"Jah"-i võlujõud: Kuidas eestlane Portugalis surfimaja ja uue elu leidis

Tekst: Keiu Virro, foto: Keiu Virro ja Artti Sammalpärg

1. oktoober 2025

Portugalis elab ja korraldab surfilaagreid eestlane, kes kipub ütlema kõigele “jah”. Kui Artti Sammalpärg aastaid tagasi Portugali suunas hääletas ja tema kõrval peatunud juht oli teel hoopis Marokosse, ütles ta “jah”. Ja jäi siis kaheks nädalaks Marokosse, sest selgus, et autojuht teeb Marokos (ja Prantsusmaal!) surfilaagreid.

18 kuud hiljem, kui Artti uuel ringil Marokosse jõudis, teatas seesama surfilaagri pidaja, et läheb järgmisel päeval kuuks ajaks ära. Jättis maja Artti hoolitseda ja mainis, et mõnele külalisele oleks vaja surfitunde anda.

Mis seal’s ikka, Artti ütles “jah” ja asus Youtube’st uurima, kuidas see surfiõpetajaks olemine õigupoolest käib. “Jah” ütles Artti ka näiteks Prantsusmaal, sama mehe teises surfilaagris, kokaks olemisele. Ja õppis süüa tegema.

Maroko ja Prantsusmaa surfilaagrites vabatahtlikuks käima jäi Artti lõpuks ligi kümneks aastaks. Seejärel otsustas ta sakslannast kaasaga, et on aeg rajada oma koht. Ja seda Portugalis. Praeguseks on Artti litsetseeritud surfiinstruktor ning Peniche’i kandis asuva The Far End Surf House’i omanik. Lissaboni ning Porto vahel asuv surfimaja on koht, kus võtta aeg maha ja … surfata. Või õppida surfama, kui seda ei oska.

See on põhjus, kuidas mina sinna sattusin.

—

Niisiis, ühel kaunil hilissuvisel pärastlõunal maandun Lissaboni lennujaamas. Kui asun sealt bussijaama poole teele, saan esimese asjana teada, et google mapsi ei pea selles linnas mitte usaldama. Teadke siis nüüd teiegi. Nimelt ei sõida linnaliinibussid (millega suurde bussijaama jõuda plaanisin) sugugi seda rada, mida google maps arvab, et nad sõidavad.

Õnneks on mul telefonis äpp, mille nimi kattub selle ainsa ülesandega: teha valjusti “BADUMTSSS”. Ja just seda ma kogemata vajutangi, kui täiesti valesse suunda liikuvalt bussilt järgmises peatuses välja hüppan.

—

50 minutit hiljem olen Lourinha linnakeses, kuhu Artti kõigile ühistranspordiga laekuvatele külalistele vastu tuleb. The Far End Surf House ise on linnakärast eemal. Selline väike öko- oaas, kus on bassein, tiik, ligi 3000ruutmeetrine aed täis erinevaid vilju kandvaid puid, slackline ja mis kõik veel. Vastavalt võimalustele ja soovidele saab peatuda kas hostelitoas narivoodis, eraldi toas või hoopis glämpingus.

—

Hommikul ärgates tunnen kohvilõhna. Õuel olev pikk laud on külluslikult täis kõikvõimalikku värsket kraami. Saiakesedki tulevad kohalikust pagariärist äsjaküpsetatuna.

Randu, kus surfata saab, on lähikonnas mitu. Ja ehkki mina ei oska heast ega halvast lainest midagi arvata, võib üht-teist oletada selle põhjal, et siinkandis toimub märtsis näiteks üks lainesurfi maailmameistrivõistluste etapp.

Maja asub randadest küll mõnevõrra eemal ja nii minnakse surfama kas Artti minibussidega või, kel rendiauto ja soov omapäi ringi liikuda, saab mõistagi nii liikuda.

Vanemad surfihundid sõidavad kohale isiklike laudadega, aga kõike vajalikku saab laenata mõistagi ka kohapeal.

Esimesel aastal andis surfitunde Artti ise. Nüüd on külalisi nõnda palju, et koostööd tehakse The Surf Academy’ga, mida juhib energiline ja karismaatiline portugallane Pedro. Internetis rippuvad arvustused ütlevad asju nagu “Pedro is the best surf coach I have ever met”.

Pealiskaudsel vaatlusel tundub, et see ei pruugi olla liialdus. Tähendab, liiga palju surfitunde
pole ma oma elus võtma sattunud, nii et valim selles võrdluses on väike. Aga Pedro teab kahtlemata, mida ta teeb.

Pedro (ahhh…)

Sama saab öelda ka Ivo kohta, kes lähemal jutuajamisel osutub hoopis Jevgeniks. Jevgeni on siia tulnud Peterburist ja juba mõnd aega pärast seda, kui Venemaa Ukrainasse tungis. Ja ei, ma ei mõtle 2022. aastat. Lühidalt, Ivo/Jevgeni tundub okei tüüp. Umbes kaks tundi laineid ja esimesi surfikatsetusi ning rampväsinud surfiõpilased on tagasiteel.

Ivo/Jevgeni

—

Õhtupoolikul, kui oleme tagasi surfimaja pisikeses oaasis, uurin Arttilt, kuidas üks eestlane ikkagi Portugali surfilaagreid tegema tuli? “Kogemata sattusin,” kehitab Artti muiates õlgu. Enne oli muidugi kogu see Maroko ja Prantsusmaa värk. Niisiis, liigume ajas üle kümne aasta tagasi.

Kui Artti esimest korda hääletama läks, siis lahkus ta Eestist, 40 eurot rahakotis. “Plaan oli reisida kolm nädalat ja hääletada kõige kaugemasse Euroopa nurka, mida ma kaardil nägin ehk siis Portugali. Aga Eestisse tagasi jõudsin alles 11 kuud hiljem ja 150 eurot taskus,” ütleb ta. Reisimine oli aga meeldima hakanud ja kolm nädalat hiljem oli ta uuesti teel.

See oligi aeg, mil alguses mainitud Maroko poole suunduv mees ta auto peale võttis. See pole muidugi mingi anonüümne mees. Tema hüüdnimi on Lando, pärisnimi Roland, ta on pärit Austriast ja temast saaks Artti meelest terve omaette raamatu kirjutada. Ent triksteri tüüpi Lando seiklustel me siinkohal liiga pikalt ei peatu. Selle loo seisukohalt on oluline hoopis see, et talvel jooksutas ta surfimaja Marokos ja suvel Prantsusmaal.

Artti mõtles tookord, et võib ju Marokos paar päeva kohapeal ka olla. Ja jäi kaheks nädalaks. Lando andis talle surfilaua kätte. “Midagi muud ei öelnud, näitas valgete lainete poole ja ütles, et püüa neid.”

Esimestel aastatel Marokosse naastes aitas ta kõiges, mis võimalik. Mingil ajal hakkas palkagi saama. “Prantsusmaal pandi mind kööki tööle. Kokad ja surfiõpetajad saavad alati makstud,” täpsustab ta. Just Prantsusmaal õppis Artti süüa tegema nii nagu ta praegu teeb.

Minul jääb vaid kommenteerida, et sellele kogemusele saan tänuliku sööja perspektiivist tänulik olla ka mina.

Vabatahtlik töö surfilaagrites on muide vägagi tahetud värk. Kohti on oluliselt vähem kui inimesi, kes soovivad suve töötades ja surfates veeta ja kuhugi vabatahtlikuks saamisel tuleb tavaliselt läbi teha korralik kadalipp motivatsioonikirjade ja intervjuudega. Seda võimalust pakub ta nüüd mõistagi ka The Far End Surf House’is.

“Minu jaoks tundus vabatahtlik olemine parim asi üldse. Antakse öömaja, söök, millegi eest sa ei maksa. Nii saad lihtsalt tulla ja olla, vaadata, kas üldse meeldib selline elu. Sama kogemust tahtsin ka ise teistele pakkuda.”

Oma surfilaagri rajamine oli Artti naise pikaaegne varuplaan juhuks, kui oma põhitööst peaks kõrini saama. “Ma ise ei oleks oma koha avamisele niimoodi mõelnudki, aga kooshakkasime vaikselt plaani tegema, vaatasime Portugalis majade hindu…” Ja ühel Portugalis veedetud puhkusel leidsidki nad juhtumisi maja, mida rendile pakuti. “Mõtlesime, et teeme seda paar aastat ja vaatame, kuhu viib.” Tundus hullumeelne hakata turismivaldkonnas plaani pidama, kui polnud veel teada, kuidas maailm koroonapandeemiast taastub, aga nii ta ometi läks.

Nad leidsid maja, kus sai kohe tegevuse pihta hakata. Hollandist ja Rootsist pärit omanikud olid koha üles vuntsinud ja korraldasid siin joogaretriite. “Ainus miinus on see, et oleme viie kilomeetri kaugusel rannast. Aga et Portugalis peab niikuinii autoga ringi tiirutama, siis sellise suure koha saamine on hea diil,” ütleb Artti.” Autoga sõidavad surfikohtadesse peaaegu kõik siinkandi surfajad.

Nüüd tuli leida vaid kliendid. Ja kliendid tulid. Algul sõbrad Eestist ja Saksamaalt. Aga peagi leidsid inimesed nad üles veebilehe/bookingu platvormi kaudu. Järgnesid terve valduse bookingud – retriidiks. Meeldis. Ja bookiti uuesti.

Nii kehastubki The Far End Surf House vahepeal näiteks kolmenädalaseks jooga-, surfi-, /ruilluisu- või suisa nudistide retriidipaigaks. “Kõigepealt olime surfilaager, nüüd oleme vist kõige laager. Retreat-venue,” naerab Artti. Pulmi veel pole tehtud? “No hästi väike pulm peaks sel juhul olema!”

—

Siin toimub küll ka selliseid surfilaagreid, kus ongi näiteks nädalaks ajaks programm ette nähtud ja algusest lõpuni samad inimesed. Aga tavapärasem on siiski see, et inimesed tulevad ja lähevad erinevatel aegadel.

Näiteks sellal, kui mina surfikatsetusi teen, peatub samas kohas seltskond kooliaegseid sõpru, kes nüüd, kui ülikoolid lõpetatud, koos reise teevad. Lisaks paar perekonda väikeste lastega. Lapsed paistavad siin oma parimat elu elavat.

Üks poiss, kes pealtnäha kooliealinegi ei paista, katsetab samuti surfamisega. Tuleb tunnistada, et ta teeb mulle iga kell surfamises silmad ette.

Aga egas midagi. Ivo/Jevgeni õpetused päris tühjadele kõrvadele ei lähe. Teise ja kolmanda surfitunni ajal suudan laual teha ka midagi peale sealt kohe vette kukkumise. Ja kui päris aus olla, siis sellest piisab mulle täiesti. Kui “Point Breaki” uusversioonist uusversiooni peaks tegema hakatama, siis selle peaossa ma ei pürgi.

Keiu (paremal)

Küll aga on ookean ja lained midagi, mis teevad lihtsalt… rõõmsaks. Ja korralik trenn on muidugi ka. Kui Arttilt uurin, mis surfilaagri pidamise puhul kõige toredam on, siis ütleb ta, et talle meeldib inimestele rõõmu tuua. Ja see pole mingi niisama tilulilu-ilu-jutt.

“Mul on teadmine, millega seda teha. Selleks ei ole vaja mingit pikka-pikka projekti. Ma tahan, et
inimesed, kes on võtnud nädalaks puhkuse, ei peaks nälga tundma ja ei peaks siin millelegi muule mõtlema. See on hea tunne.” See on põhjus, miks talle meeldib enamasti ise majas olla ja ka näiteks süüa valmistada.

Artti usub sedagi, et kohas, kus keskmine temperatuur on kõrgem, on lihtsam õnnelikum olla. Lisa siia looduse lähedus, linnakärast eemalolek. Mis nii viga. “Kui olime koroonatalvel Saksamaal, siis ei osanud oma vaba ajaga midagi teha. Vaatad kodus Netflixi ja jood õlut.

“Kohe, kui piirid avati, sõitsime Prantsusmaale ja rentisime seal naisega korteri ning töötasin seal surfilaagris,” meenutab Artti. Mõnusas kohas surfates on õnneks lihtsalt niivõrd palju vähem vaja. Ja puhkama pole vaja kuhugi minna. Rand on kümneminutilise autosõidu (või ühe pikema jalutuskäigu) kaugusel.
…
Nädal aega Portugalis annab enne sügise saabumist mõnusa laengu. Pingutama ei pea ja ei tahagi. Tean, et läheduses on küllalt tegevusi, millega soovi korral päevad täis pakkida. Sõita võiks mõnele läheduses asuvale saarele, mängida golfi, vaadata dinosauruste teemaparki. Aga näe, ei taha. Rahulikult on toredam.

Loen võrkkiiges raamatut ja tukastan. Ühel õhtul teen mõnetunnise jalutuskäigu ookeani äärde (märkus iseendale järgmiseks korraks – külavaheteed head, autoteed halb). Teisel õhtul sõidame surfimajas peatuva kambaga kaljunukile päikeseloojangut vaatama. Kolmas möödub kohalikus linnakeses ookeani kaldal veini rüübates.

Tahtmata klišeedesse laskuda, aga hilja juba – sellisele olemisele on olnud üsna lihtne “jah” öelda.