused, mida jagamisväärseks pean.

• Hoia oma varustus võimalikult kergena, aga ära vahetusriideid ja magamiskotti siiski unusta.
• Täida oma veepudel igas bensukas. Iial ei tea, kaugel järgmine joogipunkt on.
• Kui sul kindel siht silme ees või kusagile aja peale minek, siis mine võimaluse korral linnadest ringiga mööda. Nende läbimine võtab aega ja raha.
• Jalanõud, jalanõud, jalanõud. Ka kõige mugavamad hakkavad ilmtingimata hõõruma, nii et plaastrid ja valuvaigistid kaasa.
• Kaartide kaasa tassimise asemel võta fotoaparaat ning tee peatuspunktides kaardist pilt. Kergem ja odavam, ning enamasti on kohalikud kaardid ka täpsemad.
• Bensiinijaamades ja piiripunktides autojuhtide küsitlemine on tõhusam, kui sildiga või sildita tee ääres seismine.
• Poolast mine läbi või mööda või üle, aga ära mingil juhul end riigis sees maha panna lase. Eriti naised.
• Küsi ja sulle antakse. Küsi teejuhatust, transporti, süüa ja juua. Inimesed on tegelikult kenad ja tahavad aidata.
• Kui ilm on väga palav, vajad lisaks veekao kompenseerimisele ka organismi soolavarude taastamist. Varusta end kergete soolaste snäkkidega.
• Ära planeerimisele liigselt aega raiska.  Kõik plaanid lähevad niikuinii untsu ja nii ongi lõbusam. Peaasi on huumorimeel säilitada ja mitte viriseda.

• hääletamine
• hipi
• saksamaa
• ufa