Kagu-Aasia ja mürsikueas Laos
Mis teeb sellest regioonist eestlase jaoks nii ahvatleva? Enamuse jaoks pigem mitte mainitud aasia preili, vaid kergelt unine salapära.
Kagu-Aasia kui tervik
ÜRO lajatab ametliku tooniga praegu Kagu-Aasia nimestikku üksteist riiki, kuid kui natukene lähemalt uurida ja puurida, siis seob neid kohti küll enam-vähem sarnane kliima ja südamest tulev vajadus karaoket laulda, kuid need maad on omavahel siiski küllaltki erinevad nii geograafiliselt, poliitiliselt ja ka majanduslikult.
Vaatame natuke ringi. Mõned Kagu-Aasia riigid, nagu Filipiinid ja Indoneesia, on saared; teised, nagu Malaisia ja Singapur, on mandrilised. Kui Laos ja Kambodža on suures osas “külaelu kesksed”, kui nii võib natukene lihtsustatult öelda, siis näiteks Tai ja Singapur on suurel määral linnastunud.
Poliitiliselt on mõned Kagu-Aasia maad demokraatlikud, teised autoritaarsed või diktatuurid. Näiteks Singapur on autoritaarne, kuid väga stabiilne, samas Filipiinid on demokraatlik, kuid poliitiliselt ebastabiilne. Majanduslikult on mõned maad, nagu Singapur ja Tai, väga arenenud ja rikkad, teised aga, nagu Laos ja Kambodža, on ikka veel kahjuks vaeslapse rollis. Jah, need riigid on tõesti mitmekesised ja igal maal on küllatulijale midagi erispäralist pakkuda.
Kultuurist
Ka kultuuriliselt on Kagu-Aasia maad küllaltki erinevad. Malaisia on islamimaa, Taid juhib budism. Malaisias on kohalikud inimesed minu meelest üldiselt (kuigi üldistamine ei ole teretulnud nähtus – tunnistan) kuidagi viisakamad, kui nii mõnelgi ümbritseval maal. Viisakad siis meile – lääne kultuurist tulnule, arusaadaval moel. Mäletan, kui marssisin Kuala Lumpuris avalikku tualetti ja välja tulles, kaks inimest – nii koristaja, kui ka asutuse uksehoidja (kellele ma ei andnud mingit raha) ütlesid mulle mõlemad nagu ühest suust: “Suur tänu!” ja naeratasid, justkui oleksin äsja neile ilusa pensionipõlve kindlustanud. Küll ma imestasin, et mind potil käimise eest tänatakse, aga tore oli ikka. Samasugune üliviisakas suhtumine jätkus seal riigis ka mujal.
Kui Laoses võin kergemate reeglite vastu eksida nii, et keegi tähele ei pane, siis Singapuris nägin oma külastuse esimesel päeval pisikese armsa poe seinal silti, mis lubaks mu seitsmeks kuni viieteistkümneks aastaks vangi kupatada, kui sealt kauplusest ajutises pättusetuhinas midagi näppama juhtuksin. Ja sealt poest ei olnud suurt midagi peale kokakoola, pakisupi ja seebi isegi võtta. Sellepärast nii suur osa elust vangis istuda? Ei, tänan väga.
Pole ime, et Singapuris võid julgelt välja panna miljoni dollari suuruse autasu sellele, kes leiab tänavalt näritud nätsu (teades, et auhinnaraha ei tule sul kunagi välja maksta), aga näiteks Myanmari linnades kõndides sülitatakse sulle kogemata pidevalt beetlipähklit närivate kohalike poolt punakat värvi tatti vastu varbaid. Kogemata muidugi, aga ikkagi. Kagu-Aasia maad ei ole vennad.
Kõik need riigid on tõepoolest erinevad, aga et mitte minna oma loendamisena igavaks, toon ühe viimase näites: Indoneesias on meeletult palju erinevaid etnilisi rühmi ja keeli ning mõned kohad selles riigis erinevad üksteisest nagu kapsapea ja purk ube, samas kui Tais ja Laoses on kultuur küllaltki ühtne.
Laos ja Tai
Tai ja Laose rahvad on ajalooliselt põimunud taustaga. Just nendesse maadesse oleme Go Traveliga kokku pannud sellise retke nagu “Kagu-Aasia algajatele”, mis eesotsas kohalike eesti giididega reisijale huvitava retke käigus ära seletavad, millised nende kultuuride erinevused on.
Kuigi need kaks maalahmakat on tõepoolest ajaloos käsikäes arenenud, hakkavad kahe riigi elanike käitusmuslikud erinevused siiski pisut silma. Kui räägime põlis laodest ja tailastest, mitte mõlema maa vähemusrahvustest (erinevaid hõime on mõlemas riigis), siis taid on võib olla natuke enesekesksemad ja julgemad, laod kergelt eemalolevad ja pisut ükskõiksed.
Ilmselt aitab siin valemise mõneti kaasa Laose kommunistlik valitsus, mis on oma kodanikud aja jooksul ühetaolisemaks silunud ja selles kontekstis oleks võib olla paslik välja tuua veel üks huvitav fakt. Nimelt on Taimaa ainus riik sealkandis, mida Euroopa koloniseerinud pole. Kõik tema naabrid olid ühel hetkel kas brittide või Prantsusmaa kontrolli all. Birma ja Malaisia olid Briti kolooniad, Laos ja Kambodža Prantsuse omad.
Laose suhe turismiga
Mina patran isiklikult Kagu-Aasiaga seoses kõige rohkem Laosest. Miks? No aga eks ikka räägitakse sellest kõige rohkem, millest kõige rohkem adutakse. Loomulikult on inimesi, kes pläravad kõva häälega kogu aeg sellest, millest nad midagi ei tea, aga las nemad tegelevad poliitikaga.
Laosesse olen kõikidest maadest, mida elus külastanud olen, arvuliselt kõige rohkem sattunud ja lõpuks raamatugi selle imelise riigi kohta kirjutanud: “laos – aeg antud elada, aeg antud süüa.”
Olen ka Laose naabermaad läbi käinud ja nende palmide lehti uudistanud kuid teistele Eesti rännumeestele, kes Kagu-Aasiat esimest korda külastada plaanivad, soovitaksin rihtida kõigepealt just Laose pihta. Eeskätt sellepärast, et selle maa ehedus ära näha, enne kui vahutava harjaga järsk turismilaine sellest palmidega kaunistatud maalapist üle uhab. Ega see ei juhtu nüüd ja kohe, aga Laose aeg saabub. Ma luban. Riiki sissetulevad turismi näitajad tõusid enne pandeemiat (ei suuda seda sõna ilma kirumata kirjutada) igal aastal, demonstreerides selget tõusutrendi.
Laos on suhteliselt hiljuti ennast turismile avanud ja see on ka üks (mitmetest) põhjustest, miks nende pool pole jõutud veel kogu turisminduse infrastruktuuri väljast tulijale täiesti suurepäraseks muuta. Vastukaaluks: Tais töötab kõik nagu kellavärk – igasse kohta saab kindlal kellaajal väljuva bussi või rongiga, absoluutselt kõike turistile vajalikku saab ajada läbi interneti. Laoses võib ikka veel leida piirkondi, kus turismiinfo saadab sind kogemata vales suunas ning ainuke buss, mis päeval käib, jääb kas ära või tuleb neli tundi hiljem. Ja see ongi ülimalt vahva ning põnev.
Astu mugavusstsoonist välja
Loomulikult on ka Laoses mõningaid kohti, kuhu ülima mugavusega harjunud turist saab minna: kallisse hotelli basseini pikutama ja televiisorist MTV-d vaatama, kuid Laose võlu ta sealt ei leia. Selle maa hurm peidab ennast just tolmustes väikelinnades ja külades, kus ööd ja päevad läbi kisavad kuked, enamus kohalikke ei räägi sõnagi sinu keelt ja pannkookide asemel annab kohalik pisike krimpsus mammi sulle peatäie kleepuvat riisi.
Laoses tuleks päevade kaupa sukelduda lopsama loodusega džunglisse, süüa ainult kohalikku toitu ja tunda sinna otsa sellist rahu, mida sa võib olla kunagi ennem tundnud ei ole, sest kohalikud laod on nimelt kogu oma mitte nii hästi töötavas ja küllaltki vaeses riigis väga õnnelikud. See õnnetunne kandub paratamatult üle ka sulle ning peagi unustad reisil sellised argimured nagu see, et tualetis ei olnud paberit või siis, et grillitud liha, mida äsja kahe suupoolega sõid, kuulus bambuserotile. Lase need kogemused vapralt endast läbi ja ma kinnitan, et pärast reisi oled nagu uus inimene ning kogu maailm on perspektiivi pandud. See viimane BMW mudel ei tund enam nagu asi, mille kindlasti pead endale saama (muidu sured!) ja ka elektrihinna tõus ei kõiguta väga. Sinu sees valitseb nüüd Laose rahu.
Ärge kartke! Loomulikult saab kõiki neid Laose matkasid organiseerida ka nii, et sääraseid õnnetusi nagu tualettpaberi puudumine sinuga ei juhtu ja üks vairant on selline reis miljoni elevandi maale ette võtta reisibüroo vahendusel.
Elamustest rääkides: palun üritage seal regioonis reisides ära proovida nii palju kui saab just kohalikku lobi. Kagu-Aasia köök on meeletult huvitav ja mitmekesine ning kindlasti tervislikum kui McDonaldsi friikartulid.
Kunagi küsisin ühe sakslase käest, kes kõik maailma riigid läbi oli käinud, et millise maa söök talle kõige rohkem mekkis. Ta pomises, et saksa toit on kõige parem ja seda ta igal pool sööb. Ükskord oli vaeseke Tais ka tai toitu maitsenud, aga talle see ei istunud. Mul on sellest mehest siiani kahju.
Laosel puudub merepiir. Koos muude teguritega on see ära hoidnud turismihordide massilise maale valgumise. Olen kindel, et järjest rohkem rannasõpru, olles Laosega tutvunud, avastab enda jaoks selle fakti, et seal maal on palju muud teha, kui ainult transistorraadioga liivaranda istuma minna. Ja kusjuures: Laose lõunaosas läheb Mekong prauhti nii laiaks, et jõele on moodustunud saared, kus tõepoolest saad aega veeta liivalosside ehitamisega ja tundide kaupa sillerdavat vett jõllitada.
Õnne retsept
Kogu Kagu-Aasia on kindlasti külastamist väärt. Soovitan sedasorti reise kümne käega ning soovitan veelkord ka oma avastamisretke alustada turismiea mõttes alles teismelisest Laosest.
Laos on küllaltki lihtne ja lihtsuses peitub pea alati võlu. Näiteks: käsi südamele pannes, mina pole elu sees nii head kala söönud, kui seda Laose džunglites saan. See viib keele alla. Võin ka teile siinkohal selle nüansirohke retsepti anda. Niisiis: kuidas valmistada maailma kõige maitsvamat grillitud kala? See käib nii: võta kala, torka talle kõhtu natuke sidrunheina ja prae lõkkel. Kõik. Kalale võib peale raputada pisut soola.
Rene Satsi
Reisikirjanik ja Go Traveli reisijuht
