India on meinstriim?

Mäletan  ärevust enne oma esimest India reisi viis aastat tagasi. Oskasin üles lugeda vaid ühe käe sõrmedel neid inimesi, kes tutvusringkonnast käinud Indias. India oli mulle üks suur ja müstiline kauge maa, kuigi kohale jõudes oli kõik märksa enam paikaloksunud, kui oleksin osanud ette kujutada. Lihtsalt võis leida soodsalt majutust ning rikšajuhid ajasid asju sinu eest. Ruupia eest saab korraldatud kõike. Enam-jaolt on aga asi sinu eest juba ära korraldatud – kohvikud või giidituurid, rahavahetus või internet, pesupesemine või keelekursus – kõik käe-jala juures. Kõik on olemas. Ja toimib ka.

Seal samas suudab India alati ka hämmastada. Selle turimiratta radadesse tallatud India varjus elab veel ka tõeline India, mis ehmatab, erutab ja paneb pead vangutama. Aga siiski ei suutnud ma veel pool aastat tagasi alla neelata jahmatust, kui kuulsin, et keegi nimetas Indiat reisisihtkohana meinstriimiks. Kas selline kultuuride kaos ja hullus saab kunagi olla meinstriim reisisihtkoht?

Hotelli-basseini-turismi armastavate turistide meinstriimiks on ilmselt Egiptus ja Kanaarid. Seljakotispiritualistid sõitku aga Indiasse. Hingus tuleb hotelliuksest sisse kiiremini, kui oskaksid arvatagi, kirjutatud veel värvilises kirjades sadadele postritele-lendlehtedele, jaotunud kümnete tervendavate keskuste vahel!
Ilmselt on seda siin Dalai Lama kohaoleku auraga õnnistatud orus märksa tihedamalt ka. Aga igaüks leiab ikka selle enda poolt valitud vahenditega. Kui tahad kohe kõike ja kiiresti oma vaimseks puhastumiseks, sõida Dharamshala kanti. Kui tahad kiiresti kosunuks ja pruuniks saada, sõida Sharm el-Sheikhi.

Ja siin see on. See ei ole India. Me asume küll Indias, aga see on teatud meelelaadi juurutamise koht peamiselt sisserännanutele. Küll aga kumab Indiat siin igas elurakus, nii et pole ta nüüd nii kaugel midagi, see päris India. Siinsamas hotellide vahel on väiksemad slummionnikesed ja kuskil panevad tina rikšajuhid. Neile on valge hipi õnnistus. Ta toob meile raha! Everybody is happy. Everybody is happy is India.

Viis aastat LcLeodGanji kandis elav Alaska pärotolu pensionärist siniste silmadega flöödimängija, kes rändas esimest korda Indiasse mööda mandrit Ateenast Summer of Love’i ajal, vaeselt, häälega, magades puuotsas või jõesängis, ohkas samuti, et iga aastaga muutub India üha turistirohkemaks. Aga see kõik on ju suurepärane. Siin kasvabki globaalne vastutus, roheline mõtlemine ja identiteedi vaba voog. Ja India ruupia kogub omakorda jõudu.
Ka prostituudist sakslanna Ulla Shantaram’i Bombay’st ütles kõikide Leopoldi tüüpide suureks üllatuseks, et Indial on suur ja kaunis tulevik.

Turismisektoris leiba teeniv Brin aga ütles, et see turistidele suunatud „meinstriim” India on kõik kohalike enda algatus. Valitsus turistide püüdmiseks midagi omalt poolt ei panusta. Pigem vastupidi, näiteks lühendati Iisraeli viisat kuue kuu pealt kolmele – iisraellastele oli see nagu sissetalatud elumuster, et pärast sõjateenistust pooleks aastaks Indiasse hipiks. Eeskujulikemate restoranide menüüd on siin ka heebrea keeles. Samuti pitsitakse venelaste võimalusi kuudepikkust reivipidu panna. Venelased viskavad nalja, et neil on Indias oma osariik – Goa.

Meinstriim või mitte – India on aga piisavalt suur ja värviküllane, et siin jätkub ruumi nii meinstriim chill’n’smoke’n’sandwich puhkuseks kui hardcore rändamiseks. Kui aga tahta mugavalt ja soodsalt oma elu elada – lugeda, kirjutada, õppida joogat või nepaali keelt – ei tea mina paremat lahendust, kui pakub “meinstriim” India Himaalajate jalamil.

• Dharamshala
• India
• mainstream
• turistid