…jätkub

Niisiis, Tai tolm jalgelt maha raputet, aga kohaliku tootja espressomaitseline kesvamärjuke vähemalt siinkirjutaja maitsepungakesi (eneselegi üllatuseks) meeldivalt hellitamas, võtab meie rõõmus, lahke, vahva (ja kõik need teised ilusad sõnad) reisiseltskond ette oma seikluse järgmise etapi.

Selleks suundume Chiang Mai lennujaama, kus peale südamlikku hüvastijättu Jensiga haarab ohjad enda kätte Rene, ning tema targal juhatusel asume lennule Luang Prabangi.

Tunnipikkune õhus kulgemine täiesti sündmustevaene: ei turbulentsi, ei äikest (kuhu see lubatud seiklus siis jääb, ah?!).

Esimene päev

Luang Prabangi lennujaamas lunastasime riiki sissepääsuks vajaliku viisa. Kui seda teha dollarite eest, siis tuleks hoolt kanda, et kupüürid oleksid veatud. Ainsamgi kortsuke või kokkumurdmisjälg võib rahatähe lugupeetud ametniku silmis kohe diskvalifitseerida või ma ei tea, valerahaks muuta. Eurodele ja Tai baatidele selliseid nõudmisi mingil põhjusel ei esitata.

Luang Parabang. Ajalooliselt oli see linn 14. sajandist Lan Xangi kuningriigi pealinn. Ja oli seda kuni aastani 1563, mil pealinn viidi üle Vientiane’i. Seltskond seab end hotellis sisse. Rene, kas seal juba kuked olid? Minu arust olid

Õhtusöök Nam Khan nimelise jõe ääres. Aeglaselt voolava jõe pinnal peegeldumas linnatuled ja kuldsed templid. Selline rahulik idüll hea kohaliku toiduga. Kõige muu hea ja parema juurde Rene soovil ka friikartulid ketšupiga. Hämmastavalt hästi valmistet muide. Kohtume ja tutvume meie kohaliku reisijuhi Phonsakiga. Tore, sõbralik ja meeldiv, ladusa inglise keelega mees oma parimais aastais. Peale õhtusööki rahulik kulgemine õhtuse linna tänavail ja ööturul.

Eggplant hehe

Teine päev

Jalutame läbi hommikuturu juba tuttava Nam Khani jõe äärde hommikust sööma. Laos (vähemalt Luang Prabangi piirkond) on endine Prantsusmaa protektoraat. Üks koloniaalajastu siiani kestvaist mõjudest on võimalus suvalisest tänavanurksest (ehk siis tänavanurgal asuvast) söögimajast ka korralikku kohvi saada (prantslased!). Seltskonnast oli siinkirjutaja tagasihoidlik persoon ainuke, kes mingil müstilisel põhjusel oleks hommikusöögist ilma jäänud. Ehk oli põhjus selles, et tellitud sai sama roog, mis Renelgi ja kui reisijuht juba oma portsu kätte sai siis läks minu tellimus lihtsalt meelest/kaotsi. Aga inimesel pole ju suu vaid söömiseks. Kasutades seda oskuslikult, seletamaks, et ma siiski ka hommikusööki soovin, sain ka mina viimaks oma pho kausi. Tasus ootamist. Täiega!

Hommikusuurus võetud, asusime väljasõidule Kuang Si kose juurde (umbes 30 km kaugusel linnast). Selgitava sildi väitel peaks kose nimi tähendama sõnasõnalt kohta, kus hirv (pidi ikka määratu elukas olema!) sõraga lõi. Sellest Metselaja tehtud löögist siis tekkis allikas, mis selle kauni loodusime toitjaks on. Nimetet kena kose moodustavad kolm maalilist kaskaadi kogukõrgusega 60 meetrit.

Ahjaa, mul jäi mainimata, et Laosesse saabus koos meie reisiseltskonnaga ka põhjamaiselt jahe õhufront. Hommikuti võis termomeetrilt lugeda näitu 9 kraadi Celsiuse järgi. Ja seda (sub)troopikas! Päeval sai soojakraade siiski (napilt) üle 20 pügala. Seega, ikka soojem kui keskmine eesti suvi. Loetavate ridade autor igatahes kasutas hoolimata suhteliselt jahedast ilmast juhust ja tegi ühes kose poolt moodustet basseinis ka karastava supluse. Kraaps, kummardus ja kiidusõnad ka Hellele, kes samuti ujuda/supelda ei kartnud! Kui mälu ei peta, siis olime sel päeval küll vist ainsad ujujad seal.

ÜHE pildi võib ridade autor ju ka iseendast siia nüüd panna…

Kosk vaadatud, oli seltskonnal pisut vaba aega. Kes tahtis, võis jääda imetlema ühte kolmest türkiissinisest (sõltuvalt ehk aastaajast ja valgusoludest võivad need ka smaragdrohelised olla) basseinist, soovi korral sai aga tõusta mööda nõlvale rajatud rada päris üles kaskaadi alguspunkti. Seda enamus reisiseltskonnast ka tegi. Ei hakka siin „vapraid“ kiitma ning „laisku“ laitma, aga ka Helen ja mina otsustasime aktiivse uurimisretke kasuks. Kohalik RMK analoog, või Rene poolt antud info kohaselt Valitsus on mäkketõusuks ka igati korraliku, küll pisut ehk järsuvõitu treppide süsteemi rajanud. Rahulikus tempos üles rühkimine võtab umbes veerand tundi. Kogu vaev saab üleval tasutud kauni vaatega Laose lopsakale troopilisele loodusele ning külma õlle/mulliveega.

Ernest Hemingway olla kunagi öelnud – igas maailma sadamas on vähemalt üks eestlane. Iseenesest on see kontekstist väljarebitud lause, sest nimetatud ütlus pärineb tema romaanist „Kellel on ja kellel pole“ ja puudutas see eestlastest purjetajaid lõunamere sadamates, aga kõlab ju hästi? Noh, meil olid eestlased mitte just igas džunglis, aga selle maalilise kose alguspunktis ometigi. Ehk siis lustakas seltskond kaasmaalasi väljaspool meie rõõmsat seltskonda.

Kosk ja selle ümbrus nähtud, suundusime kose vahetus läheduses olevasse karude varjupaika.
Olles koostöös Laose valitsusega rajatud 2003. aastal, on kogu kompleks osake Kuang Si rahvuspargist. Asutus tegeleb (valdavalt) aasia karude päästmisega Hiina rahvameditsiini käest. Jälgi/rõveda, ajuvaba traditsiooni kohaselt on levinud uskumus nende mõmmikute müstilisest ravitoimest. Mitte mingisugust teaduslikku tõestust selle kohta loomulikult pole ega ka tule. Uhhumeditsiini tarbeks kogutakse neilt sappi, eriti rõvedatel juhtudel raiutakse ka käpad maha. Ütlematagi on selge, et need loomad on äärmises stressis.

Tillukesed puurid ei võimalda liikumist, sellest tulenevast stressist võivad loomad oma koonu vastu puuriseina puruks peksta. Seega, uhhuundus pole ainuüksi inimestele ohtlik, ka paljud loomad on selle vastu kaitsetud. Eelmine aasta päästeti rekordiline arv – 30 karu. Varjupaika on rajatud korralikud mänguväljakud, rippvoodid, majakesed etc, mida perioodiliselt muudetakse. Kõik selleks, et päästetud mõmmikud end võimalikult hästi tunneksid.

Näitan teile suurema koerakuudi mõõtu puuri, kus neid karusid hoitakse/hoiti.

Peale sellist mõtlemapanevat ja tõsisemat ekskursiooni sai külastatud lähedal olevat liblikaparki. Vahelduseks sellisele kurvavõitu temaatikale saime nautida ka rõõmsat ja värvikirevat silmailu troopiliste liblikate näol.

Samuti leidsime selles aias, ütleme, et pop up kalaspaa, mille meie grupi energilisemad liikmed ka agaralt ära proovisid

Muljetest tulvil, sõitsime tagasi Luang Prabangi. Kel soovi, võis ronida Phousi mäe otsa, kus paikneb tempel ning kust avaneb maaliline vaade kogu linnale. Ka oli sinna Buddha oma jalajäle jätnud.

Samas, maaliline vaade avanes ka Nam Khan jõe kaldal kohvikuterrassil. Sinna me Heleni ja Renega suundusime, kuna ilm oli sobivalt jahe, et teha esmatutvus laolaoga. Kohalik kange alkohol, mida laod ise hellitavalt viskiks (!) kutsuvad.Võrdluseks: siinkirjutajal on kogemus kahe vedelikuga. Üks on Jim Beam, teine oli – jeerum, nüüd ei tule isegi nimi meelde, aga see, mida 90- ndatel vist kohapeal villiti, mingi ameerika päritolu ollus (Teachers??? Aga MITTE sellenimeline šoti rüübe). Neid ju hüüti KA viskideks… Ses mõttes kvalifitseerus küll. Eks ta üks paras rupskiraspel oli, aga kokakoolat peale rüübates (või sellega segades) oli seda võimalik manustada. Pealegi, SEDAVÕRD heas seltskonnas oleks iga õli lambis probleemideta põlenud.

Pildi peal on Nam Khan jõgi. Kes tahab, võib ka Mekong ütelda, kes see ikka vahet teeb.

Alati meie jaoks olemas olev ja abivalmis Phonsak leidis soovijatele ka võimaluse reisi jooksul määrdunud rõivaste pesemiseks. Odav ja kvaliteetne teenus on seal riigis täiesti tavapärane ja laialt levinud.

Märkamatult veeres päev õhtusse, kätkedes endas vahepeal rahulikku enesesse süüvimist tulvil meelerahu. Ja oligi käes aeg (jälle!) õhtust süüa. Seekord võtsime kehakinnitust päris kohalikul kombel – mattidel rätsepaistes. Valik erinevaid karrisid, küll rohkem , küll vähem vürtsikaid, et oleks suum cuique. Ei puudunud ka larb , julgelt, samas harmooniliselt maitsestet hakklihasalat (?) ja traditsioonilised vorstikesed, need eriti maitsvad sidrunheinaga tooted kaasa arvatud. Kõht täis, suundusime öise linna tänavaile ööturu ja muidu melust osa saama.

Ühtäkki pöörab Helle ringi ja pistab tuldud teed tagasi jooksma. Hüüatades selgituseks: “Mul jäi seljakott maha!“ Ja nii ta jooksis, „kadunud Seljakott“(väike, aga ikkagi tähtis ese, seepärast suure tähega) jooksu taktis tema seljal hüplemas… Viljo suutis oma ebasoliidse (no pole ju soliidne iga pisiäparduse peale homeeriliselt hirnuda) naeru ruttu katkestada ja Helle tähelepanu õigeaegselt tema koti asukohale juhtida. Hulk asjatut jooksmist jäi seega ära ning saime rahulikult ööturu lärmakamat (tänavatoit) ja vähem lärmakamat (pudu- ja muud kaubad) osa vaadelda/jälgida/nautida.

Igaüks omal moel linnakese ööelust osa võtnud, mindi lõpuks magama, et olla valmis järjekordseks huvitavaks päevaks. Järgmine hommik pidi algama budamunkade protsessiooniga, kes tänaval kulgedes inimestelt almusi korjavad. Munkadele almuse pakkumine on sealkandis üks traditsioonilisemaid rituaale/kombeid.

Kolmas päev

Nagu juba mainitud, algas hommik munkade ootamisega. Esimese protsessiooni magas nende ridade autor küll maha, aga oli teada, et need esimesed mungad ei jäänud teps mitte viimseks (või siis läksid nad teisele ringile, kes teab?). Igatahes, meie reisiseltskonna huvilised seadsid end hotelli ees pühamehi ootama. Mõne aja pärastv(peale tulemuseta ootamist) selgus, et oodatud ringkäik kulgeb mõnevõrra teisel marsruudil, ning selle nägemiseks tuleb paari tänavavahe jagu dislotseeruda. Seda me siis ka tegime. Kas ma olen juba maininud, et Laoses läks meie tulekuga külmaks? Tuli meelde laulu refrään: Krdikülmon, krdkrdikülm on. Isegi minusugusel talisuplejal oli šortsides ja lühikeses t-särgis kõledavõitu. Ometigi oli mul ju seks puhuks ka suvine sulejope kaasa varutud. Aga kes see viitsib siis tagasi hotelli minna? Siinkirjutaja ei viitsinud, pealegi, seni kuni mina end sisse pakin, võivad mungad juba läinud olla. Jäigi üle kangelaslikult kannatada.

Ja sealt nad tulidki! Ürituse puhuks olid kõik tänavad, millel pühameeste teekond kulges, muuks liikluseks suletud. Turistidele olid jäetud üksikasjalised juhised, kuidas munkasid neid häirimata pildistada, millist distantsi hoida etc. Õnnetu ( või õnneliku?) juhuse tahtel polnud käesoleva kirjatüki tagasihoidlik autor veel sattunud lugema Rene raamatut „Sri Lanka nüüd.“ Selles kirjeldab meie kallis reisijuht, kuidas on õige pühameestega suhelda. Isegi kaks erinevat võimalust toodi raamatus välja – a’la Rene ja a’la Douglas. Samas, võib-olla suheldakse munkadega Laoses ja Sri lankas täiesti erineval moel ja seega oleks ehk mõistlikum juhinduda just kohapeal turistidele üles riputet reeglistikust? Kuna Viljo polnudki veel Rene poolt kirjapandut lugenud, jäigi tal üle toimida a’la Laos.

Mungad nähtud, veidi muljetatud ning pisut veel järgi magatud, saabus aeg hommikusöögiks.
Kuna tegu oli endise prantsusmaa protektoraadiga, pakkus sõbralik linn ka võimalust vastavas stiilis hommikueineks, ehk siis baguette’id, croissant’id ja muu prantsusepärane. Kahjuks oli üks kindel, Renele teadaolev, kauni vaatega hotelliterrass suletud. Siiski oli lähinaabruses võimalik seda prantsuse stiilis hommikusööki saada. Siinkirjutaja aga oli eile hommikul juba pöördumatult pho usku pööratud, seega suundusime Renega läbi toiduturu teekonda lühendades juba tuttavasse söögimajja. Seekord ei tulnud ka asjatult kaua tellitut oodata. Tellimused esitet, jäime oma maitsvat leent ootama ja meiega ühines ka ülejäänud seltskond. Selgus, et sellisele hulgale inimestele prantsuse stiilis hommikueine pakkumine oleks osutunud liiga komplitseerituks ja aeganõudvaks, seega valisid meie reisikaaslased juba läbiproovitud ja töötava variandi, ühinedes meiega. Ja mis seal salata, erinevatest saiakestest, omlettidest ja heast kohvist polnud ka selles kohas puudust. Seega, turistid söönud, laod terved.

Hommikune toiduturg.

Järgnev päevakava nägi ette sõitu Nong Khiaw linnakesse. Tegelikult küll ehk pigem küla, aga ärme takerdugem pisiasjadesse. Umbes 5-tunnine sõit minibussiga. Sõiduaega ei pannud paika mitte tee pikkus kilomeetrites vaid selle kvaliteet. Suures osas kulges tee paralleelselt Nam Ou jõega (pidada tõlkes tähendama riisikausi jõge). Tegu on riigi suuruselt teise voolava veekoguga, kogupikkusega 448 km. Jões elab 84 kalaliiki, seejuures 29 neist ainult sellele jõele omased. Meie hea kohalik reisijuht Phonsak varustas meid teeäärsetest müügikohtadest imemaitsvate mandariinide, juba tuttavate väikeste banaanidega ja teiste eksootiliste puuviljadega, mida pikal bussisõidul mõnus nosida oli.

Peale Mekongi on Nam Ou ainus naturaalselt, ilma lisasüvistamise ja kanaliteta laevatatav (peetakse silmas suuri kaubalaevu) jõgi. Või oleks, kui sellele poleks tamme ehitatud. Ka Laoses on suundumus roheenergiale. Täpsemalt siis hüdroenergiale. Ehitab valdavalt Hiina RV.

Laoses on hetkel 78 töötavat tammi

Üks rohketest/piisavatest pausidest (ajaliselt) pikal teekonnal. Poseerivad Ülle ja Phonsak.

Üks mitmetest teeäärsetest müügikohtadest. Saadaval suurepärane valik maitsvaid puuvilju.

Teekonna lõppsihti jõudnud, seame end hotellis sisse, lõunatame ja puhkame põgusalt. Peale lõunatamist kogub Rene kokku kogu kamba, välja arvatud Helle, ning annab meile teada, et Hellel on täna sünnipäev. Oldagu valmis vajadusel üllatust teesklema ja pakkuma.

Põgusa puhkuse järel tutvumine ümbruskonnaga. Veel üks, olgu lubatud, et ka viimane tõsisem teema Laoses. Külastasime pommikraatri servas olevat muuseumi. Ekspositsioon andis ülevaate Laosest kui enim pommitet riigist planeedil. Tõepoolest, peaaegu üheksa aasta jooksul 24/7 pommitamist. Lõpptulemusena 240 miljonit (sic!) heidetud pommi. Seejuures, umbes 30% heidetud kobarmoonast ei lõhkenud. Lihtne matemaatiline tehe näitab, et Laose pinnal on 80 miljonit (seni) lõhkemata pommi. Laose kodusõda kestis 1959-1975. Kommunistlik liikumine sõdis kuningavalitsuse vastu, toetus neile tuli Põhja – Vietnamist.

Vietnami sõja ajal Põhja-Vietnami armee okupeeris osa Laosest, et sinna rajada Ho Chi Minhi raja nimeline tarnevõrgustik ning et Laosest algatada pealetunge Lõuna-Vietnamile. See siis tingiski Laose pommitamise. Kurb põige ajalukku.

Pommid, mis ameeriklaste poolt laodele kaela heidetud

Külastasime ka koopaid, kus olenevalt vaatenurgast kas mässulised või vabadusvõitlejad end kodusõja ajal varjasid. Koopad olid liigendet, erinevatel funktsionääridel olid lausa oma urud, lisaks suurem koobas koosolekusaalina, päris ägeda mulje jättis.

Sellele tõsisemale teemale punktipanekuks tuleks tagasi viimase õhtuse pildi juurde Luang Prabangis. Tänavapildis kohtas sirbi ja vasaraga plagusid. Üldsegi mitte massiliselt ega domineerivalt, aga kes otsib, see leiab. Tulles ise vabade riikide murdmatust liidust, võib meid mõneti üllatada see Kagu-Aasia sotsialismi/kommunismi lembus… aga kui alternatiivina on pakkuda 240 miljonit pommi, millest kolmandik lõhkemata, siis… teema lõpp.

Naastes tagasi oma peatuspaika oli enne õhtusööki võimalik käia massaažis. Rõhuv enamik meist seda ka tegi. Kas sai juba mainitud, et Laoses oli sellel hetkel ootamatult külm? No nii, ainus soe asi oli vesi, millega enne salongi sisenemist jalad pesti. Siinkirjutaja teenelise talisuplejana väga häirituna end ei tundnud, ei lõdisenud ka. Siiski jääb üle uskuda Helenit, kelle sõnul ikka väääga külm oli. Ja et huvitavam oleks, siis mida kasutasid sõbralikud massöörid neis külmades oludes teenust osutades? Õige – mentooli, noh, et kahtlust poleks, kas on ikka külm. Protsessi käigus meist keegi siiski surnuks ei külmunud ja nõnda suundusime lõõgastunult – mõni ka lõdisedes -, ning rahulolevalt õhtusöögile.
Selle külakese massööre julgen tõesti soovitada. Töö oli asjatundlik, tugev, aga üldsegi mitte ebamugavust tekitav. Proovige kindlasti!

Kenas jõeäärses trahteris (et mitte kasutada kogu aeg sõna söögimaja), kus ka lõunatet sai, ootas meid rikkalik valik kohalikke roogi. Lisaks ka tõeline eksootika – (kindlasti Rene nõudmisel!) friikartulid ketšupiga! Tõe huvides olgu märgitud, et need olid tõesti hästi tehtud, krõbedad ja maitsvad. Selgus, et kohalikust kangest alkoholist on olemas laolao ja siis veel, oh üllatust – laolao. Üks on, ametlikult, riiklikult, või nagu kohalikud ütlevad – Valitsuse toodetud. Teine aga selline talutoodang. Meie tore ja karismaatiline giid Phonsak otsustas rustikaalse variandi kasuks.

Nii ilmuski lauda 1,5 liitrine plastpudel kristallselget vedelikku. Õnneks leidus ka Coca Colat, seega osutus võimalikuks järjekordse eksootilise rüüpe proovimine. Rüübe oli hea, vähemalt sai Helen lõpuks sooja. Ühtäkki kustusid tuled. Kostus Rene pahast mõminat. See oli märguandeks teistele, kes üllatust teeseldes avaldasid ehteestlasliku temperamendiga juhtunu üle sügavat nördimust, lastes kuuldavale asjakohased fraase, nagu „mis jama see nüüd on?“ „see veel puudus!“ jne. Loomulikult oli tegu vaid osava teesklusega, sest pimedusest hakkas paistma valguskiir kena väikese tordiasjanduse kujul, mis kandis paari põlema süüdatud küünalt. Helle sünnipäev ju!

Kuna tegemist on endise Prantsusmaa protektoraadiga, siis oli võimalik ka kauges külakeses midagi biskviiditaolist saada, millele suhkruvaaba lisamisega väikese tordiasjanduse kuju anti. Lõpuks, tähtis pole ju niivõrd lõpptulemus, kuivõrd head kavatsused ja püüdlikkus nende realiseerimisel. Master Yoda (üks siinkirjutaja vaimsetest juhtidest ) ütleb küll: „Do. Or do not. There is no try“, aga jäägu siinse kirjatüki autorile õigus selle maksiimiga lugupidavalt mitte nõustuda. Laulsime ja õnnitlesime, üllatus läks korda. Kuna alkohol on meie vaenlane, hävitasime ka seda eelpool nimetet kohalikku talutoodangut. Vähemalt andsime oma parima. Ja noh, sooja pidi ju kuidagi saama. Ja SAIGI! Rõõmsas tujus suunduti ööbimispaika.

Enne magama minekut toimus veel väike keskustelu meie hinnatud reisijuhi Renega (keegi PIDI ju austust avaldama kohaliku laolao tootjale!). Põhiliseks teemaks kujunes Rene reisitalisman – kunagise laia profiiliga peaminister-kondiitri pildiga kott. Kink oli aus – rahvakirjaniku, kelle nime ei mäleta, aga keda mõned tunnevad Andrus Kivirähkina, kingitud kott. Tsiteerides Rened:

Tundsin, et:
a) see ajab naerma
b) ajab vihaseks
c) ajab nutma
d) tahaks ära visata
e) ei saa visata, see oleks raiskamine
f) mis kurat see on
g) rahune, see on kott

Ning ennäe imet, kõlbas kaasa kaugesse Laosesse võtta küll. Iga asi tahab algul harjumist. Ning mine tea, äkki just selle õnnetoova eseme pärast oli Renel ainulaadne võimalus kohata sellist ülimalt toredat seltskonda, nagu meie oma?

Talisman. Kas pole kaunis?

Lõpuks aga lõpeb iga vestlus ning oli aeg siirduda Unemaale, et olla valmis homseteks seiklusteks.

Neljas päev

Ärkasime vara, et koos päikesega küla vahetus naabruses olevale mäele tõusta. Phonsak suutis hommikul poole seitsme paiku seltskonnale ka kohviportsud välja võluda. Kuum rüübe jaendati meile garaažis… või siis kohvikus. Täit selgust siinse kirjatüki autor ei saanudki, kuna nimetet paik kätkes mõlema asutuse funktsioone (sinna sai rolleriga otse sisse sõita, samas, ruumi sügavamas sopis oli ka baarilett ning isegi mõned lauad-toolid). Peaasi oli aga see, et kohv oli kuum, piisavalt kange ja maitses hästi.

Varahommikuses külas olid peale meie esimesteks liikujateks almust korjavad mungad. Neil, kel nad Luang Prabangis nägemata jäid, avanes seega soodne juhus munkade tegevust jälgida. Varustatuna vajaliku teemoonaga (pirakas baguette, täiendet värske salati ja kanaga) saimegi alustada mäkketõusu. Antud tegevus polnud just kõige kergemate killast, pakkudes üsnagi korralikku füüsilist pingutust. Siiski, kõik said valida omale sobiliku tempo ning oma võimete piirile, rääkimata selle kangelaslikust ületamisest, meist keegi ei jõudnud. Arvestamata vahepealset mäe tipus olesklemist võttis sinna ja tagasi minek aega umbes kolm tundi.

Olles jõudnud 400-500 meetrise mäe tippu, avanes lummavalt kaunis (nagu Laoses jube kenaks harjumuseks saanud) vaade end mägede vahele pressinud Nam Ou jõele koos selle ääres oleva külaga. Ilm oli täiesti selge, vastasel juhul oleksime kogu seda ilu ka madala(ma)te pilvede keskelt nautida saanud. Loeteva kirjatüki autor on aga arvamusel, et ka ilma pilvedeta oli ilu küll ja veel. Mäele endale oli kogunenud paras seltskond, nii mõnikümmend (ütleks, umbes 25) inimest. Mõned ei pidanud paljuks juba kottpimedas oma retke alustada, teised suisa ööbisid mäel, kõik selle nimel, et seal saabuvat koitu tervitada. Lasime kaasavõetud teemoonal hea maitsta, ise kauneid vaateid nautides.

Mäe tipul oli kohaliku tugiteenuse pakutava raames võimalik soetada joogivett, ning lähtudes lõkkel podisevast kannust, arvatavasti ka kuuma teed. Kohalik (hooldus)meeskond seisis ka selle eest hea, et kogu mäkke toodud prügi saab sealt ka alla toimetatud. Ja nii iga päev. Alla minnes tühjendas tiim ka teel olevad prügikastid, nii, et midagi ei jäänud kaunist mäge risustama. Veel enam, need sõbralikud sellid raiusid Helenile laskumise kergendamiseks ka matkakepi (Ärgem unustagem – juba Tais väljaväänatud jalg, olles küll jõudsalt paranemas, andis end siiski hooti tunda).

Loogiliselt võttes peaks mäest alla tulemine olema kergem kui mäkketõus. Eks ta oligi, ainult meie põlved vist selle väitega päris ei nõustunud. Kiiret aga polnud, ning aegajalt hinge tõmmates ja jalgadele puhkust andes kulgesime tasapisi, kuid vääramatult meid võõrustanud kenasse külakesse tagasi.

Joogivesi saab mäetippu sedaviisi.

Kummagi pudeli eest(a´ 20 liitrit) saab tasuks neli dollarit. Seega, kaheksa dollarit ots. Kohalikke olusid arvestades pole just halb teenistus. ( Aastal 2021 oli Laose SKT 7800 $, kes võrrelda tahab, otsib andmed Eesti kohta, siis saabki aimu)

Pisut väsinult, aga väga rõõmsalt loputasime endalt matkaga kogunenud higi ja tolmu, tegelesime kaotatud vedelikuvaru taastamisega ning puhkasime oma edukalt sooritet retkest.

Pakid paneme vööri! Mis tähendab vööri? Andke mu sumadan siia! Aga sumadani ju kellelgi polnudki! Algab paadiretk ülesjõge, sihiks Muang Ngoi küla – koht, kus veel hiljuti (5? 10? aasta eest) puudus teiste linnadega teede näol ühendus ja ka elekter.

Pagas ja seltskond paati mahutatud, võis retk Unustuse/ Unistuste Jõel alata. Paadisõit nagu aeglane unenägu. Jõgi lookles läbi mägede ja džungli, kallastel vilksatasid väikesed puidust majad ning kohalikud lapsed ja seltskonnad vastu sõitvais paatides lehvitasid meile naerusuiselt. Vesi sillerdas, päike paitas leebelt ja tuul tõi endaga kaasa troopiliste lillede lõhna.

Rahulikult kulgedes jõudis kätte aeg, mis Karupoeg Puhhi sõnade kohaselt oli sealmaal, et me kõhud hakkasid end juba veidi kella üheteistkümne moodi tundma. Äraseletatult – aeg midagi põske pista. Meie sõbral Phonsakil oli meile varuks midagi tõeliselt erakordset. Kohalike kaluritega kaubeldes oli ta meid varustanud quantum satis’e värselt püütud tilaapiaga. Õilsad kalad maitsestati soola, pipra ja sidrunheinaga ning grilliti väikesel jõesaarel just lõunatamise puhuks tehtud peatuses. Kõrvale kleepuv riis, värske mango ja värske kurk. Pakuti banaanilehtedelt, ainsaks söögiriistaks Kalevipoja kahvel (ehk siis, toit võeti sõrmedega ja pisteti liigse tseremooniata suhu). Värskes õhus konsumeeritud hõrgutis pakkus toiduelamuse, mida edaspidi juba päris keeruline ületada on.

Valmivat toitu oodates sai oma vaba aega sisustada päikesevanne võttes või soojas (vähemalt siinkirjutaja jaoks) jõevees supeldes. Ning oodata ei tulnud kaua!

Kõhud täis, asuti paati, läbimaks viimast teelõiku meie sihtpunktini.

Kohale jõudnud, seadsime end hotellis sisse. Kuna päev oli alanud füüsilise katsumusega mägimatka kujul, otsustasime Tõnuga jätkata aktiivse tegevusega ning võtsime ette väikse treti kajakiga jõel. Viljo lubas Helenile, et ära ei upu (sest kes ära upub, saab peksa!) ning umbes tunnikese kestnud retk võis alata. Oli lihtsalt üks rahulik kulgemine.

Viies päev

Peale hommikusööki sätime end paati, et kulgeda veel ülesjõge, avastamaks paari autentset (käsitöö)küla.

Sop Jam küla. Need on jõulutähed. Laoses on nad lihtsalt 2-3 meetri kõrgused.

Sellelt tänavalt sai osta omale meelepärast käsitööd. Ka käesolevate ridade autor leidis mõned ilusad siidisallid.

Veel üks jõeäärne küla. Lapsed mängimas. Selle küla nime teab (võib-olla )Rene.

Külatuur tehtud, suundusime tagasi Nong Khiaw’sse. Einestasime, laualt ei puudund ka friikartulid (need olid tõesti krõbedad ja maitsvad), ning algas tagasisõit Luang Prabangi. Viis versta veerand tunniga, tegelikult 140 kilomeetrit nelja tunniga (lihtsalt, olid sellised teed). Aga heas seltskonnas pole teekonna ajalisel pikkusel mingit tähtsust.
Teele jäi veel üks koobas(tik), kus võitlejad kodusõja ajal varju leidsid. Nagu pildilt näha, on Emake Loodus vorminud selle roosaknaga katedraaliks. Tundus väärivat jäädvustamist ja äramärkimist.

Luang Prabangis asus reisiseltskond peale formaalsuste läbimist (turvanõuded sama ranged kui lennujaamas – ei mingeid taskunuge!) moodsale kiirrongile, ning algas sõit Vientiane`i. Riigi pealinn oli Laoses ühtlasi meie viimseks peatuspaigaks. Meie iseenesest sündmustevaesest retkest rööbastel võiks (aga ei pea!) anda põhjaliku ülevaate, kirjeldades üksikasjalikult moodsa liikuri põrandaid, istmeid, istmekatete materjali ja värvi, akende kuju ja suurust jne. A la Honore de Balzac, VÄHEMALT neli lehekülge! Jäägu see aga käesolevas oopuses tegemata. Piisab lihtsalt nentimisest, et napi kahe tunniga jõudsime juba õhtupimeduses tulesäras pealinna.

Hilisõhtune Vientiane on sumedalt valgustet. Õhus on hõljumas meeleoluka reisi peatsest lõpust tingitud nukrust. Vastav teadmine loob hetkedele erilise kaalu. Iga tänavanurk, iga tuk-tuki monotoonne mürin tundub ühtäkki tuttavam, peaaegu kodune. Hinges on rahuloluga segatud melanhoolia- selline viimase õhtu tunne. Muljet võimendab/vürtsitab veelgi laisalt läbi linna voolav Mekong, mis tuledesäras linna peegeldades justkui sosistaks: „Tul(g)e tagasi!“

Jutustaja sisemonoloogi tungib vaikselt reaalsus – käes on aeg Viimaseks Õhtusöögiks. Grillitud tilaapia. Julgelt, samas asjatundlikult maitsestet. Hoolimata (suhtelisest) vürtsikusest prevaleerib siiski hea kalamaitse. Esindatud olid ka traditsioonilised karrid, mis olles küll suurepärased , loovutasid aukoha lugupidavalt koheldud (ei tapnud kokk õilsat kala teist korda köögis toimetades!) tilaapiale.

Nukker-rõõmus hüvastijätt meie karismaatilise giidi Phonsakiga. Phonsak, sa oled lihtsalt võlur! Kui juhus sind kunagi Eestisse peaks tooma, siis tea, et siinkirjutaja ootab ja vähemalt üritab pakkuda samasugust elamust nagu sa meile pakkusid. Ka kohalik „laolao“ Võrumaalt ootab sind

Kuues päev

Viimane päev, kus kogu seltskond veel koos on. Algab pereheitmine. Keda kutsuvad uue nädala töökohustused tagasi talvisesse Eestisse, kellel on veel aega Kagu- Aasias ringi vaadata.
Lõpuks ometi on siin soe!!! Helen kasutab juhust ning jääb hotelli basseini äärde päikest ja soojust nautima. Ülejäänud seltskond tutvub kohaliku vaatamisväärsuse – Wat Xieng Khouane Luang´iga. Tuntud ka kui Buddha park. Asub see 25 kilomeetri kaugusel linnast Mekongi luhal. Park loodi 1958 aastal.

Pargi looja Bunleua Suliat (tuntud ka kui Luang Pu Bunleua Suliat; luang pu on tiitel – auväärne munk ) oli preester -šamaan, kes üritas luua segu hinduismist ja budismist. Mehe tõekspidamistele pani aluse hindu päritolu valgustatu (rishi), kes Suliati õpingute ajal Vietnamis tema vaimliseks juhendajaks oli. 1975 aastal põgenes Suliat kommunistliku režiimi eest Taisse, kus rajas analoogse pargi. Mõlemad pargid asuvad Mekongi kaldal Tai – Laose piiril, olles teineteisest mõne kilomeetri kaugusel. Väidetavalt on Tais olevas pargist näha Laose pargi mõned kõrgemad osad. Pargis on üle 200 hinduistliku ja budistliku kuju. Valmistet betoonist, on neile oskuslikult antud välimus, mis justkui vihjaks kujude iidsusele. Seda nad muidugi pole, sest nagu mainitud, park loodi 1958 aastal.

Elevants. Kolme peaga. Vägev!

Lõunasöök samas kohas kus eelmise päeva õhtusöök. Sest et hea, maitsev tilaapia. Ja jõudiski kätte hetk, mida meist keegi õhinal ei oodanud…

Helenit ja Viljot ootavad algaval töönädalal suured teod (большие улитки) töörindel külmas kuid koduses Eestis. Midagi pole parata, talvine puhkus on seks korraks läbi saamas. Nüüd pole enam mõtet rääkida nukrusest hinges, nüüd ollakse tõeliselt kurb. Grupi- ja personaalsed kallid, vannutakse igavest sõprust ning lubatakse mitte võõraks jääda. Taksoga raudteejaama, ootamaks öörongi (nõukogudeaegse Tšaika analoog), mis meid (ning järgmisel päeval ka Helle ja Ülle ) Bangkokki viib.

Kuna tegemist on rahvusvahelise rongiga, läbime raudteejaamas kohustuslikud piirületamiseks vajalikud toimingud. Meie Eesti passid, eeskätt Heleni oma (see kõige uuem, lehtedel kohaliku fauna kaunid esindajad), tekitavad lugupeetud ametnikes parajat furoori. Peale mõningast arutelu kostub klaasitaguste ametnike poolt fraas „aaaaa, L’Estonie!“ ning olles tasunud riigist lahkumise maksu (kahe peale kokku 20 tuhat kip’i, umbes kaks eurot) oleme pälvinud õiguse Laosest lahkuda. Et meie toredaid reisikaaslasi riigist lahkumise maks üllatusena ei tabaks, edastame vastava info ka Renele. Tema kommentaar: „Hmm, huvitav, lennujaamas küll sellist jama pole. Teinekord öelge sellise rahaküsimise peale lihtsalt, et ei ole ja astuge edasi!“

Olemegi rongis. Öine teekond kestab 11 tundi, sellest pool tundi veel Laose pinnal. Piiril tuleb rongist väljuda, peale passikontrolli saab sõidukisse, millele vahepeal on lisavaguneid haagitud, naasta. „Parimate“ traditsioonide kohaselt on rong külmkapiks konditsioneeritud. Seljas suvised sulejoped, mähime end tekkidesse ja vajume unne, et Bangkokis ärgata.

Ka Bangkokis on soojaks läinud. +35 kraadi. Taksoga lennujaama, ning peale mõningat ootamist algab meie kojulend. See aga on juba hoopis teine lugu…

fotod: Viljo Soo

• elamusreis
• Go Traveli elamusreis
• Go Traveli Kagu-Aasia
• kagu-aasia
• Kagu-Aasia köök
• Laos
• Rene Satsi
• Viljo Soo