Kagu-Aasia afäär

Talveõhtu. Pime. Kõle. Külm. Lumeta. Ja ühtäkki soojendav, valgustav ja ülendav IDEE minu kaasalt, Helenilt: Veedaks talvepuhkuse soojal maal. Näiteks midagi Kagu-Aasiast. Kas see oli nüüd juhus, või jälgibki Suur Vend meid nii absoluutselt, aga õige pea õnnestus näha GoTraveli pakkumist justnimelt Kagu-Aasia reisiks. Selline seljakotivärk, lubati tolmuseid külasid ja džunglit, turistilõkse ses plaanis samahästi kui polnud. Mõeldud-mõeldud, seejärel mõeldud-tehtud.

Ettevalmistused reisiks tehtud. Mentaalselt, moraalselt ja… reisiks valmis. Enne lõplikku lahkumist kalli kodumaa pinnalt tundmatusse, veel põgus kuid põhjalik telefonikonverents tulevaste reisikaaslaste/kaassüüdlastega. Ilmub ka reisijuht Rene oma täies ilus. Üldiselt, selline asjalik seletamine, mis meid ootab (NB! KUKKEDEST mitte sõnagi!!!). Hiljem Heleniga tete a tete esmamuljed meie reisiseltskonnast. Muidu mulje vägagi soodne, aga no kuulge, üks tulevane kamraad on jurist JA poliitik. No milline nimi tuleb kõigepealt meelde, kui sellist kombot näete? Õige! Viktor Vooglaid! Või oli ta Varro Kingissepp… Etteruttavalt saab öelda, et kõhklused/kartused osutusid asjatuks. Midagi polnud kommentaarida ka Helle ja Ülle kohta, kes seanahka vedasid ja briifingult viilisid. Jällegi, hiljem selgus, et toredad inimesed nemadki, mitte mingid kannibalid. Tähtsaimaks teadmiseks infokild, et tuleb niiöelda alasti, ILMA taskunoata sellele katsumusele vastu minna, sest isegi lennukis lubatud (kuni 6 cm teraga) käänispääga väitsad võetakse hiljemalt Luang Prabang – Ventiane rongis (sõbraliku Hiina RV poolt opereeritavas ) niiehknaa ära. Seega, ei mingeid nugasid. ☹

Esimene päev

Varustet kõigi vajalike teadmistega ning ratsionaalselt pakit pagasiga stardime Tallinnast. Kiire hüpe Helsingi lennujaama, kust siis algab 12- tunnine(?!) lend tõotatud maale. Meie teadmiste kohaselt peaks meiega samal lennul olema ka Viivi ja Harri, samal ajal kui ülejäänud seltskond (Ülle ja Helle, Maris ja Tõnu) juba troopilist kuumust (etteruttavalt HeHeHe) naudib. Peale pikka, vahejuhtumiteta lendu (ok, no sain Finnairi pakutavas mälumängus kõrge – teise koha väärilise punktisumma , aga noh, pole kõneväärt) maandume Bangkokis. Rene juhiste kohaselt tuleb väravas nummer 4 otsida isikut, kes kannab suurt tahvlit tema nimega. Värav leitud, vastavat persooni mitte. Leiame ka Viivi ja Harri, meile vastu tulnud inimest aga ei hakka ikka silma. Kiire konsultatsioon WhatsAppis. TA PEAB SEAL OLEMA!!! Ongi. Hoides silti Rene Satsi nimega kindlalt ja tugevalt oma käes. Nii, et ta ISE näeks seda nime lugeda. Juhatab meid kenasti taksosse, mis meid hotelli viib.

Hotellis ootab meid Rene, kes saabuvat taksot nähes suurest rõõmus mõned tantsusammud teeb, tutvustab end ja käseb võtta ühe suure külma õlle, seni kuni ta hotellis majutuseks vajalikud formaalsused korda ajab. Vajalikud toimingud tehtud, naaseb armastatud reisijuht juba olemasoleva seltskonna manu, ning käib välja idee, et ülejäänud gängi võime ju kohaliku köögi võlusid nautides oodata. Pisikene söögikoht, kus nuudleid maitsva leemega saab, on napi 100(200) meetri kaugusel hotellist. Sinna me seltskond suundubki.

Tai köögi põhiliseks kitsaskohaks/küsitavuseks oli, on ja jääb k.o.r.i.a.n.d.e.r. Ehkki siinkirjutajale nimetet malts mingit erilist maitseelamust (nii heas kui halvas mõttes) ei paku, tunneb Viljo empaatiavõimelise olevusena siiski kaasa nendele inimrassi esindajatele, kellele juba mainit maitseaine iga toidu seebimaitseliseks teeb. Kusjuures, karrisegudes kuivatatuna näikse nimetet oblikas sellist efekti mitte andvat. Meie palvesse serveerida kaks portsu ilma koriandrita tullakse viisakalt vastu. Pisikene segadus tekib portsude jaendamisel, kui üks koriandrita nuudlirooga ka minu ette asetatakse. Aga, saame teha kiire vahetuse, nõnda, et need, kellele see üllas maitsetaim ei meeldi, saavad oma roa ilma selleta.

Rene annab ka kiire ülevaate, kuidas tais toitu maitsestatakse. Nimelt on serveeritav nuudliroog (lihaga, nimetagem seda tinglikult ramen, ma tõesti ei tea, kas on miski puht taipärane nimi ka sellel) per ipsum ju suhteliselt vähe maitsestet. Selle enesele suupäraseks tegemiseks on laual aga alati suhkur, sojakaste(sool) äddikas ja tšilli. Neid nelja kombineerides saab igaüks just tema maitsele vastava roa komponeerida. Ja mida teeb Viivi??? Hinnates küll minu rüütellikust (sai minult koriandrita leeme) võtab ta pool supilusikatäit tšillit ja kummutab selle pikemata oma roa sisse. Helen ja mina (teiste kohta ei tea, kuna silmad on suunatus supi tšillistamisele) jõllitame seda tegevust, aeg tundub peatuvat, aga midagi selle takistamiseks me teha ei saa. Noh, samahästi oleks seal ju ka koriander võinud sees olla. Üks taldrikutäis maitsvat leent on muundunud tuliseks, söödamatuks pläustiks. Ka suhkru lisamine ei päästaks siin midagi. Pole hullu, saame uue taldrikutäie. Iga lauasolija maitsestab oma portsu ettevaatlikult endale meelepäraseks ja toidu nautimine võib alata. Esimene elamus saadud.

Hotelli naastes liitub meiega ka ülejäänud seltskond – Ülle ja Helle olid mõnusat liivaranda avastamas ja omakäeliselt templi- ning vanalinnatuurilt naasnud Maris ja Tõnu. Peale kohustuslikke hotelliformaalsusi viib Rene meid lähedal asubvasse templisse, kus ta ühe tugevaima hiljutise religioosse elamuse sai. Jättes saladuseks elamuse olemuse/sisu, juhatabki ta meid mainitud templisse. Templis osutab ta võidukalt naivistlikele seinamaalingutele , kus buda mungad keppidega täpilisi inimesi (katk? leepra?) togivad, teisel pildil jällegi kolpasid ja konte kokku kuhjavad. Elamus, kas just religioosne, pigem lõbus nende piltide võluvast naiivsusest, tõepoolest.

Kõht täis, meel hea, esimene religioosne (?) kunstielamus saadud. Mis muud ku Bangkokiga tutvuma! Esimeseks vaatamisväärsuseks Wat Pho tempel massiivse lamava Buddhaga. Kogu kompleks on muljetavaldav, asudes 80 000 ruutmeetril. Keskne lamav kuju: 46 m pikk, 15 m kõrge, kujutab Buddha sisenemist Nirvaanasse. Kunstnik on kuju varvaste alla isegi tõetruu() papillarmustri treinud, taldade all on erinevad soodsad (astroloogilised?) sümbolid. Üldmulje – võimas. Kulda siin riigis jagub!

Kokkuvõtvalt: suursugune, keset linnakära ja saginat asuv rahulikkuse ja (suhtelise) vaikuse oaas. Et mitte piirduda vaid kohale omase, suisa orgaanilise pühalikkuse ja hardusega, ka üks lõbusam seigake. Nimelt Buddha külastades on kombeks end siivsalt katta. Põlved ja õlad ei tohi paljad olla. Tont seda teab, kas see Siddhartat ennast häirikski, pigem tema jüngreid vist. Aga kord on kord.

Ja siis ühtäkki rullub meie silme all lahti kenake pantomiim. Meie seltskond on kõikide pühaduste ja stuupadega, kes põgusamalt, kes pisut põhjalikumalt tutvunud ja naasnud kompleksi väravasse. Üks tütarlaps, suure tõenäosusega peipsitaguse sõbraliku naaberriigi esindaja ei saa ega saa aru, mille urri pärast ta peab küll end kinni katma. Mõelge ise, inimene on teinud märkimisväärsed (sponsor) investeeringud oma huultele, näole (ei vaja muide katmist ) rinda ja kannikatesse. Ja nüüd mingi ametnikuhing keelab tal selle ilu eksponeerimise! No kurask, justkui see lesiv Buddha siis selle ilu peale püsti hüppaks? Ja kui hüppakski, oleksime ju ime tunnistajaks, mh, ah? Peale pisikest pantomiimi aga vedas neidis omale nõutud palaka (küll pika näoga) üll ja temagi tuur pühades paikades võis alata.

Et päeva mitte liialt pühadus(t)ega täita, arvas Rene, et poleks paha teha ka väike tiir Bangkoki kanaleil. Nende paatidega, millel mootor ja sõukruvi pika “varre “ otsas on. Päris jõulised diislid tagavad suhteliselt kompaktsetele, isegi pisut kipakatele paatidele muljetavaldava kiiruse. Esiti tundus, et plaan on määratud luhtumisele, kuna sadam/koht, kust Rene teada varem kanalile sai, polnud meie saabumise hetkel enam funktsionaalne. Aga viimasena sureb alati lootus. Nõnda kulgesime oma väikebussis piki jõge, kuni Rene äkitselt liikurist välja viskus, ühmates selgituseks, et läheb vaatab kas siit ehk saab. Ja läinud ta oligi. Meie taksojuhilt tuli hüüatus, mida võiks tõlkida kui: “Oih, ta läks nüüd ja jättis oma telefoni bussi! Ja mina ei saa siin peatuda, pean edasi sõitma!” Mis seal ikka: tegime pisikese tiiru ja samasse punkti tagasi jõudes leidsime ka oma armastatud reisijuhi üles, kes oli vahepelset aega väga ratsionaalselt kasutanud ja meile kanalituuri kokku leppinud.

Tuur ise pakkus mõnusalt kiiret kulgemist kauneid ja vähem kauneid vaateid (oli villasid, oli lagunevaid lobudikke, oli kõike) ja last, not least Aasia varaane! Sellised ägedad linnaloomad, peesitamas kanalite kaldail. Neile kuulub auväärne teine koht Komodo varaanide järel, kui suurusest rääkida. Peale tuuri sai sealtsamast kaldalt kiire ampsuna ülimaitsvat ja magusat pisikest ananassi. Kooritud ja kenasti pulga otsa lükitult. Lihtsalt võta ja söö.

Muljeterikka päeva lõpetuseks õhtune tuur hiinalinnas. Selgus, et hiinalinna ei ehitatud Bangkokki, hoopis Bangkok ehitati ümber hiinalinna. Olime tunnistajaks õhtusele melule, kes soovis, võis haarata sobilikku tänavatoitu.

Rene arvas, et võiksime (soovi korral) külastada ka ainult jaapanlastele mõeldud lõbumajade rajooni, aga muljeteroheke ja suhteliselt väsitava päeva lõpuks veel poolteist- kaks tundi sõitu ei tundunud enam erit atraktiivne. Seega, hotelli ja tuttu, et järgmine päev juba Põhja-Tais seigelda!

Teine päev

Hommikul lennukiga Chiang Maisse.

Lend ise mingeid ootamatusi endas ei kätkenud, ladus, nagu üks lend olla võikski. Pagasit oodates ja lihtsalkt lobisedes kõlas ühtäkki meie armastet reisijuhi suust röögatus, hillitsetud ja mitte ülemäära vali, aga siiski röögatus: “Whaaat a fuuuuck!!!” Mõtlesin esmalt, et kas Renel ununes midagi Bangkokki, näiteks tema reisitalisman – Jüri Ratta pildiga (Poliitiline Peeru)kott (sellest hiljem). Selgus aga, et tema hüüatuse põhjustas hoopis minu lihaselisel käsivarrel olev tätoveering, mis kujutas nunnut Aasia sõrmiksaarmast. Rene suhtus väga kahtlustavalt minu selgitustesse selle tätoveeringu olemusest. Nimelt olin ma oma eelmises elus täiesti mõttetu mees, kel hingeloomaks põldhiir. Seega tuli oma karmalise edenemise heaks valida midagi toekamat. Ja miks mitte võtta oma tootemiks / kaitsjaks / vaimuilma juhiks saarmas. Olgu öeldud, et see intelligentne imetaja on Eesti metsade üks elurõõmsamaid loomi, samuti on ta raevukalt lojaalne oma lähedaste suhtes. Ja lõpuks, saarmad on ka nunnud! Seega: täiesti nagu ma isegi.

Sama seletust tuli korrata ka Jensile, sest Rene, minu tätokale osutades: ”Jens, vaata, vaata! Oled sa KUNAGI midagi SELLIST näinud?” Jens, kõõritades mu tätoveeringut: “Numaitia, ma olen selle saba küll söönud…” No nüüd oleks minu kord olnud röögatada: ”WTF!” Sest, mida värki, ma pean nüüd usaldama end reisijuhi hoolde, kes sööb SAARMAID??? Või vähemalt nende sabasid. Keskustelu käigus aga langes koorem mu südamelt, kuna selgus, et Jens on siiski vaid koprasabale hambad sisse löönud. Sellega oli usaldus jalule seatud ja meie Põhja-Tai tuur võis alata.

No ja mille muuga üks retk ikka algab kui korraliku söömaajaga. Vastav tegevus viidi läbi ühes teeäärses söögimajas. Menüüs oli erinevaid karrisid, küll vürtsikamaid, küll leebemaid. Minule hakkas meeldima sidrunheinaga maitsestet kohalik vorst. Söögi kõrvale ka juttu kohalikest oludest, elu võimalikkusest Tai Kuningriigis ja edasistest plaanidest, mida matkal realiseerida.

Esimese päeva sihiks oli jõuda maalilisse pai külla/alevikku/väikelinna mööda Mae Hong Soni teed (umbes 1800 kurviga). Teele jäid sild üle Pai jõe – sama funktsiooniga, mis oli sillal üle Kwai jõe, lihtsalt polnud nii tähtis (vist?). Huvitav fakt. Peale II maailmasõja madinat jäi sild aktiivselt kasutusse, kuni suurvesi ta minema viis. Kohalikud olid aga sillaga juba harjunud ja nõudsid uut. Ning kuna Chiang Mais demonteeriti Nawarati sild, siis küsiti see endale, ning see sild seisabki seal siiani.

Veel üks vaatamisväärsus enne Pai linnakesse jõudmist oli Pai kanjon. Tõepoolest vägev loodusnähtus, mis polnud ühegi euronrmiga kooskõlas. Mitte mingisugused piirdeid, kõik turnime omal vastutusel. Aga millised värvid, millised vaated!

Pai väikelinna majutusasutuse ees tervitas meid rõõmsalt täies ehtes jõulukuusk. Olgu öeldud, et ajaliselt oli tegu jaanuari lõpuga. Rene ja Jens kasutasid juhust ja saatsid puukese alt jõulurahu ja soojust ka kõledasse eestimaa talve.

Õhtul hängisime tänaval. Jensi juhatusel ka erinevate tänavatoitudega tutvumine. Soovitus: proovige! Alati võite välja sülitada kui ei maitse. Aga võite ka meeldivalt üllatuda. Näiteks üks lemmik oli banaan kleepuva riisiga. Maitses nagu õunapirukas. Üleüldse, need väikesed banaanid olid mõnusalt hapukad, üldse mitte lääged.

Kolmas päev

Tiirutamine ikka sellel tuhande kurvi teel. Üks meeldejäävamaid vaatamisväärsusi Nam Lod koopad, asub umbes 50 km Paist. Võiks ju öelda, et koopad nagu koopad ikka. Ometigi iga koobas on omanäoline, paljude sarnasuste sekka ikka mõni ainulaadne tilkekiviskulptuur. Ka oli presenteeritud maalikunst, mida kohalikud troglodüüdid olid (arvatavasti) oma verega koopaseintele jäädvustanud. Väike paadisõit koobast läbival jõel oli samuti väärt elamus, saatjaks poolkodustet karpkalad, soliidne vuntsidega säga ja koopalaes resideeruvate nahkhiirte morse. Osadesse koobastesse on kohalikud ka oma surnuid matnud. Võite ühe korra arvata, kes oma jala välja väänas. Õigus, see oli Helen. Valus, tüütu ja vägagi suur turse, aga õnneks mitte kõige hullem trauma.

Edasi sõitsime mööda tolmuseid külateid. Ühes Lisu hõimu külas tutvustas Jens meile oma “Tai vanaema”. Vanaproua oli meie saabudes ametis lõunauinaku tegemisega. Ka oli ta just pead pesnud. Aga julgen väita, et meie tulek rõõmustas vanaprouat. Vähemalt oli ta väga elevil, leelutas ja naeris, ehk isegi õnnistas võõraid. Jällegi elamus, mida lihtsalt turistilõksudes ei saa.

Tee peal võtsime einet huvitavas söögikohas, kus sai jalgu üle järsaku kõlgutada. Vahetus läheduses oli ka laste batuut. Taolisi söögikohti oli teeäärne külake tihedalt täis, meil oli õnn olla väidetavalt esimeses omataolises.

Õhtuks naasmine Pai Linnakesse, hängimine omal käel ja õhtu lõpp hotelli siseõues joovastavate ja vähem joovastavate jookidega. (Rene, kas kuked olid juba kohal?).

Neljas päev

Tagasi Chiang Maisse, pruukostiks/lõunaks khao soi supp hmongi hõimu külas. Pikakaelaliste karenite küla. No ei olnud päris Rocca al Mare. Ikka elati ja töötati seal ka. Teel nägime lõpuks ometi ka riisiterrasse, kus riisi kasvatati. Tais on võimalik saada neli saaki. Aga et maad mitte ühe kultuuriga ära kurnata, olid vähemalt meie teele jõõvad riisipõllud vahekultuuride all, tavaliselt küüslauk. Seega, peatusime ja jäädvustasime.

Phra That Mae Yen tempel mäe otsas. Muljetavaldav tõus mööda Nagade treppi. Suur valge Buddha kuju. Mäelt avaneb vaade Pai linnakesele. Koerad. Pealtnäha justkui peremeheta, samas, siledad, toidetud ja sõbralikud (mitte nagu kuked). Julges neid silitada ja sügada küll.

Vahepeatus teeäärses poes, kus kundede edukamaks ligimeelitamiseks olid presenteeritud ka Superman, Captain America ja Hulk. Ajahambale polnud see butafooria just ideaalselt vastu pannud. Korduvate ülevärvimiste tulemustena olid kujud omandanud vasatavatele superkangelastele mitte just iseloomulikud värvikombinatsioonid. Siiski võib aga rahulolevalt nentida, et vähemalt Hulkil oli tehtud eeskujulik pediküür ja hambaravi.

Wat Pha Lat tempel Chiang Mai läänepoolsetes mägedes džungli (taolise tihniku) rüpes. Natuke ikka džunglit ka. Kui õigesti mäletan, ehitati see tempel kohta kus kunings Nu Naone valge elevant seisatas ja pasundas. Koha võlu on just see, kuidas ta loodusesse sobitunud on. Kompleksi läbib ka väike ojakene, mis moodustab tagasihoidlikke kuid maalilisi koski. Sõnaga, puhas ilu.

Doi Suthep tempel. Seesama valge elevant, seljal püha reliikvia (Buddha õlaluu, olgu siis õlavarreluu, abaluu või rangluu jupp, pole täpsustatud) peatus, pasundas kolm korda ja suri. Sellele kohale siis ehitati tempel. Uhke, palju kulda ja pühakujusid. Andis inimeselgi ronida sinna, mis see vaene vants veel tegema pidi…

Kena hotell ööbimiseks, isegi purskkaevudes olid elusad kalad. Üleüldse, selline sume sordini all vibe. Rene tõi poest õlut ja puha. Üks kahest, kas ta ei viitsinud vaadata, või vastupidi, vaatas hoolega, aga toodud õllede seas oli ka õlu espressoga. Sündmustest ette rutates, maitses päris hea.
Õhtune Chiang Mai. Wat Chedi Luang varemed. Maavärin lõhkus grandioosse templi. Päris valmis seda ei ehitatudki.

Hommikul vanalinna tuur. Sealsamas kompleksis ettevalmistused kuninga visiidiks. Meie seltskonna naised said sümboolselt talle tseremoonia läbimängimise käigus tantsida.

Viimane kehakinnitus Tai kuningriigis. Riidepoe ülakorrusel pakuti suurepärast pad thaid (praetud taipärane toit). Teel lennujaama avasin bussis ühe Rene toodud õlledest. Milline mõnus kohviaroom täitis me sõiduki. Õlu espressoga, polnud üldse paha, pisut harjumatu ehk ainult. Selline väärikas punkt Tai seiklusele.

Ja algabki lend Luang Prabangi.

Jätkub…

• elamusreis
• Go Traveli Kagu-Aasia
• Jens paradiisisaarelt
• Kagu-Aasia köök
• Kagu-Aasia reisijuht
• Kagu-Aasia toiduelamused
• Rene Satsi
• Taimaa