Ikka veel Bali, üha toredamaks läheb
Amed
Jätsime mäed seljataha ja jätkasime oma retke tagasi mere poole. Teel hädavajalik Beskih peatus, kus asub Bali suurim ja vanim tempel, kusagil VII sajandi algusega. Kahjuks on see muudetud niivõrd kommertslikuks, ümberringi püüab keegi sulle midagi pähe määrida ja lisaks n.ö. giidid templi sissepääsu ees, kes takistavad huvilistel sisenemise kui neile 1 eurot inimese peale ei anna. Pileti olime me ju maksnud, aga see ei lugenud midagi. Üks euro ei ole ju suur summa, aga kui seda lihtsalt välja pressitakse jutuga, et templis on tseremoonia, siis ilma giid-valvurita sinna kohe üldse minna ei tohi. Vale jutt! Polnud seal mingit suuremat tseremooniat kui seninähtud. Tempel oli muidugi uhke, aga see vahejuhtum jättis mõru maitse suhu.
Vahepeal oleme jõudnud Amedisse, mis on üks pisike kaluriküla. St oli. Nüüd on siia ka turism jõudnud, kuigi mitte nii suures ulatuses kui Bali lõunarannikule. Õnneks puuduvad siin suured hotellikompleksid. Iga teine maja on siiski mingi majutusasutus ja esimene sukeldumise ja snorgeldamise pakkumise putka. Siin olla ilusaid korallialasid, mida vaja uurima minna, nüüd kus päikesest põlenud nahk on enam-vähem ussikombel koorunud ja võib alustada uue naha kõrvetamist.
Liiv on siin täitsa must ja koletult palav, palja jalaga peale minna keskpäeval suurt ei saa.
Teine osa rannast on täis libedaid munakive. Sama häda, vetteminek on üsna raske, aga põhjamaalane sellest ju ei hooli, eriti kui vee soojus vähemalt 27 kraadi, kui mitte rohkem.
Küla keskel rannal uhatakse (kui nii võib öelda) soola mingil kummalisel vanaaegsel moel: pikkadelt rennidelt kühveldatakse seda kokku. Ikka naised, nemad teevad kõiki raskeid töid. Kui sõitsime väikesaartele, siis kandsid kilukasvu naised pea peal turistide kohvreid, ise nad kaalusid küll vähem kui mõne kliendi varandus. Mitmekesi aidati kohver pähe ja siis läks kandja mängleva kergusega oma koormat laevale ära viima.
Meie hotell asub küla lõpus, künka otsas. All põristavd lugematud motokad. Alguses olin veidi pettunud, tundus, et müra tõttu magada küll ei saa. Hommikul ajasid meid üles hoopis möirgavad kuked ja naabri pahuralt haukuvad koerad. Õnneks! Meie uksakendest avanes miljonivaade merele, kus päike tõusis nagu mingi kaunis printsess ja värvikad paadid läksid merele. Uni oli täesti läinud, lummatult jälgisime seda vaimustavat vaatepilti.
Hotellis muuseas ei ole sooja vett, veidi harjumatu nagu? Aga seda ei lähe siin tõesti vaja, dushivesi on just meeldivalt jahutav.
Hotelli omanik on noor kolme armsa lapsega perekond, isa teeb peamiselt muusikat oma ksülofonil (ma proovisin seda ka, osa toone on puudu, aga mingi “Sepapoisid” kauge sugulane õnnestus välja võluda). Ema tegeleb arvetega, külalistega, köögiga ning koristamisega. Õhtul esitasid lapsed Bali tantse, veidi kohmakalt veel, aga sõrmed liikusid juba nagu professionaalidel.
Järgmisel päeval läksime hotellirestosse (selline väike nelja lauaga) barakuudat sööma: kükitades grillis isa mingil plekist minividinal kala, ema meisterdas köögis al dente juurvilju. Kõik on siin supervärske, kui midagi tellid, minnakse kohe ostma. Toit oli ülimaitsev ja rahaliselt soodne, kusagil 3 euro kandis, ei ruineeri just oluliselt rahakotti. Koomiline lugu siiski juhtus: soovisin riisi asemel lihtsalt juurvilju, hotelliperenaine pakkus lisaks veel mingi arusaamatut asja, mis osutusid… friikartuliteks! Ma ei söö neid koduski, nüüd siis Balil! Järele ka ei sobinud jätta, peaaegu delikatess ju, eks me siis Didier’ga neid jagasime. Üldse paistab, et meid on perekonda vasturääkimata vastu võetud: motokaga viiakse poodi, küla keskele, kaugemale randa nii kui vähegi soovi avaldad. Iga toidu juurde tuuakse lisaks puuvilju või mingit meile eksootilist maiust.
Mahlad on ka väga maitsvad, puuviljad on ju niivõrd küpsed. Ma pole eriline mango armastaja, aga siin on nad tõesti mõnusad ja kui võrratut viljalihaga mahla sellest saab!
Ühel pealelõunal palusin pereemal mind motikaga viia küla keskele, et tulla sealt siis jalgsi tagasi, selline pooletunnine astumine. Päike ka enam nii hullult ei kõrvetanud. 10 minutit võttis aega talle seletamine, et tahan tõesti jala tagasi tulla. See tundus talle ennekuulmatu ettevõtmisena. Igatahes kinnitas ta korduvalt, et kui mind, no ma ei tea, 2 -3 tunni pärast tagasi pole, siis tõttab ta mind otsima. Mis ka juhtus. Ma olin juba ammu tagasi, aga perenaine oli kusagile läinud, nii et ma ei saanud raporteerida oma kohalolekust ja siis kihutaski ta kibekiirelt kandunud lambukest otsima. Sellised südamlikud on balilased.
Hommikuti asetab perenaine suurele liuale viirukiküünlad ja lilleõied ning viib need siis esivanemate altarile ja muudesse kohadesse, et heade jumalate soosingus olla. Meie majakese trepile pannakse ka igal hommikul väike bambusekoortest lillekorvike. Nii armas ja kindlasti toob head õnne! Kandikul on ka mingi vedelik, millega lilleõisi piserdatakse enne kui pühale kohale asetatakse.
Gili saared
Tellis mõte vaadata ka midagi Balist kaugemal. Miks mitte minna kolmele Gili nimelisele pisisaarele Lomboki lähedal (Balist palju suurem muslemite saar), kindlasti on seal veidi jahedamgi. (see jäi küll vaid unistuse tasemele). Kuulnud meie soovist, kutsus perenaine kohe oma sugulase kohale, kellega sai siis laevapileti kaupa tehtud stiilis: kui teil on juba mingi pakkumine, siis mina teen odavamalt. Õnneks olin ma enne veidi hindadega tutvunud ja nii saimegi pool hinnaga, nagunii on madalhooaeg ja konkurents tihe. Kiirkaater, umbes nagu Linda Line, viib tunniga rahva kohale, 80 km on teekonna pikkus. Kunagi mäletan Linda peal sõitu, ega see mingi supermõnu olnud, ikka kõigutas kõvasti. Bali laevuke oli minnes enam-vähem, pigem küll vähem. Tagasitulek oli aga täitsa jube. Päike paistis nagu pöörane ja kalda lähedal oli vesi pea peegelsile, aga niipea kui kaater vabasse vette jõudis, kukkus pilduma. Ikka vasakule ja paremale ja vahelduseks kukkus hiiglaslikku laineauku. Kapten helistas kellelegi, ma olin juba täitsa paanikas, et jäämegi mere pilduda ja uurisin murelikult horisonti, et kas mõnd tsunamit pole viimati näha ja lugesin päästeveste kokku. Neid jagus kõikidele, aga päästepaadis oli kohti ainult 25-le, Laeva kabasiteet-40 inimest. Õnneks oli meid seekord vaid 8+meeskond. Laeva peale minek toimub siin jala läbi vee, heal juhul pannakse taburett poolele teele ja kui kaater ei saa randuda tagaosa ranna poole, siis tuleb laeva välisäärel turnida, et sisse või maha pääseda. No meil oli ju vulkaanikraatril turnimine käpas, ei mingit muret.
Üldse käiakse siin kogu aeg paljajalu:lähed restosse, jätad kingad ukse taha. See on ka lihtne, kõik kannavad plätusid.
Väikesaari on 3, suurim neist Trawagan, tänapäeval rahvusvaheline peoloomade peatuspaik. Kutsutakse ka trallalaa saaareks. Seal on palju igat masti hotelle ja diskoteeke. Türkiissinisest läbipaistvast merest ja valgest liivast kohe üldse ei räägi. Keskmine saar-Gili Meno on tuntud oma kaunite liivarandade poolest. Seal ei ole üldse magedat vett, see veetakse sisse. Saarele pandi alles 2004. aastal elekter sisse, ühesõnaga kuni selle ajani väga romantiline ja inimtühi koht. Ajad on muutunud ja Gili Meno elu ka, hotelle, restosid seal jagub, ainult diskoteeke ei pidanud olema. Mingit transporti saartel ei ole, mõnus vaheldus tõesti motokate mürinale. Et aga turistide elu lihtsamaks teha, siis liiguvad ringi kaarikutega minihobused.
Meie valisime Gili Airi, olevat selline vaikne koht ja asustatud ainult korallidega. (vetteminek on seal raske, rannad paksult torkivaid ja teravaid koralle täis). Giidiraamat, mis mul kaasas oli, väitis, et elektriga on seal raskusi (öösel tõesti oli paar voolu katkestust) ja hotelle vähe. Päris suuri hotelle seal tõesti ei olnud, aga väiksemat sorti ja bungalotüüpi pea iga saja meetri tagant, siltidega : free WiFi! Niipalju siis Robinsoni unistusest. Meie hotelli kauni aia basseinis sai kõvasti sulisatud, eriti mõnus oli see tähtede valgel ihuüksinda (kell 18 saabub sügav pime aeg): rahvast vähe ja noored dikoteekides. Noori oligi neil saartel enamikus.
Hotelli lähedal oli mõnus kookospähklist katusealustega lavatsilt päikeseloojangut imetleda. Loojagu vaatamine on tasuta, aga nii kui külje lavatsit vastu toetad, tuleb midagi tellida ja hinnad on ilmselt seotud päikeseloojangu iluga: mida kaunim, seda kallim. Istumise alla tuukse diivanipadjad ja oled nagu padichahh.
Niimoodi järgmisel päeval mere kaldal lõunat süüa oli küll lahe ja mõnus.
Gili Air on väike, paari tunniga on sellele tiir peale tehtud. Keskosas nosivad lehmad palmide alt olematut rohtu, minikanad tuustivad ringi.. Kohalik rahvas kütib turiste : keda hotelli, keda snorksima, keda sukelduma. Meie osalesime klaaspõhjaga laeva sõidul. Nägime paari kopsakat kilplkonna, suurel hulgal kalu ning koralle. Siiski ei olnud see veealune maailm nii värvikas kui Bali idarannikul.
Keskosas on ka mochee, kust kuuled igahommikust ja õhtust palvele kutset, seegi saar on peamiselt moslemite jagu.
Tore vaheldus oli see minisaartel käik, kuigi kohalik rahvas pole üldse nii sõbralik nagu Balil.
Meie puhkepäev
Reedel tekkis vajadus puhkekpäeva järele. Mitte et neid poleks olnud, kogu reis on ju suur puhkus, aga ikkagi. Idee oli, et lebotame niisama ja teeme meile meeldivaid toiminguid.
Niimoodi see siis kulges:
kl.6 päikesetõus merel, vaatlus oma voodist.
kl.7 mõte minna näitama Didile, kus asuvad soolameistrid. Väike hommikune jalutuskäik. See osutus millegipärast pikemaks kui arvasin. See soolauhtmise koht mererannas oli kuigi kaugenenud, ma kinnitasin pidevalt, et järgmise kurvi tagast see tuleb, aga ei tulnud. Sellest polnud lugu, tore oli vaadata kohalike hommikusi toimetusi, lapsed viidi kooli, motokad kihutasid kindlameelselt ja kindlasuunaliselt kuhugi…kuked, kanad, mustad sead toimetasid niisama ringi.
Lõpuks soolakoht siiski leidus, peamiselt selle järgi, et äkki ümbritses meid umbes 5 ebamäärases vanuses naist, kes kõik tahtsid meile Amedi peamist toodet, soola, müüa. Soola ju Prantsuses üldse ei ole, hädavajalik on seda siit kaasa tassida! Jäime endale kindlaks ja “soolavabrikust” saime teha ainult kiirfoto, sest naisi tuli kogu aeg juurde.
Tagasi oma hotelli jõudsime koos fotopeatustega u 2 tunni pärast olles läbinud nii 8 kilomeetrikest üha kuumenevas päikses.
Pärast kosutavat jahedat dushi maitses hommikueine ülihästi (variandid : pannkook ananassiga vôi banaaniga, nuudlid, muna saia peal+ ingveritee ja maja poolt puuviljad)
Mere ääres oli küll ilus, eriti vees, aga kuumus hakkas vägisi liiga tegema. Pole ju mõtet ka poolt päevast lihtsalt toas istuda. Päikese käes ei julgenud ka suurt olla, viimati tuleb uus nahk ka maha nagu eelmine, mis tõesti koorus nagu krimpsus pärgament. Mul hõõrus selle raudsete sõrmedega masseerija maha, päris korralik kiht tekkis mu ihukraami toapõrandale. Õnneks ta õlitas ka kõvasti,nii et uus nahk ongi parem, hea, et vanast lahti sai. Juukseid õlitas ja pead masseeris ta ka iga kord, loodetavasti kasvavad mul nüüd ilusad tihedad juuksed nagu siinsetel inimestel ja aju hakkab raksutama nagu koorelahutaja või tänapäeval pigem kompuuter.
Amedi lähedal on ilusad korallialad, kus saab snorgledada ainult paarikümne meetri kaugusel rannast. Vesi on madal, vaata, et kôhtu ära ei kriibi. Korallid polnud küll nii uhkelt värvikad kui saare pôhjaosas, kirjusid kalu ujus aga üksjagu ringi.
Käisin vahepeal juuksuris, lihtsalt nii jube oli olla pleekinud, higiste, meresoolaste ollustega pea peal. Alguses mõtlesin küll, et juuksur pole ju selliseid hõredaid karvu oma eluski näinud ja ei oska nendega midagi peale hakata, aga tulemus oli täitsa hea. Eriti meeldis mulle hind, u 2 eurot.
Ühesõnaga, tuulesuund on Nord ja Ubud mägedes.
Siin on tõepoolest veidi jahedam. Saabusime nagu tagasi koju, nii palju tuttavat, isegi ahvid. Retk turule tuli ka väga tuttav ette: esimene hind on 150 000, lõpuks saad 50 000 eest kätte (4 eurot). Samas on turumüüjad heatahtlikud ja lõbusad, keegi ei agresseeri sind ega jookse pärast pool tundi sabas, eriti kui oled julgenud kaupa puudutada. Nii nagu Indias või Araabiamaades näiteks. Tingimisel on muidugi oma piirid, kui ikka liiale lähed, siis kaupmees jätab äri katki. Tõsi ta on, et tingimise hasardist kipud mõnikord unustama, et küsimus on paarikümnest eurosendist, lausa naeruväärne.
Balilastel on naljakas lugu eesnimedega, neid on vaid 4 ja kõlbavad nii meestele kui naistele, kusjuures tegemist on numbritega. Ükskõik, keda kohtad, võid kindel olla, et ta on kas Ketut 4, Wayan 1, Koman või Oman 3 vôi Made 1. Siiski saavad lapsed ka teise või kolmanda eesnime, muidu oleks ikka lausa võimatu.
Meie Amedi hotellis olid hirmus pika vahega trepid, pidasime seda ehitusveaks, balilased pole ju minust suurt pikemad, aga siis sain teada, et nii peabki olema, sest nii tuleb oma keha pingutada ronimisega ja see tekitab harmoonia välise ja sisemise vahel.
3 korda päevas jagati meie hotellis ja igal pool mujalgi kandikutäis ohvriande ja viirukiküünlaid laiali: päikese tõusul, seniidis ja loojangul, kõik selleks, et jumalate soosingus olla ja neid ülistada. Iga väiksemagi poekese, söögikoha ette või treppidele pannakse lillekorvike ja küünal ning tehakse käega graatsiline märk. Väga kaunis on seda jälgida. Nad ei pane ka pahaks, kui soovid pilti. Mulle meeldib ka, et äride, kohvikute eest on lai veega täidetud anum, millesse igal hommikul pannakse uued lilleõied, mõnikord moodustuvad niimoodi kaunid mustrid. Tõelised lillelapsed on need balid.
Ubudi linna äärest algavad riisipõllud. Tegime sinna väikses jalutuskäigu. Kohe jäime ühele mehele jalgu, kes kutsus meid oma koospähklipuid vaatama ning ühtlasi pakkus kookospiima (raha eest, nagu selgus, aga see kõik oli hästi sõbralik) ning tutvustas oma aiasaadusi nagu vaniljet, pipart, mingeid rohelisi juurvilju. Vaniljekaunu soovitas ta muideks panna viina sisse, pidavat igavene hea jook tulema. Hakka nüüd siis kasvõi viina jooma! Veini nad ju ei joo (pole ime, see on niivôrd kehv), kangemat kraami, riisiviina ja selle sugulasi küll.
Kehv esmaspäev, hea nädal ?
Esmaspäeval läks kõik viltu. Istusin Ubudi hotelli rõdul, nautisin kaunist aeda, lillelõhna ja panin kirja oma Bali muljeid, mida tuli kohe hulgim. Sel päeval alustasime tagasisõitu lõuna poole, oli vaja asjad pakkida…tegin arvutil mingi õnnetu nupulevajutuse (lase vanaema tehnika juurde) ja kogu mu tekst haihtus netiavarustesse. Ei ole võimalik, tule tagasi ! karjusin ma täiesti ebabalilikult. Aga ta ei tulnud. Did tõttas ka appi, asjatu vaev.
Tuju oli täitsa nullis, kui mitte miinuses.
Plaanis oli minna vaatama tantsuetendust Barong, linnast väljas. Barong on baliliastele väga oluline tants, kui näiteks mõni küla on ebapuhas, mida alatihti juhtub (minu meelest tahavad nad lihtsalt tantsida), siis kutsutakse kohale Barongi tantsijad. Barong on tegelikult loom, tavaliselt Tiibeti lõvi, kes kehastab tugevust, võimu, headust, ühesõnaga kõike positiivset. Mõnikord võib ta olla ka metssiga, tiiger, isegi lehm. Tal tuleb alati võidelda kurja nõiaga, vastaspoolulsega. Mõlemad on tugevad, kumbki ei võida, seega tasakaal hea ja kurja vahel ongi tagatud.
Barongi osa tantsivad 2 meest, näoks on lustakas loomamask, kereks pikk kirev kangas, saba aga alati väga uhke, lausa peeglikildudega kaunistet. Etendus algaski Barongi sissetulekuga, kes lõgistas hambaid, tegi koledaid hääli. Balilased rõõmustasid ja naersid nagu lapsed.Eriti kui tuli mängu ahv (kaks päris puud kasvasid läbi lava, kus tal oli hea mütata), kes narris Barongi, püüdis ta kirpe ja tegi muid pärdiklusi.
Päris naljakas. Edasi tuli lavale 4 kaunist ja lillelist neiut, kes pikalt ringi õõtsusid, käega graatsilisi liigutusi tegid jne. Tahaks actionit, kaua võib iluleda! ütleb rahutu ja kiirustav õhtumaalane. Tunnisest etendusest kestis sissejuhatus 20 minutit.
Lõpuks asuti asja juurde: järgnes pikk lugu kuningapojast, kes võitleb kurja nõiaga. Nõial olid muideks 10 cm pikkused küüntepikendused, väga lahe. Paar korda panin tähele, et siinsetel meestel on vasaku käe küüned hästi pikad või siis üks küüs. Ei tea, kas see on mingi kasti märk või on tegemist nõidadega? Igasugused imepärased sündmused järgnesid kuni nõia ja Barongi omavahelise võitluseni. Seekord oli laval hästi palju mehi, kes etenduse lõpposas olid justkui transis ja püüdsid end kohalikku tüüpi pistodadega surmata. Päris loos pidavat nad tõesti transsi langema, lollide turistide jaoks piisas lihtsalt selle imiteerimisest, huvitav oli ikkagi.
Võtsime Ubudist sama taksojuhi, kelle teeneid olime kasutanud eelmisel korral, hästi rahulik ja mõnus mees. Otse loomulikult viis ta meid hõbedapoodi aimates ilmselt minu nõrkust ehete vastu. Põhjendasin Didile igaks juhuks, et olen alati igalt reisilt ostnud mingi ehte, mis siis meenutab edasipidi seda maad. Noh, ja jõulud ka tulemas, nii saabki kallis abikaasa imelihtsalt jõulukingiga ühele poole. Eeltöö tehtud, asusin julgelt vitriine tuustima. Jumal, küll neid oli palju ja kui ilusad ehted: hästi delikaatsed ning õrnad, eriti filigraan. Seda aga ei tasu osta, läheb kiirest tumedaks ja puhastamine on igavene töö. Hinnad ei olnud just kõige rahakotisõbralikumad, nii et eelvalik sai siis kiirelt tehtud. 200 erineva ja väga meeldinud ehte vahel, jäin lõpuks kahe juurde. Ei suutnud kuidagi otsustada roheliste või punakasvalgete merekarpidest kõrvarõngaste vahel. Proovisime hinnaalandust kaubelda, aga seekord olid müüjad kuidagi jäigad, ma küll rõhusin madalhoojalale, aga.. Ühesõnaga 50 eurot vahetas rahakotti, mis on siin peaaeegu üüratu summa. Did nuttis taksos veidi ja pahandas naljaviluks juhiga, et miks ta meid ometi sinna tõi. Juht vastas väga kena filosoofiaga: miks ainult sina pead õnnelik olema, tee oma naine ka õnnelikuks, nii olete mõlemad õnnelikud! Väga ilus ju!
Järgmine kohustuslik objekt: Tanah Loti kaunis väike tempel meres. Teekond sinna viis läbi kilomeetripikkuse kaubatänava, kus hinnad olid imeodavad, neil oli madalhooaeg siiski, mitte nagu hõbedapoes. Kahjuks ei suutnud ma ilmse päikesepiste tõttu reageerida või ongi mul selline kallis maitse?
Tempel vääris tõesti vaatamist, ümberringi möllav meri,vahused lained, mis aeg-ajalt turistide jalgu limpsasid. Peegelsile Bali meri oli täielikult muutunud. Mõõnaga pidavat lausa templi juurde saama, samas oli aga tõusuvee ajal ta niivõrd vaimustav: kaljunukil kükitav väike ehitis vahuste lainete keskel. Taas kaks vastaspoolust, mis loovad tasakaalu, kas pole?
Siiani oli kõik justkui kenasti läinud, isegi hommikune intsident arvutiga ei olnud enam oluline.
Liiga palju head ei saa siiski ühes päevas olla, edasi läks kõik jamaks. Meie tuttavad soovitasid hotelli kusagil maaurkas kaunite riisiväljade keskel möllava ookeani taustal ning kaunis aias, kus on hea reisi viimastel päevadel puhata, “patareisid” laadida, et vastu panna kodus ootavale külmale sügisele. Sõidame, muudkui sõidame, küla ei tule, ega tule. Oh, olemegi külas! Aga hotell? Selge, see peab olema väga rahulikus ja üksildases kohas. Teed muutusid kitsaks ning auklikuks. Mina oleksin juba ammu kirunud kõiki jumalaid ja kuradeid, aga meie taksojuht ainult pomises midagi omaette, kuigi oli näha, et ega ta vaimustusest ei hõiska.
Huhh, lõpuks kohal! Meri vahuste lainetega on. Mingid bungalod on. Aga aed? See umbrohuväli ei saa ju rahupakkuv lilleaed olla? Ja kõrval prügimägi… Hotelli omanik oli täiesti unustanud meie broneerigu, jumal tänatud tegelikult. Vabu majakesi tal ju oli, aga toad olid räpased, ei mingit omaette lõõgastust pakkuvat terrassi, ainult ventilaator laes, ei wifit, et ma saaksin oma surematuid mälestusi looduse rüpes kirja panna. Lisaks veel ehitustööd. Ära siit! Parem lähme Sanurisse, turismirannale, sealt leiab kindlasti midagi paremat ning lennuväligi lähedal. Pidime taas rahakotti avardama, paludes meie ustaval taksojuhil meid kohale viia. My god, oli see vast tee: läbi suurlinnade (niivõrd kuivõrd siin neid on), kus teetööd, ummikud, tundus,et me ei jõua kunagi kohale. Lisaks tuli välja, et juhi poeg on haigestunud..
Teekond ei paistnud kunagi lõppevat.
Juht pakkus ühte “tuttavat” hotelli Sanuri keskel täiesti ranna ääres. Jäime siis väsinult sinna, umbes 15 minutiks. Hotell oli nigel, väike, pime, mitte just superpuhas tuba, aga tühja kah, meri ju 5 meetri kaugusel. Paraku meisterdati hoovi keskele basseini, minitolmuterad on alati mu vaenlased olnud. Sain peaaegu astmahoo. Ära, ära! Pakkisime taas oma kohvrid kokku ning asusime piki rannabulvarit teele oma esimese hotelli poole, vist 2 km käimist. Kohalikud ei ei suutnud ära imestada, kuhu kaks valget inimest kohvrite ja arbuusiga! (polnud jõudnud ära süüa ja takso ju veab) ruttavad. Pidevalt kommenteeriti, kuhu te kolite, miks te kolite, kas taksot vaja? Isegi nime ei küsitud seekord. Ei, me ei taha kedagi!
Lõpuks jõudsime oma reisi alguses kasutatud peatuskohani ja palusime kõiki Bali ja Eesti jumalaid, et seal kohti oleks.
Kuna pool päeva läks luhta, siis pidid ometi saabuma õhtuks head hetked. Kell oli umbes 17. Nii oligi: saime toa samasuguse hinnaga nagu eelmistes koledates hotellides. Ja milline vahe ikkagi: suur balistiilis kaunistustega, aga läänelike maalidega tuba (taas vastaspoolused, tasakaal?), väike bassein, rahulik laua ja toolidega nurgake meie toa ees. See väike, ehk 6-7 toaga hotell asub linna ääres, pole turistide horde ja suht vähe on motomehi tänaval. Kohalike mererand siinsamas, autentsus milline! Hotelli köögist võid igal hetkel teed, kohvi võtta ja kasvõi endale ise toitu meisterdada.
Sukeldusin kohe basseini ja rahu saabus.
Avasin arvuti, mu tekst oli tagasi tulnud! Aitäh armsad jumalad nii Balil kui Eestis! Kohe ostan lillekorvi teie auks ning kiituseks.
Lahkume Balilt
Hakkabki meie reis ühele poole saama, asjad pakitud, talveriided kohvrist väljas. Samuti meigikott, mida kohe üldse vaja ei läinud. Selle kuumusega polnud isegi mõtet rinnahoidjat kanda, nagunii paistab topless siin olevat kohalike memmede mood.
Viimased basseinitretid, viimane viljalihaga toormahl a la papaia + sidrun Mama Putu juures, viimane takso lennujaama. Õnneks on Singapore Airlines i lennuk niivõrd mugav, lausa naudid pikka reisi.
Balist lahkun ma nukrusega, tahaks siia tagasi tulla. Soe, liigagi kõrvetav päike, mõnus merevesi, alati värske ja just sinule valmistatud toit (vähemalt väikestes kohtades ja warungites), sõbralikud hinnad (madalhoojal kindlasti). Eks seda on varemgi kogetud. Ennekõike jääb hinge balilaste rõõmus meel, pidev naeratus, tore lapsemeelsus. Hakkan päris puudust tundma igapäevastest küsimustest: kuidas elate, kust tulete, kus hotellis olete, mis su nimi on jne. Ja seda kõike lihtsalt puhtast uudishimust.
Bali on niivõrd väike maa, et üksinda reisida pole siin mingi probeem. Inglise keelt osatakse mingil määral, kuigi vahepeal tundub, et nad justkui saavad aru, aga tegelikult ikka ei saa. Selle tühja asja pärast pole aga mõtet pead vaevata, kuidagi ikka saab, kasvõi tantsi nagu Lotte ümbermaailma reisil jäneste juures.
Mulle tundub, et ka tervisele môjus see reis hästi. Tegime pikki jalutuskäike saunakuumuses, seega sai kogu vana kônts välja higistet, ujusime, sôime alati värsket toitu. Polnud koduseid ahvatlusi nagu juust, shokolaad, isegi leiba seal õieti pole. Riis on ikkagi peatoit. Kala oli meie peamine toidupoolis ning hästi palju juurvilju, mida nad wok pannil al dente stiilis valmistavad. Värsked viljalihaga toormahlad olid menüüs igal päeval. Palavusega polnud ôiget isugi : hommikusöögi pannkook täitis hästi kôhtu kuni u kl.14-15 ni, siis tegime korraliku lôuna ja ôhtul nosisime lihtsalt banaane, arbuuse vôi mangosid. Paar kilokestki jäi Balisse, aga nendest pole ka kahju.
Olemegi tagasi vanas Euroopas. Pariisi lennuvälja I terminal tundub nagu käikudega mutiurg Singapuri avaruse ja orhideedega võrreldes. Aasia ruttab meist ette, pole midagi, mis neid peataks!
Kodus on jahe, sajab külma vihma (troopikavihm oli soe!), tuul puhub läbi kõikidest kiududest, hall pilves taevas.
Aga see on meie koht, meie kodu, me oleme sellega harjunud. Kogu aeg ei peagi olema pidu. Siin on meie vastaspoolused: külm ja hall talv ning lõppematu päevaga soe suvi, tasakaal, mis loob harmoonia. Bali reis andis sellest arusaamiseks taas hea õppetunni.
Hindadest :
*Hotellid-kasutasime enamasti väikesi, aga korralikke hotelle. Enamuses oli bassein vôi meri lähedal. Keskmine hind 26 eurot kahele koos hommikueinega.
*Transport, st. taksod : u 210 eurot kokku 18 päeva jooksul
*Gili saartele sôit 88 eur kahele edasi/tagasi
*Snorgeldamine saare lääneosas ja delfiinide vaatlus oli kallis, 130 eurot kahele.
*Toit restoranides ja warungides on odav ja värske, keskmine korralik lôuna u 4 eur. Kohalik vein on muidugi suht kallis u 10 eur, suur ôllepudel u 2 eur, suur pudel vett u 0.50 eur. Olulist vahet ei ole, kas ostad poest joogi vôi restoranist. Ka hotellide minibaaris on praktiliselt sama hind.
Alati tuleb arvestada kohalike maksudega, mis on enamasti 10%, seda nii hotellides kui söögikohtades.
