Hotellid Mauritiusel
Esimene mulje saarest on vapustav! See täielikult väärib nime Paradiisisaar. Kogu Mauritiust ümbritseb koralliriff, mis tekitab ilusaid murduvaid vahuseid lained. Kunagisele Inglise kolooniale omaselt on saarel vasakpoolne liiklus ja inimesed suhtlevad inglise keeles. Omavahel suheldakse prantsuse või kreooli keeles, aga kui tehakse firmades presentatsioone või koosolekuid, on suhtluskeeleks inglise keel.
Esimese öö veetsime Beachcomberi hotelliketti kuuluvas Dinarobini hotellis. Arvasin, et pärast pikka lendu tundub kõik liiga ilus, et tõsi olla, aga tutvudes ka teiste hotellidega, tuli nentida, et kvaliteet ongi siinsetel hotellidel hea ja kliendi nimel tõesti pingutatakse. Hotellides on juurutatud süsteem, et otse teenindajale tippi ei anta, vaid vastuvõtulaua juures on tipbox, kuhu siis lahkumisel kliendid võivad, aga ei pea raha poetama.
Teenindajad on viisakad ja sealjuures üldse mitte pealetükkivad, nii et tunned rõõmu sellest, et ei pea hommikusöögi lettide äärest lauani kõndides ise oma taldrikut hoidma, vaid seda teeb sinu eest teenindaja. Alguses see oli imelik, aga mida kauem seal viibida, seda normaalsem tundus. Nii sai ühe korraga haarata võileivamaterjali ja puuvilju ja mahla ning ainult vahel juhtus, et pidin ise mahlaga lauda sammuma. See minu arust iseloomustabki Mauritiuse teenindust kõige paremini, et nad teevad väikeseid asju, mis jäävad meelde ja mis ei ole kohe üldse pingutatud.
Lõbus oli esimesel õhtul see, et sai terve kohvri lahti pakkida, et siis vajalikud riided välja õngitseda. Kui õhtusöögile läksime, jätsin toa nii segamini, kui võimalik oli, aga tagasi tulles olid koristajad koristanud, voltinud ja paigutanud kõik mu riided kenasti hunnikusse ja ka voodi olid mõnusalt kohevaks klopitud. Teistel õhtutel ma juba teadsin ega ajanud tuba väga segamini.
1. päev, Le Morne’i poolsaar
Lõuna.Mauritius, umbes 70 km lennujaamast
Beachcomber Dinarobin on 5* hotell, mis koosneb 2-korruselistest majades, kus on 4 tuba. Minul oli tuba 716. Arhitektuurilt on Dinarobin briti koloniaalstiilis. Mauritiuse hotellitoad on meie mõistes ikka üüratud. Dinarobini hotell koosneb 172 sviidist, mis on kas terassi või rõduga. Madalaim toakategooria on juuniorsviit. Minu tuba oli rõduga ja suuruseks 65 ruutmeetrit, selles oli vann ja dušš ja lühike jalutskäik soojendusega basseini äärde ja ega meri ka kaugel ei olnud. Hotellis on tasuta wifi. Dinarobini hotell ei ole lapsesõbralik, sest nad püüavad luua pigem täiskasvanutele ideaalse puhkuse.
Kuna Mauritiuse hotelli territooriumid on suured, sõidetakse tihti ringi golfikärudega. Väga tavaline on, et soovides minna hotelli restorani, helistad vastuvõttu ja palud tulla kärul järgi ja käru viib ka tagasi, kui soovi on.
Peale pisikest puhkust vaatasime üle ka teised Le Morne’i poolsaare hotellid. Beachcomberi ketti kuuluv Paradis, mis on võrreldes Dinarobiniga suurem, 286 tuba, ja suunatud pigem peredega puhkusele. Paradis on ka 5* hotell, aga kvaliteedilt jääb alla Dinarobinile. Territoorium on veel suurem kui Dinarobini oma ja ilma golfikäruta on seal keeruline liikuda. Hotelli juures on ka surfarite paradiis hotelli kõrvale jäävas laguunis.
Paradisi ja Dinarobini külastajad saavad külastada teineteise teenuseid ja restorane.
Hotell Les Pavillions (nüüd LUXi ketti kuuluv hotell) on antud poolsaarel kõige ilusama rannaga hotell. Toad on võrdväärsed Dinarobiniga ja kõigi kolme vahel on jagatud sama rannajoon, aga Les Pavillionsis on see paremini kujundatud.
2.päev, Bel Ombre
Edala-Mauritius
Peale hommikusööki sõitsime tutvuma Tamassa hotelliga – see on 4* hotell, mis on pigem suunatud noorematele inimestele. Hotell ise ei ole midagi erilist.
Järgmiseks hotelliks oli Heritage Le Telfair, mis oma ehtinglasliku koloniaalstiiliga oli väga vinge. Toaks oli 705. Saime seal ka ööbida. Hotell asub täiuslikul valgel liivarannal ja hotelli territoorium on piisavalt väike selleks, et mugavalt ringi liikuda. Hotelli lähedal mägedes asub Frederica loodukaitseala, kus elavad kitsed ja asub kosk, mida me vaatama sõitsime. Sõit koseni toimub nelikveolistes autodes ja teel sinna loksutab korralikult, vaated on see-eest vapustavad.
3. päev, Flic en Flac
Lääne-Mauritius
Peale hommikusööki tutvusime Heritage Awali hotelliga. Kogu hotell on Aafrika safari teemaline, teenindajad kannavad safarimütse ja hotelli juurde kuulub Aafrika stiilis lõkkeõhtute koht. Hotell on pigem mõeldud golfaritele ja inimestele, kes ei soovi veeta puhkust rannas või basseini ääres, sest toad on pisut juba kulunud ega ole nii mugavad kui paljudes teistes hotellides.
Peale Awalit käisime Mauritiuse maailmaime juures – Seven Coloured Earth – väiksed künkad, kus on esindatud vast kõik maailmas leiduvad värvid. Ei ole keegi neid värvinud, vaid maapind on aastatega ja osalt vulkaanilise tegevuse tagajärjel selliseks muutunud.
Peale küngaste külastamist sõitsime mägedesse Chamareli rummitehasesse, kus rummi valmistatakse veel vana moodi, mitte nagu Kariibidel. On tehas, seal on vanad aparaadid ja levib selline magus melassi lõhn. Saime proovida ka erinevaid rumme ja osta neid koju. Hinna poolest olid rummid odavad, kuigi kõik muu Mauritiusel on kallis. Pool liitrit rummi maksis 11 EUR ja see maitse ei ole võrreldav Bacardiga, mis on imal ja suhteliselt lõhnatu. Mauritiuse rumm lõhnab vängelt ja maitse on puhas. Kahju, et tohib Euroopasse tuua vaid pool liitrit. Rummitehases sõime ka lõunat, kus pakuti kitseliha – päris keeruline oli süüa, kui mäenõlvadel kitsed elasid oma tavalist elu, aga hoolimata sellest oli kits väga maitsev.
Teel mägedest põikasime läbi Curepipe linna ja linna ääres asuva Black River Gorgesi, mis oli omanäoline paik – kalju äärelt oli võimalik vaadata udust metsa. Jube külm oli ja mõnusalt sünge.
Õhtuks saabumise La Pirogue hotelli, mis näeb välja kui pioneerilaager oma väikeste hüttidega. Toaks oli nr 128. Aga selles hotellis oli meil kõige ilusam õhtusöök kogu reisi vältel: meil lasti kogeda, et mis saab pulmareisijatele osaks. Kahju oli seda muidugi raisata 12 naise peale, aga kogemus süüa basseini keskel oleval saarel ja pimeduses valgustuseks vaid küünlad, oli meelierutav. Öeldakse ju, et kui inimene silmaga toitu hästi ei seleta, siis tugevnevad ka maitsemeeled. Tõesti, söök oli lihtne ja tüüpiline kreooli köök, aga süüa sellises atmosfääris oli kogemus omaette. Selles hotellis oli meil kõige rohkem kogemusi ka kohaliku loomariigiga. Hotellis jalutasid ringi haned, toas oli putukaid ja terrassil jooksis hiir. Hotell oli rahvast täis ja hinnad palju odavamad kui Beachcomberi hotellidel.
4. päev, Port Louis
Põhja-Mauritius
Hommikul külastasime Sugar Beach hotelli, mis on parim odavama hinnaga majutuskoht saarel. Hotell on ilus, valge, koloniaalstiilis ja hotellis on parim spaakeskus saarel. Hotell on tohutul territooriumil, aga samas tundub kõik ikkagi lähedal. Ei ole vaja liikumiseks golfikäru. Rand on üks parimaid ja Flic en Flaci piirkond on ka vast ainuke, kus ei puhu tuul nii kõvasti kui mujal. Seda hotelli julgeks soovitada, teades, et inimesed jäävad rahule. Hotelli lähedal on ka kuurortlinn, nii et õhtuti saab mujal söömas käia ja ka poed on olemas.
Ennelõunat külastasime pealinna Port Louisi, mis on täielik sadamalinn, mille kaudu liigub saarelt ja saarele kogu kaup. Kõige suurem on suhkrueksport, Lõuna-Aafrikast imporditakse liha ja veini ja kõiki neid toiduaineid, mida kohapealt ei saa. Austraaliast tuuakse lammast, sest lammast süüakse palju.
Port Louisis on ka suur turg, kust leiab praktiliselt kõike. Õnneks meil oli aega nii vähe, et sinna ei jõudnud, aga see-eest käisime järgmisel päeval hoopis suurimas supermarketis, kust sai osta kõike seda nänni, mida koju tahtsime tuua. Mina panustasin maitseainetele, mida kas Eestis ei saa või on jube kallid, nagu vanillipulgad, vanilliessents jne.
Pärast pealinna külastust sõitsime saare keskele kus asub Pamplemoussese botaanika aed. Pamplemousses on greip kreooli keeles. Botaanikaaed oli suur ja igast ägedaid puid võis kohata nagu vorstipuu, pommipuu ja verepuu ja loomulikult vesiroosid ja vesiliiliad ja paljud, mis ei jäänud meelde.
Õhtuks jõudsime Four Seasons hotelli. Vat see oli alles hotellikogemus! Villa number 304. Reisil oli 4 eestlast ja meile eraldati kolme magamistoaga villa oma privaatbasseiniga jne. Kahju oli vaid, et sinna hotelli jõudsime kõige hiljem ja sai seda head asja nii vähe nautida. Loomulikult oli vaja kohe hüpata basseini ja toas ootas meid pudel veini, mida sai basseinis mulistades tarbida. Hotellis oli olemas ka vannitoa taga välidušš, mis oli lihtsalt vapustav: nagu sooja kose all seisaks. Kui teistel hotellidel olid enda logoga tualetttarbed, siis FS kasutas L’Occitani omasid, mis on ju superluks. Õhtusöök oli vist 8-käiguline, aga õnneks peentes restoranides on portsud minimaalsed ning jaksasime kõike maitsta. Vahetasime ka toite, sest minu õnneks on ikka inimesi, kes ei söö mereande, ja ma ise hea meelega loobun lambast, veisest ja seast.
5. päev, Ile aux Cerfs
Kirde-Mauritius
FSis oli ka a la carte hommikusöök vahuveiniga. Esimest korda tundsin, et minul on käes menüü, millest päris täpselt ikka aru ei saa. Aga aimates midagi saime tellitud kõik endale road, mis olid üllatuslikult vahvad ja vägagi maitsvad.
Peale hommikusööki tutvusime hotelli territooriumiga. See hotell tõesti sobib neile, kes tahavad kallist privaatset puhkust, sest hotelli kui sellist ei ole – on vaid väikesed villad, 2-8 inimest, kuidas kellegi rahakott kannatab. Kõik villad on oma basseiniga ja mõnedest villadest on pääs ka mere äärde, aga see ei ole kindlasti rannapuhkuse hotell.
Järgmisena külastasime Touesserok hotelli. Kategooria järgi on tegemist 5* lukshotelliga, aga see on pigem 6-7* hotell. Kõik oli nii läbi mõeldud, et puhkus oleks täiuslik. Kui on tegemist tohutult jõuka ja nõudliku kliendiga, siis see hotell on neile just ideaalne, sest saab puhata rahus. Kui on soov oma päikeseprillid puhtaks saada, siis absoluutselt igal hommikul randa minnes tuleb mees ja puhastab ära su prillid, toob sulle pudeli vett ja jääd. Tooli kõrval on 2 lippu – sinine, mis tähendab, et vajad teenust, ja punane, mis on märgiks, et tahad rahu. Kui on punane lipp üleval, siis mitte keegi ei ütle sulle sõnagi, ega nii-öelda tee sust välja. Hotelli toad ei ole midagi nii erilist, aga samas on suured ja mugavad nagu hotellituba ikka. Hotellil on oma privaatsaar, kus sõime lõunat ja saime paar tundi mere ääres olla.
Peale lõunat külastasime 3* hotelli Emeraude, mis on lihtne väike hotell. Nalja tegi see, et hotell peab ennast ise rannahotelliks, kuigi randa saamiseks on vaja ületada sõidutee ja siis pargiala. Ja siis Superior-toas, kui manager viitab aknast välja, et tegemist on merevaatega toaga, siis tõesti – kui kükitada, võib silmata eemal väikest mereriba.
Ööbimise hotellis Long Beach – kõige uuem hotell, mis avati alles 2011. aasta aprillis. Tegemist on ultramoodsa, peamiselt valge minimalistliku hotelliga, mis paljudele ei sobi. Nagu hotelli nimigi ütleb, asub hotell pikal rannaribal. Mulle see hotell meeldis, sest toad olid suured terasside ja rõdudega ja absoluutselt igast toast oli merevaade. Hotelli keskel asus väljak, mille ümber olid koondatud kõik restoranid ja baarid, et tubades aega veetvaid inimesi ei segataks.
6. päev – Grand Baie
Põhja-Mauritius
Long Beachi kõrval asub hotell Belle Mare Blage. See oli jälle hotell, mis on väga populaarne ja inimestest tulvil. Hotell ei ole enam kõige uuem, aga samas see ei häirinud. Hotellis oli sellist vanaaegset hõngu, aga toad olid suured ja korralikud. Hotell koosnes enamasti 3-kordsetest majadest ja villadest, mis on mõeldud suurematele peredele. Selline kodune ja armas hotell.
Enne lõunat külastasime Grand Bay linna- see on kõige turistilikum koht, kus on tänavad täis poode ja turg on olemas, samas oli seal ka suur supermarket, kust sai osta kõik suveniirid ja muu pudipadi.
Peale lõunat külastasime hotelli Merville Beach. 3* hotell, mis oli parim 3* hotell, mida külastasime. Rand on pisike nagu ka bassein, rahvast on alati palju ja ühtegi tuba me ei näinud, sest hotell oli tol korral täiesti täis.
Järgmiseks hotelliks oli Veranda Grand Baie. Lihtne 3* hotell, Veranda gruppi kuuluvatest hotellidest ei olnud see parim. Sobib pigem tagasihoidlikule kliendile, kes ei oota palju.
Õhtuks jõudsime järjekordsse Beachcomberi hotelli. Beachcomberis on raske pettuda. Aga seekordseks hotelliks oli Trou aux Biches. Siinkohal ei saa märkimata jätta, et üks meie grupi lätlane, kellel oli jube inglise keel ja veel hullem hääldus, teatas ABSOLUUTSELT iga õhtusöök hotelli manageridele, et teie hotell on nii ilus, et tema kliendid, kes see nädal Mauritiusele tulevad, oleks ikka võinud siin hotellis ööbida. Kui küsiti, et kus nad siis ööbivad, vastas ta, et “Trii Bitsis” hotellis. Mauritlased on viisakad inimesed, ei hakanud hääldusele tähelepanu pöörama ja meie arvasime, et äkki on saarel tõesti ka Kolme Mõrra hotell olemas. Kunagi ei või teada. 🙂
Seega, Kolme Mõrra hotell on kõige uuem Beachcomberi hotell, mis oli lihtsalt vapustav. Toaks oli nr 412. Õnneks jõudsime sinna varem, kui plaanitud oli, siis saime nautida kõike, mis hotellil pakkuda. Toad olid jälle suured ja igal majade kompleksil oli oma bassein, mis ei olnud seekord küll soojendusega, seega ujuda seal ei saanud ja merre ka ei tahtnud pimedas minna. Hotelli madalaim kategooria oli juuniorsviit, mis põhimõtteliselt tähendas, et toal ei olnud oma basseini, aga seeniorsviitides ja villades oli olemas nii pääs merele kui ka bassein. Basseinid olid küll pigem mullivanni suurused, aga soojendusega.
7. päev, Pointe aux Biches
Kagu-Mauritius
Hommikupoole külastasime veel mõnda Grand Baie hotelli.
Esimene neist Beachcomberi Le Mauricia. Tegemist on hotelliga, mis ei vasta üldse nendele piltidele, mis on internetis leitav. Hotell on ajale jalgu jäänud ega ole enam see, mis ta kunagi võis olla. Toad on Mauritiuse kohta väikesed ja see hotell ei meeldinud. Ei suuda ka mõelda välja inimgruppi, kellele see võiks sobida. Hinnad on kallimad kui 3* hotellides, aga kuigi hotell peaks olema 4*, siis kohe kindlasti see ei ole.
Teiseks hotelliks oli Veranda Pointe aux Biches. Järjekordne hotell, mis üllatab. Hotelli territoorium on jagatud kaheks, n-ö peresõbralik hotelli osa ja siis Sandy Lane osa, mis on mõeldud vaid täiskasvanutele. Hotell on lihtne, aga seejuures väga võluv. Vastuvõtt on liivane, sest hotell soovib, et inimesed kohale jõudes võtaksid ennast paljajalu. Kõik hotelli teed on liivased, et ei peaks kordagi puhkusel olles plätusid jalga panema. Väga mõnus ja lahe hotell, sisustuselt selline mereline ja linane. Soovitan soojalt!
Kolmandaks Le Recif. Mõnus 3* hotell, mis asub korallrifi kõrval, seega kes tahavad sorgeldamas mugavalt käia, siis see võimalus on neil olemas. Lihtne ja ilus hotell. Meie sealolemise ajal renoveeriti hotelli, seega nägime vaid ühte uue kontseptsiooniga tuba.
Neljandaks Beachcomberi hotell Le Victoria. Esimene asi, mis selle hotelliga meenub, on see, et seal oli jube palju kärbseid mingil põhjusel. Hotell on ajale jalgu jäänud ja meenutas sellist suurt kombaini. Midagi sellist seal ei olnud, miks sinna hotelli peaks tagasi minema. Sõime seal hotellis lõunat ja sellest ei ole kohe mitte midagi meeles.
Viiendaks Royal Palm. Beachcomberi keti kõige luksuslikum hotell, aga midagi oli sellel hotellil puudu, kuidagi nukker oli seal olla. Et kui inimene tahab luksust, siis on teisi hotelle, mis valida.
Kuuendaks hotelliks oli Beau Rivage. Omapärane hotell, mis ei jäänud samas eriti meelde. Tohutu bassein oli ja palju tube, aga miks sinna peaks minema, ma ei tea.
Õhtuks jõudsime One&Only Le Saint Geran hotelli. See oli meie reisi kõige kallim hotell, kus ööbisime, ja seepärast olid ka ootused kõrged ja pettumus kerge tulema. Hotelli tuba oli väiksem kui Beachcomberi hotellitoad. Kuidagi ei olnud selline koht, et vot siin tahaks pikemalt aega veeta. Igal toal oli oma ülemteener, kellel sai palutud triikida ära kohvris kortsu läinud kleit ja jääd tuppa tuua jne. Aga vat Mauritiusel on palju hotelle, millel on midagi, mis tekitas kahetsust, et seal hotellis ei saanud aega veeta. Selles aga oli meil kõige rohkem aega, kuid siiski pidevalt mõtlesime, et oleks selle veetnud kuskil mujal.
