Kas Euroopa on mitme nabaga?

Argielu mured ning kordaminekud, rõõmud ja õnnetused on meie elu sisuks ja vormiks. Olenevalt positiivsete ja negatiivsete meeleolude tasakaalus olemisest väsime või kosume. Üks kindel enesetunde säilitamise ja laadimise viis on reisimine. Iseasi on liik ja võimalused. Kuivõrd saad ise otsustada või pead käituma, nagu teised ees teevad. Kas fotografeerimise koha valib reisijuht või piltnik. Kambas on mugav reisida, aina kuula ja vaata ning endal pole suurt millegi eest vastutada. Ainult nõua ja kontrolli ning arvuta hotellitärnide vastavust oma panustatud rahasummale. Omal käel reisimine on aega nõudvam, tarvis eelnevalt sihtpunktidega virtuaalselt kohtuda. Ja võib juhtuda, et internetis avastad uskumatut. Kui homo sapiensil on üks naba, siis tarkade inimestega asustatud kontinendil Euroopas vähemalt neli.

Meile kõige lähem on märgitud Leedu idaosas Purnuškesi küla lähistele, mis jääb Vilniusest 25 km kaugusele. Koordinaadid on 54° 54´ põhjalaiust ja 25º 19´ idapikkust. Vastavad arvutused tehti Prantsuse Geograafia Instituudis aastal 1989.
Mõned aastad hiljem hakati metsas ümber Euroopa geograafilise keskpunkti rajama puuskulptuure, paigaldama betoonist ja pronksist monumente ning üllitama raudkonstruktsioonidest kunsti. Skulptuuripark nimega “Europos Parkas” on kasvanud üle 50 ha suuruseks. Vabaõhumuuseumis on üle 100 skulptuuri, mille loojad pole ainult Euroopast, vaid kogu maailmast, kokku üle 30 kujuri. Ja ei puudu isegi sadadest vanadest pildikastidest üles laotud televiisorite riit ja muud installatsioonid.

Kui  mõne  modernse kunsti lahti mõtestamine võib tunduda  keerulisena  ja mõjub väsitavalt, siis metsapargist väljudes rahustab pilku künkal seisev püramiid. Puhas ja selge: eurotähed sädelevad ja ei mingit mitmepidist mõtlemist. Graniitplaadid viitavad linnade kaugusele: Pariisi – 1705, Lissaboni – 3129 ja kaugeim punkt Uus-Meremaa – 17310 km.

Kõrge monumendi lõi kujur Gintaras Karosas ja avati Leedu vastuvõtmisel Euroopa Liitu 2004. aastal.

See koht on  ainus  geograafiline keskpunkt Euroopas, mis loetletud Guinessi rekordite raamatus. http://www.europosparkas.lt/kt_kalbos/index-ee.htm

Euroopa naba on kui ajaviite ja meelelahutuse paik. On isegi golfiklubi. Riiklike tähtpäevade aegu korraldatakse künkal rahvaüritusi. Sajandeid tagasi oli Leedu Euroopa mõjuriik, siis nüüd on leitud ligimeelitav viis olla taas tähelepandav.

Obeliskist eemale jäävasse  ja 10 aastat varem rajatud parki (Europos Parkas) külastab aastas üle 70 000 inimese. Kes otsib Joneikiškių ja Purnuškesi küla metsas elamuslikke kohtumisi skulptuuridega, leiab silmailu ja glamuuri ning kindlasti ei pettu. Kui muud ei märka osta, siis võib kaasa viia konservipurgitäie külaõhku või  kuupäevalise templiga postkaardi.

Sajandeid tagasi võis meie mõni kaugem esivanem suunduda Polatski linna võimu ja rikastumise eesmärgil. Tänapäeval vaid matkame ja mitte veeteid pidi nagu viikingid. Polatsk (vene keeles Polotsk) asutati 862. aastal  ja on vanim Valgevene linn. Praegu elab linnas 83 tuhat elanikku. Asub Zapadnaja Dvinaa (Lätis nimeks Daugava) ja selle lisajõe Polota suudmealal. Linna areng on seotud viikingitega (venepäraselt varjaagid). Varjaagid rajasid läbi Ida-Euroopa oma kaubatee, mille üks haru läbis Polatski linna. Riiast mööda jõge alla jäi  linnani 450 km. Vilniusest on autoga 250 km sõitu. 15. sajandist kuulus Polatsk Leedu Suurvürstiriigile ja sajandi lõpus  omistati Magdeburgi õigus (linna omavalitus). Vapiks saab purjekas.

Tänaseks on ajalooline vapp taastatud. Kolmemastiline purjelaev on postmargil, lehvib ka  linna lipul ning märgistab geodeetilist tähist.

Huviväärset raudsõrestikuga tagasihoidlikku märki jäädvustab iga fotoaparaadiga külaline. Venemaa teadlased geodeesia teadusuuringute instituudist kinnitasid Valgevene geodeetide  arvutusmeetodit, et Euroopa geograafiline keskpunkt asub just Polatskis. 31.05.2008, linna tähtpäeval, paigaldatigi  parki  obelisk «Polatsk – Euroopa geograafiline keskpunkt: 55 kraadi 30 minutit põhjalaiust ja 28 kraadi 48 minutit idapikkust.“ (Võrdluseks Prantsuse teadlaste määratlus: 54° 54´ põhjalaiust ja 25º 19´ idapikkust.) 

http://www.belarus.nemiga.info/polotsk/centre-europa.htm

Ei hakka kutsuvale  turismiatraktsioonile geograafilisi  küsitavusi otsima.  Usun, et kui Haanjamaal leiduks nutikaid mehi, tõestaksid nemadki Munamäe torni Euroopa geograafiliseks keskpunktiks. Kontinendi „kaalu“ arvutuses vaja saarte ning  mandri osast mõni punkt välja jätta või  tuginedes nn uuematele andmetele, hoopis mandrijoont pikendada või  muid seoseid õigust pakkuval viisil enda kasuks seada: ühel juhul peab arvestama veekogudega, teisel variandil Uurali mäestiku tippude või Gruusia piirjoonte teisenemisega jne jne. Ent igatahes on Eesti juba  jõudnud oma käe Euroopa nabale asetada ning Saaremaal, Mõnnuste küla vesisel alal, on viltu vajunud vai tähistamas kõige õigemat Euroopa geograafilist keskpunkti.

Kui  Saaremaa Kärla valla turismiressurss vajab  alles ergastamist, siis Valgevene on meist jõudsal sammul ees.

Ja mis haritud inimene see on, kes  ei oska tõe pähe oma nägemust müüa. Polatski linnapargi  väravas on kõrgel sinisel riidel rippumas meeltülendav juhtmõte: Polatsk on parim linn maailmas! Värava lähedusse linnavalitsuse kõrvale leiab autole  turvalise parkimiskoha.

Valgevene pealinn Minsk asub nabast sama kaugel kui Vilnius. Ajaloolisema Euroopa keskpunktini, Dilove külani, on 1100 km autosõitu.

Ukraina – Rumeenia piirini,  raudtee ja Tisa jõe äärde jõudmine on omaette huviväärsus. Teiste keskpunktide märkide leidmine ei paku selliseid maalilisi loodusvaateid kui Karpaatias paiknev. Muljetavaldav on sissesõit, mille väravaks võib lugeda Jasinja linnakest, kus aastakümneid peetakse laatasid.

Iseloomulik odavamate  kaubahindadega kui kuskil mujal Ukrainas. Kui ei huvitu soojast  lambanahksest vestist või vaibast, siis vähemalt pikakarvalise pehme sokipaarita pole sünnis lahkuda, tegemata kaheeurost sisseostu.

Siin on vähem tsirkust, kui ametlikult kinnitatud Euroopa nabalt lustib. Õhkub hoopis aukartust ajaloo vastu. 1944  okupeeris Dilove küla Nõukogude väed.

1920 -1938 oli küla Tšehhoslovakkia osa, enne Rumeenia ja veel varem Austria-Ungari kuningriigi all. Karpaatiasse raudtee ehitamisega uurisid geodeedid eelnevalt pinnamoode ja arvutuste põhjal leidsid, et Diloves  peaks asuma Euroopa geograafiline keskpunkt. 1887. aastal pandi maha märk ladnakeelse kirjega: „Locus Perennis Dilicentissime cum libella librationis quae est in Austria et Hungaria confectacum mensura gradum meridionalium et paralleloumierum Europeum. MD CCC LXXXVII „

Et Euroopas on vene keelt kõnelejaid kõige enam, on paslik sellesuunaliselt  ka  teksti tõlkida:  „Постоянное, точное, вечное место. Очень точно, со специальным прибором, изготовленным в Австро-Венгрии, по шкале меридианов и параллелей, установлен центр Европы. Год 1887“

Seega samba allosas, sinises raamistuses kinnitatakse, et täpsete Austria-Ungari mõõteriistadega on 1887. aastal kindlaks määratud Euroopa keskpunkt.

20. sajandi alul jõudsid Saksa geograafid järeldusele, et Austria mõõtmised tehti valesti ja õigem Euroopa geodeetiline kekspunkt paikneb Dresdeni linnas, ligi 100 meetri kõrguse barokse Jumalaema kiriku (Frauenkirche) kõrval. Peale liitlasvägede pommitamist 1945. aastal kukkus kirik kokku. Olgugi, et kirik on tänaseks taastatud, pole see naba asukohta tagasi nihutanud.

1977. aastal  kinnitasid nõukogude teadlased austerlaste versiooni ja kuulutasid Euroopa geograafiliseks keskpunktiks taas Dilove küla samba.

Külas elab 2500 inimest. 19. sajandil  mägedes peituva rauamaagi kaevandamine ja raudtee ehitus tõi kohale erinevaid rahvusi, mis omasoodu virgutas  kohalikke enda  kultuuri säilitama. Märkamatult  on turismimagnet enam külgetõmmet kogunud ja sellele on kaasa aidanud nii Austria-Ungari keisririigi kui Nõukogude liidu teadlased. Ent geodeetilist keskpunkti virgutavad külastama ka vormirikkad vaated.

Tavapildina näeb, et mäerinnakuil pole mullaharimiseks looduslikke tingimusi, kasvavad vaid  heintaimed, mis sobilik karjakasvatuseks. Ööd on Karpaatias jahedad. Karjased elavad niitudel majakestes, kus ainsaks energia allikaks on lõkketuli. Varjualuse katuses on suitsu väljutamiseks avaus. Karjase majakest nimetatakse kolõbaks. Ei kari ega karjaste elulaad pole sajandite jooksul muutunud. Ümber kujunenud on vaid karjase majakese nime kasutus. Kolõba on üheks Karpaatia märksõnaks.

Sõidad kus suunas tahes, tõused mäkke või laskud, ikka loed kaubandusehitistelt nime Kolõba. Tänane kolõba on hutsuuli arhitektuuri traditsioonides teravate viilkatuste ja mitmete väljaehitustega kaunistatud  ning palkidest ehitatud baar või restoran või mõlemad kokku. Tingimata on  ruumis grillikoda. Nagu oli karjase onni keskel lõke, on turisti lõbuks  tule tegemise koht. Lahtine lõke ja suitsuava eristabki kolõbat tavalisest restoranist. Hutsuulide grillikojad on täiskuhjatud etnograafiliste esemetega: rakmed,  muusikariistad, toidunõud, rõivad, kudumid ja mida kõike veel.

Kolõba on turistile nagu sisenemine koduloomuuseumisse, ainult selle vahega, et võid süüa, juua ning tantsu lüüa ja lõkketulel sigareti süüdata.  Loomulikult on saadaval ka rahvustoite brõnsaga. Brõnsa on lambapiimast valmistatud juust, mida vanasti ka kolõbas valmistati. Kolõba nimi pole tõlgitav ja see jääb Lääne Ukraina pärusmaale. Sajandi jooksul on karjase losutavast varjualusest saanud toretsev söögipaik kuni lõbustusasutuseni välja.

Atraktiivse Kolõba  ees on Dilove küla Euroopa keskpunkti külastajatel turvaline autot parkida, keha kinnitada, suveniire osta ning seada end ajaloolise postamendi kõrvale.

Olen geodeetilist märki ja siniseks värvitud  postamenti mitmed korrad külastanud ja endale selle kõrval autoportree ilmutanud. Ei saanud sellelgi korral kiusatusele vastu panna, pealegi 2 nädalat Krimmi päikest ei anna häbeneda.

Et nõukogude ajal polnud Euroopa nabale teisi konkurente tekkinud, on siin pildimasinad arvukalt inimnägusid jäädvustanud. Külastajate  rohkusest on asupaigast saanud justkui  püha  paik.

Kes teab ajaloolist tausta, kes mitte, ent peatamiseks leiab ikkagi põhjuse. Asub Užgorodist 190 ja 140 km – Ivano-Frankivski linnast.

Tähelepanuväärne, et iseseisvunud Ukraina pole loobunud Euroopa keskpunkti nimetusest, vastupidi, tähis on veel suuremate ja väljapaistvamate tähtedega kui nõukogude ajal, kivimüüril reklaamitud. Ja kas saame seda ühele riigile pahaks panna? Veel enam külastajatele, kes maastikus tõdevad, et paikkond on Euroopa imetlusväärne keskus.

Slovakkia  mägikuurort Krahule pretendeerib samuti olla Euroopa keskmes, iseasi kas geodeetiliste andmete järgi. Kuid hotell „Euroopa Keskus“ on olemas nagu mägedes sama pealdisega kivimürakas.

Poola linn Torun on kantud UNESCO maailma kultuuripärandi nimistusse ja  tuntud Euroopa turismikeskusena. Saksamaa linn Kleinmaischeid on paigutanud oma skulptuuri Euroliidu keskpunkti ja enne Bulgaaria ja Rumeenia ühinemist seda ka oli. Sedavõrd, kuidas liikmesriike juurde tuleb, nihkub keskus teise asupaika, alles jäävad aga obeliskid ja erikujudega tähised, kinnitamaks Euroopa keskuses olemist.

Kokkuvõtvalt võib sedastada, et Euroopa keskpunktide üles leidmine  ja loomine pole pelgalt turismiäri edendamine, vaid ka sotsiaalne küpsemine. Elades E-riigis tühja bensiinipaagiga – kas nüüd riigi või iseenese tarkusest, juhtumisi või teadlikult, ent tõsiolus ja teadmisel, et tuleb koduarestis istuda, on lahenduseks virtuaalselt rännata. Kõrvuti Euroopa turismi-, kunsti- ja administratiivkeskustele, võime endale avastada ka Euroopa vaesuse  ja/või töötuse keskuseid ning kõhutäiteks maitsta, kui kaugel keegi Keskpunktist asub või millal sinna jõuab. Kui aga auto sõiduvalmis, lase minna! Igast Euroopa keskusest leiab huviväärset, mida garanteerivad linnadesse üles seatud märgistused.

• Austria-Ungari
• Dilove
• Dresden
• Euroopa
• Euroopa keskpunkt
• Europos Parkas
• geodeetiline
• idapikkus
• Joneikiškiu
• Karpaatia
• keskpunkt
• Kleinmaischeid
• kolõba
• Krahule
• Leedu
• märk
• Mõnnuste
• põhjalaius
• Polatsk
• Purnuškes
• Saaremaa
• skulptuur
• skulptuuripark
• Torun
• Ukraina
• Valgevene