Kagu-Aasia blogi | Päev 9
Tegelikult on ikka veel kaheksas päev. Oleme oma paar tundi rongiga Luang Namtha poole loksunud, kuhu läheme selleks, et džunglisse matkama minna ja sinna ka ööseks jääda. Rongiga seoses peaks turiste hoiatama: nimelt hakkasid kolm noormeest (Prantsusmaalt või pagan teab kust) Laose rongis hiljuti kaarte mängima. Poisid arreteeriti – küll põgusalt, aga siiski – kuna Laoses on hasartmängud keelatud.
Loterii tänaval on lubatud, see kuulub ilmselt riigile, aga kaarte raha peale mängida ei tohi. Kohalikel pidudel tehakse seda kogu aeg, kuigi – tõsi küll – mängijad lähevad mängu ajaks majja sisse, ja panevad ukse kõvasti kinni. Selline naljakas maa siis. Aga noh – igale poole külla minnes pead lihtsalt majareegleid teadma ja pole hullu midagi. Minu juurde tulles ei tohi näiteks granaati vetsupotti visata. Kui seda silmas pead, siis saame hästi läbi ja pakun ka kohvi.
Kui Luang Namthas rongi pealt maha hüpata, siis tegelikult ei olegi sa veel Luang Namthas. Õigemini ei tulegi sa Luang Namthas rongilt maha, kuigi niimoodi öeldakse, vaid hoopis kaugemal. Rongijaam ilutseb keset tühjust natukene enne Botenit – linna, mis asub juba Hiina piiril. Vientiane – Boten (ja edasi Hiina) rong ei ole väikese Namtha linnakesega arvestanud. Muidugi, ega kõikide kohtadega ei saagi arvestada.
Siit on siis vaja veel edasi saada. Meil on muidugi usin juht mikrobuss vastas, kõik orgunnitud ja puha, aga kui satud siia üksinda (paljud eriti ei satu), siis bussijaama esine on täis teenusepakkujaid, kes sind hingehinna eest sõidutada ihkavad, ükskõik kuhu. Kasvõi kuke suhu või siis tagasi sinna, kust sa oma rongisõitu alustasid.
Kihutame mööda käänulisi teid linnakese poole, mis mulle nii armas on. Olen põnevil ja natukene murelik, sest ei kujuta ette, kui palju pandeemia seda kohta muutnud on. Sain karantiini ajaks linna jäänud inimestelt sõnumeid, mis kirjeldasid, kuidas mõned minu lemmikkohad on pankrotti läinud (ühtegi turisti järsku enam ei tulnud) ning ruumid on hiinlaste poolt rendile võetud. Viimased, teadmata kui kaua see pandeemia kestab, otsustasid siiski riskida ning teha üürilepinguid potentsiaalselt kasumlike restoranide ja pisikeste poodidega. Mis neil viga, taskud raha täis, ajavad isegi üle. Vähemalt niimoodi kirjeldab keskmine lao alati hiinlasi. Võib olla kadedusest. Võib olla mõnel muul põhjusel.
Teel teeme peatuse. Minu jaoks ka natukene uudse, sest ütlen kaasas olevale giidile lihtsalt: “Teeme kuskil peatuse!” Selleks, et sõit liiga ühetaoliseks ei läheks. Giid on oma ülesannete kõrgusel ja peatume külas, mis on huvitav selle poolest, et ühte küla jagavad kaks hõimu: lantenid ja phunoid. Tavaliselt on rusikareegel ikka see, et üks küla, üks hõim.
Maas kuivatatakse riisi, keegi putitab mootorratast, inimesi pole külavahel palju – keskpäev, kõik on oma toimetuste juures, paljudel on seljas rahvariided. Lantenid ja phunoid riietuvad erinevalt. Neil on muidugi ka palju muid erinevusi, kuid nendest kuuled siis, kui reisile tuled.
Okstest punutud puuris põrnitseb meid vihaselt üks võitluskukk, silmis palgasõduri vaade. Kukevõitlus on Laose külades populaarne, isegi liiga tihti juhtun kogemata sellele ebameeldivale “spordisündmusele” peale. Huvitav, et hasartmängud on keelatud aga kukevõitlus mitte. Sellega tegeletakse küll avalikult. Samas, mõned inimesed on pead kratsides maininud, et peaks nagu olema ikka keelatud. Mine võta kinni. Laoses on kõik nagu pudru ja kapsad – nii huvitav!
Lõpuks jõuame kooli juurde, see on lapsi täis, kes kohe üleliia erutuvad, kui falangeid ringi hiilimas näevad. Otsustame õppetööd mitte rohkem segada – haridus on kvaliteetse elu alus – ja lahkume, sõites edasi.
Luang Namtha ei olegi kuigi palju muutunud! Olen rõõmus, tormates samasse hotelli, kus ma kuude kaupa peatun. Kohe siiski pettun, sest teenendav personal pole enam sama. Keegi ei tunne mind ära. Isegi koristajad on vahetunud! Selle üle ma muidugi ei kurvasta, sest ega need koristajapreilid mind rõõmuga poleks tervitanud. Minu järgi ei ole kerge koristada, kui olen pähe võtnud, et elan pikka aega hotellis. Lisaks käisin ma alati hotelli katusel, kus nemad pesu kuivatasid, põletava päikese käes hantlitega vehkimas. Nende silmis teeb sellist asja ainult kas saatan ise, või siis korralikult põrutada saanud inimene – päikese eest otsib ju iga normaalne indiviid varju, teavad laod.
Käime söömas – seal kohas tunneb tegus restoranipidaja Lai mind ära. “Sa oled tagasi!” ütleb ta vagural häälel, sest Laoses pole kombeks üleliia tundeid välja näidata. Mina mõtlen, kas teda kallistada või mitte (oi kui head sööki ta mulle sisse on toppinud aastate jooksul, ära räägi!) aga juba ta kaob kööki. Tema kaks tütart, kelledest on kolme aasta jooksul saanud peaaegu täiskasvanud inimesed, toimetavad samuti köögis. Nad on seal toimetanud tegelikult juba päris lapseeast peale. Nii see Laoses käib: sünnid, aevastad korra, mõtled, et kas nüüd hakata nutma või kakale, aga aega ei ole – pead juba emaga koos turule papaiasalatit müüma minema. Pole aega ringi vahtida, töö nõuab tegemist.
Ka meil pole aega raisata. Matk viib meid mäe otsa, väiksesse templisse, mis on Pha That Luangi (stuupa Vientianes) pisike koopia. Pha That Luangi võib lugeda isegi Laose sümboliks. Siin, tema väiksema venna sees saame käe peale paela, millega käib kaasas mitme minutiline munga karjumine. Ehk siis õnnistus. Saame õnnistatud ühesõnaga. See on muidugi vabatahtlik. Mungale võib selle eest raha anda, aga ei pea. Õigemini mitte mungale endale, vaid siinsele kogukonnale – stuupa kõrval on ka pisike budistide klooster, kus elatakse.
Templist ära tulles võtan peoga kaasa pabereid. Iga paberi peale on minu jaoks loetamatus keeles kirjutatud palve. Kunagi öeldi mulle, et need on samuti õnnistatud paberid. Jaotan neid Eestis enda parimatele sõpradele. Õigemini jaotasin, sest kuni andsin ühe ka Andrus Kivirähkile, küsis viimane selle peale, et kust ma tean, et see hoopis needus ei ole? Lugeda ma seda ju ei suuda. Võib olla olen ringi käinud ja enda sõpradele heasüdamlikult needust jaganud? Eks näeb.
Järgmisel päeval läheb meie matkaseltskond koos Jensi ja giididega džunglisse ja nad jäävad sinna ööseks. Mina jätan oma külaliste lahkel loal džungli seekord vahele, sest mul on linnas paar olulist asja ajada ja viibime siin nii vähe aega: kui džunglist järgmine päev tagasi tullakse, liigume ruttu edasi pealinna.
Olen planeerinud, et ööbitakse päris palmide all, ööpimeduses, kuid Jens arvab, et mõnes külas ööbimine oleks huvitavam: näeks rohkem inimeste elu ja seda, millised näod on varavalges ees ühel õigel hõimuinimesel. Teeme plaanid ümber ja grupp ööbib khmu külas.
Ülejärgmine päev kuulen, et matk läks kenasti, nähti ja õpiti palju. Kohalikele lastele viidi kaks jalkapalli ja pump. Sellest sündmusest räägitakse seal külas laste poolt veel kaua – kuidas külla saabusid ootamatult kohmakad ja koledad hiiglased aga häda ja viletsuse asemel tõid… pallid.
Khmud on ka üks huvitav rahvusgrupp, pika ja keerulise ajalooga. Nemad moodustavad 11% Laose rahvastikust. Üks mu parimaid sõpru Laoses on õpetajanna Chansamone, tema on juurtelt khmu. Kunagi küsisin tema keele kohta ja pärisin, et kuidas öelda: “Eesti mees, mine koju!” See kõlas nii: “Estoniann khakõikadõmm!”
Rene Satsi
Uuri siit meie järgmise Kagu-Aasia reisi kava ja muud >>
