Kas me sellist Žigulid tahtsimegi?! Seiklused telesaate kaadri tagant ja kaadri eest

GO Reisiajakiri

26. november 2025

Vanade Žigulide ja Ford Sierradega mööda ilma rännanud reisiseltskonna kümne aasta juhtumised saavad kaante vahele.

Raamatu autor Kristjan Ojang pakub lugejatele nii hetki kaadri tagant kui ka taustalugusid sellest, miks just kaamerapildis asjad nii juhtusid, nagu nad juhtusid.

Mõistagi ei ava Ojang reisikogemusi pelgalt oma mätta otsast, vaid meenutab ka saatejuhtide Robert Rooli, näitleja Tiit Suka, elukutselise matkaselli Väino Laisaare ja teiste reisikamraadide üleelamisi Žiguli ja Sierra rännakutel.

Vanade autodega reisimise oma hooleks võtnud seltskond tähistab tänavu kümne aasta möödumist esimesest reisist ja esimese saatesarja eetrisse minekust ning juubeliväärse sündmuse tähistamiseks taoline reisiraamat sünnibki.

Aastal 2015 läksid Ojang, operaator Erik Öösalu ja mehaanik Ants Juhanson lihtsalt proovima, mis tunne on vana autoga matkata. Sõiduvahendiks oli 1973. aasta VAZ-2101 ning kaamera võeti igaks juhuks ka kaasa. Reisist sündis kuueosaline sari „Žiguliga Baltimaades“, mida näidati ETV 2-s.

Paar aastat hiljem järgnes sellele juba julgem ja ambitsioonikam retk Venemaa avarustesse, kus kasvas nii reisisellide kui ka osalevate autode arv. Praeguseks on tavapäraseks kujunenud kolmeautoline punt, kuhu reisivarustuse, teletehnika ning kaasa veetavate varuosade hunniku kõrval peavad ära mahtuma 7-9 reisiselli. Ette on tulnud suuremaid õnnestumisi kui ka masendavaid möödalaskmisi. Seda nii öömajade, planeeritud ekskursioonide, kui ka päevakava lõhki ajavate lõunapauside näol.

Lõik raamatust:

Ükskord otsustasime, et teeme ettekandjale asja lihtsaks ja tellime järgmises söögikohas kõik täpselt sama toitu. Söögikohaks osutus üks järjekordne maanteeäärne pelmeenikas, kus peale meie ei viibinud mitte ühtegi inimest. Seinu kattis imal sinakas-roheline värv, põrandat hallisegused kiviplaadid ning nii 30-40-ruutmetrisesse söögisaali olid asetatud kulunud vakstuga väikesed lauad, iga ühe ääres neli tooli.

Köögist astus välja korpulentne tädi kui ehtne nõukaaegse filmi karakter – tumesinine kittel seljas, sussid jalas, valge pearätiku alt üksikud lokid lehvimas. „Palun 12 portsu keedetud pelmeene,“ andsime tädile tellimuse edasi.

Tädike tatsas kööki, meie istusime laudadesse. Aga mitte kogu seltskonnaga ühte lauda, mis polekski olnud võimalik, sest lihtsalt nii suurt lauda selles söögisaalis ei leidunud, vaid kahe-kolmekesi erinevatesse laudadesse.

Kolmveerand tundi hiljem lajatas köögiuks mürtsuga lahti ning sama tädi tatsas laia kandiku peal pelmeeniportsjoneid hoides saali. Vaatas meid salvava pilguga, tardus paigale ja karjatas:
„Miks te nii istute! Ma ei tea ju kellele milline ports läheb!“

Lisaks Baltimaadele ja Venemaale on aastate jooksul reisilugusid kogunenud veel Valgevenest, Ukrainast, Soomest, Rootsist, Norrast, Poolast, Tšehhist, Slovakkiast, Rumeeniast, Bulgaariast ja Ungarist. Televaatajaile on need vast tuttavad saadetest „Žiguliga idablokis“, „Žiguliga isamaal“ ning „Žiguliga maailma tippu“. Kõige värskema reisi teekonnale saab praegu TV 3 vahendusel kaasa elada saatesarjas „Sierraga sooja päikese alla“.

Saatejuhtide valikki on nende aastate jooksul omajagu muutnud. Kui kunagi alustas Ojang sisuliselt üksinda, siis aja jooksul on ekraanipartneritena võtnud tema kõrval koha sisse nii Robert Rool kui ka Tiit Sukk.

Lõik raamatust:

Teinekord on valepöörded toonud kaasa ka päris üllatavaid seiklusi. Näiteks Valgevenes võttis ühel lõigul esimese auto positsiooni sisse Robert Rooli juhitud Valge Vapsik ning mingil hetkel sattusime kogu pundiga alles ehitatavale kiirteele, kus olime teetööd tegevate masinate ja rehadega teepeenraid siluvate tööliste vahel ainsad liiklejad.

Teetöölised vaatasid meid imestusest suurte silmadega, aga Robi kaitseks võin öelda, et ka minu autos töötanud GPS-seade juhatas meid täpselt samale pöördele ja kohalikud teemeistrid polnud otseloomulikult selle pöörde juurde mingeid hoiatus- või keelumärke pannud.

Manasime ette näod, et just siia me sõita tahtsimegi ja kulgesime mööda suletud maanteed kuniks leidsime koha ümber pööramiseks. Ning siis kulgesime täpselt sama tähtsate nägudega nendest üllatunud teedeehitajatest veelkord mööda.

Samal päeval juhatas aga Roberti ootamatu pidurdus meid seltskonnani, kes andis meile juhtniidi ühele selle reisi meeldejäävamale sündmusele. See juhtus Valgevenes ühe tavalise maantee tavalisel metsavahelisel lõigul, kui Robi märkas teepeenral peatuvaid vanu Volgasid. Kiire pidurdus ja seejärel ragises raadiojaamast Robi hääl: “Kas läheme vaatame, mis seltskond see on ja mis asja nad ajavad?”
Kuna meil järgmisesse plaanitud peatuspaika kiiret polnud, ütlesin: “Lähme vaatame.”
***
Astume mööda treppi, kui ühel hetkel, ilma ühegi hoiatuseta teeb Tiit mõned kiiremad sammud välisukse juures oleva ajaleheriiuli suunas. Jõuab riiulini, haarab sealt ühe käega lehe ning samal ajal uhab teisega käega kiirelt läbi juuste nii, et tukk on turris. Keerab siis kannalt ringi ning hoiab kergelt küüru tõmmates Norra ajalehte enda ees näppude vahel nii, et selle esikaanel ilutsev kohaliku kirjunokalise linnu Lunni pilt paistab meile kõigile kätte. Ja hakkab siis s-i susistades ja r-i põristades erakordselt kirgliku linnateadlase kombel rääkima.

“Tähendab, meie oleme oma teadusringkonnas pannud juba mõnda aega tähele, et Norra lindudel on kummaline omapära. Vahetad i-d ja u-d ära ning lindudest saavad hoopid Lunnid.”

Terve seltskond prahvatab suurest üllatusest naerma. Tiit jätkab aga linnuteadlasena:
“Lunnid on erakordselt targad linnud. Nad elavad suure osa ajast merel, kus toituvad erinevatest kaladest. Selle pärast on neil ka selline nokk, mis on küll kirju, aga suudab väga hästi kalu püüda.”

Ja nii tulistab ta Norra-Durovskina kohapeal välja mõeldud teksti ikka edasi ja edasi. Minutid lähevad, aga linnuteadlane-Tiit tulistab üha uusi ja uusi fakte Lunnide ja teiste merelindude kohta, kirjeldab Norra ranniku eripärasid ja aastaaegade muutumisega kaasvenat toiduvalikut.

Naer muutub aina valjemaks ja valjemaks ning Tiit saab sellest aina hoogu juurde. Ma ei mäleta enam, kuhu see tekst lõpuks välja tüüris, sest viimased minutid istusin silmad märjad kägaras trepiastmel ja hoidsin naerust valutavat kõhtu kahe käega kinni. Samas asendis oli ka kogu ülejäänud seltskond.

Reisiraamat “Kas me sellist Žigulid tahtsimegi!? Ehk Žiguliga reisisaadete kümme aastat.” ilmub koostöös Rahva Raamatuga ning see on müügil kõikides raamatupoodises alates 10. detsembrist 2025.