ESIMENE TEKST 07.12: mina ja Sri Lanka, kes ja milleks?
Selle pärast, et pärast mõnda aastat kaalumist otsustasin ma Sri Lankast raamatu kirjutada. Aga mitte ainult sellisest Lankast, mis enamuste turistide silme ette laiali laotub (“Oi vaata kui ilus mägi! Näed – seal tõttab elevant! No küll ikka on suurte kõrvadega loom!”), vaid tahan pigem proovida jutustada Sri Lanka ajaloost ja probleemidest läbi kohalike inimeste silmade.
Ma tahan pajatada sellest, kuidas vaesus mõjutab kohalikku meelt. Ma tahan jutustada vähemusgruppide probleemidest. Ma tahan rääkida sellest, miks meie saame mööda selle maa ilusaid nurki mööda ringi konnata, ilma et keegi meile kuuli pähe laseks. Ma tahan rääkida Sri Lanka kodusõjast, mis lõppes järele mõeldes hirmuäratavalt hiljuti, alles aastal 2009.
Kui päris aus olla, siis mina isiklikult ebausaldan sõna “blogi” ja minu meelest on see blogimine ainult üks kirjavahemärkidega grafiti. Panen siiski oma tunnetest hoolimata siia keskkonda kirja, et mis minuga edaspidi juhtub (esialgsete plaanide kohaselt veedan ma Lankal kuu aega), sest tahan väga Sulle oma raamatut juba ette tutvustada.
Story so far: leidsin endale viis aastat tagasi, kui viimati sellel maal reisisin, ühe kohaliku sõbra – Clwyd Ranashinge on tema nimi. Ning nüüd on lubanud härra Clwyd mind kokku paljude erinevate inimestega, kaasa arvatud tegelastega, kes tamilite poole peal kodusõjast osa võtsid. Peaksin näiteks kohtuma endise tamili kindraliga, kes hetkel jumalasõna on üles noppinud ning aitab pimedaid nägijateks. Vestlen isegi ühe Tamili Tiigriga (tiigrid – see oli see jube terroristide organisatsioon, kes süstemaatiliselt saarel hirmu külvas) ja üritan aru saada sellest, kas nad olid lihtsalt hingetud terroristid või hoopistükkis hingestatud vabadusvõitlejad. Räägin juttu kalameestega, kelle elud sõda pea peale pööras ja nii edasi.
Selleks, et kõikide nende inimesteni jõuda, rendin endale tuk-tuki, mis on kohutavalt ebamugav ja õudne sõiduvahend Aasias.
Ainuke probleem selle Clwyd`iga on see, et ta ei jää vait. Mitte kunagi vist. Tal on krooniline mölapidamatus ja mina olen introvert ja ma ei talu hästi seda olukorda, kui keegi saabub sinu hotellituppa kell kümme hommikul, alustab lauset mitte millegist ja see lause (mille vahepeal olen ma töökõnesid teinud, rannas käinud, oma intervjuu teksti parandanud, kartuleid söönud jne.) lõppeb alles kell kolm päeval. Ükskõik, mida ma ka ei tee, et teda katkestada, ta torgib mulle pidevalt näpuga rindu, korrutab “kuula, kuula!” ja jätkab oma ühte ja sama kuramuse lauset, mis räägib ühest Läti perekonnast aastal 2014 Riias. Et mida need viis inimest seal tegid. Nagu mind huvitaks.
Ma olen temaga ainult ühe päeva koos olnud ja mul on juba tunne, et tema pideva, lõppematu jutuvada tõttu saab minust varsti hull, kes istub kuskil pimedas toanurgas ja sööb enda aluspüksid ära.
LOE KÕIKI RENE SRI LANKA LUGUSID SIIT >
