Horog
Pamiiri maantee on meil nüüd siis kiirkorras läbitud. Minul ja Olevil teist korda (eelmised korrad olid vastavalt 5 ja 30 aastat tagasi), Helenal esimest korda. Ja talvel on selle hullumeelsuse kindlasti ette võtnud vähesed. Maantee kulgeb ametlikult Ošist Horogi, tema pikkus on 729 km, suurem osa tast on kõrgemal kui 3000 meetrit merepinnast.
Viimase etapi – 311 km Murgabist Horogi – läbisime 8 tunniga ja sõiduvahendiks sel korral vana hea uazik. Tuul puhus uksest ja aknast salongi, mäkisime end tagapingil teki sisse ja sõitsime mootori unnates läbi teele tuisanud lumevaalude. Tegelikult meil vedas – sel aastal on Pamiiri maanteel suhteliselt vähe lund ja tee on ikkagi läbitav.
Minu eelmise reisiga võrreldes on paljugi muutunud. Turism on kõvasti arenenud, see tähendab, et ka hinnad tõusnud. Hiina kohalolek on muutunud palju märgatavaks. Murgabi lähistelt läheb nüüd uus tee otse Hiina (talvel küll suletud). Suurd ja rasked Hiinast tulevad veoautod (sinna lähevad nad tühjadena) on kehvas seisus manteed veelgi enam lõhkunud.
Aganimesed on ikka enamsti väga muhedad. Erilist huvi pakkusid meile seekord ismailiidid ning see rahvarühm, kes kutsub end pamirtsõ ehk pamiirlased, kelle keel erineb Tadžiki keelest ja kellest paljud peavad end Aleksander Suure armee järeltulijaiks.
