Kagu-Aasia blogi | Päev 4
Kas meil on pilet vaja osta? Kas läheme siit otse või peab vasakule keerama? Vabandage, miks see koer on roheline?
Jama siin Kagu-Aasias on tihtipeale see, et kohalik ja turist ei saa üksteisest hästi aru, kuigi see on nii mõnelgi hetkel oluline. Kuigi Jens pursib vapralt tai keelt, võib ikka ette tulla seisakuid, kus nii turist kui kohalik on natuke nõutud ning oodatakse, et selgituse tooks kas taevane vägi või siis juhtuks vähemalt midagi samaväärset.
Tavaliselt võetakse lõpuks appi kehakeel ja see primitiivne leiutis töötab ikka veel imehästi. Ehk siis: keele taha reisimine kunagi ei jää.
Aga sellega seoses: äge asi siinkandis on väikene pulk – ütleme tõlkeseade, mida paar päeva tagasi üks taksojuht meile Bangkokis demonstreeris. Mina ei olnud sellist pulli varem näinud. Pisike pulk: nagu spioonikaamera, ühendatud tõlkeäppi. Antud juhul luges taksojuht oma taikeelse teksti sisse, kui olime ta auto peale istunud ja tasus kokku leppinud ja masin luges soravalt tema mõtte (“Mina ei oska inglise keelt mitte sõnagi ja ei saa aru, kuhu te sõita soovite, kuigi ma ütlesin teile, kui te taksosse istusite, et ma saan kõigest aru”) meile inglise keeles ette. Siis pidi keegi meie reisiseltskonnast omakorda puldi peal nuppu vajutama ja inglise keeles sisse lugema ettekande sellest, kui väike on Eesti, miks Putin on kohutav ja kuhu me sõita soovime. Selline väike jubin teeb omavahel suhtlemise Tais imelihtsaks!
Saime sõbralikule taksojuhile sõidu ajal nii mõndagi selgeks tehtud Eesti kohta, kuni sihtkohta jõudes tahtsin ka mina seda nõiapulka proovida ja seda mul lubati. Lugesin parema mõtte puudumisel sisse umbes sellise teksti, et mõnikord on mul hommikuti kaks pead, mõnikord kolm, siis ma söön jälle ananasse aga vahel ka banaani ja vaatan ennast peeglist … ja midagi veel. Ootasin huviga, et see tehniline ime lõhkeks, nagu mõnikord seda juhtub akupankadega, aga tubli pulk kukkuski tõlkima! Vot kus!
Taksojuht kuulas taikeelset teksti ääretult tähelepanelikult, teised hakkasid samal ajal sõidukist väljuma. Tõlke lõppedes vaatas juht vaikides viis sekundit kaugusesse ning pöördus siis (ma istusin tagapingil) aegluubis minu poole ja põrnitses mulle küsivalt silma, endal silmades elu suurim küsimärk, mida näinud olen. Tänasin teda sõidu eest ja lahkusin viimasena autost. Võib olla istub jahmunud, ent armas taksojuht siiani kuningapalee ees ja vaatab vaheldumisi kaugusesse ja siis oma tõlkepulka. Ei tea …
Tean aga, et oleme jõudnud omadega koopasse. Mae Hong Son provintsi kõige popimasse koopasse. Tham Lod Cave. Mina ei olnud nii suurt koobast oma elus näinud. Ei ole ma näinud suurt koobast, ei ole näinud tõlkepulka – ma ei saa aru, kus ma elanud olen?
Selles koopas tehtud arheoloogilisest uurimustööst võiks pikemalt rääkima hakata, aga ma ei hakka. See on liiga huvitav ja seda teeme koos siis, kui siin olete meiega järgmine kord.
Väikesed tädikesed juhatavad sind sinna tumedasse sügavikku, hoides vapralt enda ees petrooleumilampe. See on on omaette vaatepilt. Ja ilma sellise tädikeseta turist sinna koopasse minna ei saa.
Lambi põlema panemine on omaette rituaal. “Vaadake kui armas,” osutab Jens ühele meie teenäitajatest, kes higipull otsa ees, oma lampi pumpab, et saada mürgised aurud lambi alaosast klaaskupli sisse, et need seal siis põlema pista. Vaatemäng on tõesti juba nüüd hea, enne koobast. Pumpamine jätkub – kiiks, kääks – päris kaua. Ootamatult kaua.
Ja siis koopad ise … need koosnevad mitmest osast. Ja need augud mägede sees on Kõrged! Jeerum, kui võimas. 50 meetrit ajuti? Sünged. Kottpimedad ja mõned kohad seal soppides on nahkhiiri täis. Nii öeldakse, meie neid lendavaid rotte seekord ei näe. Küll näeme aga päris koopajoonistusi (ma ei hakka isegi mainima, et näen selliseid asju esimest korda) ja saame sõita mööda koopajõge bambusparvega.
Mõtlen parvel istudes ja lastes koopaseintel aeglaselt mööda voolata, et kui värisema ajavalt huvitav, et siin elasid kunagi päris inimesed. Siin – mäe sees. Elasid inimesed enne, kui polnud veel isegi TikToki ega võimalust sotsiaalmeedias valimatult kõiki ja kõike sõimata. Mul tekib küll tahtmine siin tohutu suures koopas, pimeduses, vaikuses, võtta kätte telefon ja … vaadata mõnda pilti.
Aga mida pidid need inimesed siin tühjuses tegema, enne seda kui tulid telefonid? Ei kujutagi nagu päriselt ette. Eks nad sellepärast seinu sodisidki, et midagi teha ei olnud. Meie kutsume muidugi nüüd nende frustratsiooni sotsiaalmeedia puudumise pärast aukartustäratava sõnaga seinamaalingud.
Läheme parve pealt maha. Koobas jätkub. Kõik kohad on pääsukeste pa#ka täis – nad tulevad siia koopa ossa õhtul, kui on oma toimetused õues ära ajanud. Vaadates neid valgeid kive, siis on selge, et linnud kannatavad päeval vapralt oma häda ära, enne kui õhtul koju naasevad. Kohalikud on laotanud kivipõrandale vakstu, kuhu pääsu jääki kogutakse. Seda kasutatakse millekski, mul läks ähmiga meelest küsida, milleks täpselt.
Pimeduse varjus saame varsti imetleda mitu tuhat aastat vanu puidust kirste, kuhu koopaelanik pärast surma topiti. Kasutan sõna “toppimine”, kuna olles hiljem juba koopast väljas ning silmitsedes koos tähelepanelikult ühte nendest kirstudest päikesevalguses ja ilma musta huumorita, mõtlesime pingsalt, et kuidas inimene sellisesse kitsasse, ümarasse kohta üldse sisse pandi. Keegi targem leidis, et need kirstud käisid tükkideks lahti aga keegi naljahammas meie seltskonnast hõikas: “Eks topiti otsast sisse ja löödi kork peale.” Vabandage minu naerupisaraid, kuid loodan, et need 2000 aastat tagasi lahkunud enam ei pahanda – kirstud olid tõesti tillukesed ja otstest kinni korgitud.
Igal juhul ääretult huvitav kogemus seal koopas ja isegi väiksematel lastel, kes grupiga kaasas, oli vist tore, sest koopa ees ning koopa sees jões leidus tohutu hulk suuri kalu. Lastega sellistes kohtades reisides on see pisike jama, et neid ei huvita mitu tundi vahelduvad eksootilised maastikud, mis meiesugustel silme eest kirjuks võtavad ja mõnust oigama ajavad (“Issand, vaata: riisipõllud mäenõlval!”).
Laste tähelepanu saamiseks on teele vaja panna kas pühvel, õhupalli või siis suur kala, keda saad vees isegi katsuda. Siis nad mõtlevad oma väikeses peas: “Jumal tänatud. M i d a g i g i huvitavat. Mul hakkas just kannatus katkema.”
Siin koopas olid kalad olemas. Tee pealt leidsime piisavalt ka pühvleid, mida ette näidata ning ühes kohas läks lendu ka õhupall. Teekond jätkus. Kõikide jaoks huvitavalt.
Rene Satsi
Uuri siit meie järgmise Kagu-Aasia reisi kava ja muud >>