Go Puhkus Go Blogi Go Elamus Go Pood Go Incoming

Kihk minna puhkuse ajal kusagile loodusesse

29. detsember 2010
Taaskord abikaasal puhkus ja mõtlesime, et kodus küll konutada ei taha.. Lähme kahekesi kusagile Peipsi äärde. Selge, seekord me autot kelleltki lunima ei hakka, lähme seljakotiga.

 Tegelikult seljakotti meil siiski polnud, läksime spordikotiga. Kaasa pakkisime kõik “hädavajaliku”: pesu, hügieenitarbed,tohutu koguse šašlõkki, tikud, väikese paja, et kohvi keeta, kohvi, suhkruasendaja(pisike), telgi, magamistarbed jne..  Lõpuks oli kott üpris raske.
 Kuhu me siis ikka lähme, tekkis küsimus. Pole kunagi Peipsi ääres puhanud, läheks sinna.

Sõitsime bussiga kusagile Värskasse. Arvasime, et seal leiame mingi vaikse kohakese ja paneme telgi püsti. Lõpuks tuli meil ikka pikk, pikk maa maha kõndida, enne kui leidsime kohakese Värska lahe ääres. Aga see tee oli meil üpris ränk. Ostsime mehega poest kaasa lisaks raskele kotile veel kasti õlut ja me vinnasime seda kotti kahe vahel, nii et silmad punnis peas. 
Kui kohale jõudsime, siis murdsime oksi telgi alla, et oleks mõnus ja pehme. Panime telgi püsti, võtsime asjad lahti ja tegime lõkke. See koht oli metsa sees, kenasti võõraste pilkude eest varjatud, kuid kahjuks paistis sinna vaid hommiku ja õhtupäike.  Seejärel küpsetasime šašlõkki , jõime õlut ja mingi hetk viskasime telki pikali.

Öösel ärkasin ja ehmusin, et õues sajab vist, telk on märg. Väljast kostusid kummalised lindude-loomade hääled, õue ei julgenud küll enne minna kui valge. Hommikul pistsin pea telgist välja ja minu imestuseks oli kõik kuiv, käbid praksusid jalge all. Meie telk oli märg ainult seestpoolt- eks meie hingeõhk kondenseerus telgi seintele. Hommikul oli meil meeletu kohvi isu ja siis meenus, et me lambapead olime küll hulganisti õlut kaasa ostnud, aga puhast vett meil polnud. Järveveega pesime küll hambaid, aga see ei tundunud just hiilgav mõte, et sellega ka kohvi keeta. Läksin vee järgi.

Lähima taluni oli palju maad ja kedagi polnud vist kodus. Kaev oli küll õue peal, aga luba küsimata ei julgenud ma vett ise võtta, mine tea mis pahandus sellest tuleb ja ega aeda sisse minna ma ka ei usaldanud, mine tea kust mõni “elukas” nimega koer välja võib karata. Läksin siis sama targalt tagasi. Tee peal kohtasin kaht kitse, kellega hetkeks tõtt vaatasime.  Õhtuni me ikka vastu ei pidanud, tahtsime kohvi ja kõndisime Värskasse mingisse kohvikusse ja ostsime omale kohvi. Ei tea, kas see oligi meeletult hea kohv või oli meil “kohvinälg” nii meeletu, et igasugune kohvivariant oleks maitsenud hää :).
Veel üks öö telgis ja me läksime koju. Poeg oli meil seni tuttavate juures ja eks ta ootas meid juba. 
Tegelikult on inimese vajadused palju väiksemad ja nii palju asju ei maksaks siiski kaasa tarida. Selle asemel, et õlut kaasa vedada, me oleks võinud pudeli joogivett võtta ja kalastustarbed oleks kindlasti pidanud kaasas olema.
Hetkel on olemas arvuti ja internet, soovitan sealt kõik järgi uurida, enne kui kusagile minema hakatakse 🙂

25 kommentaari

  • nele reilson
    2. jaanuar 2011 kell 15:09

    kas te jõudsite selle kasti õlut ära ka juua?:)

  • Siiri
    2. jaanuar 2011 kell 15:13

    kahjuks vist jah 😀 Vett ju polnud 😀 Aga kui midagi üle jäigi, siis eks selle vedasime ikka kaasa 😀

  • nele reilson
    2. jaanuar 2011 kell 15:25

    “elukas” nimega koer 😀 ha-ha-haaa 😀

  • Siiri
    2. jaanuar 2011 kell 15:46

    No kui nad hambaid irevile ajavad ja mind ampsata tahavad, siis kuidas sellist tegelast kutsuda 😀 Ikka elukas ju :D??? Kas Sina pole sellist tegelast kohanud?

  • nele reilson
    2. jaanuar 2011 kell 15:54

    no irevile ajavate hammastega küll mitte… pigem vaguraid 🙂

  • Siiri
    2. jaanuar 2011 kell 15:57

    Mina olen saanud naksata ja korralikult, siis on Sinul vedanud 🙂

  • nele reilson
    2. jaanuar 2011 kell 16:05

    ju vist 🙂

  • Siiri
    2. jaanuar 2011 kell 16:09

    Aga soovitan siiski neid elukaid nimega koer veidi peljata. minu sõbranna tütar sai just ampsata näost, nii, et õmblemas käidi. Minul endal ka arm näol just suurekihvalise kutsa käest.

  • nele reilson
    2. jaanuar 2011 kell 16:12

    ma olin veel kusagilt kuulnud,et mingi poiss oli ka saanud amsata:(

  • Siiri
    2. jaanuar 2011 kell 16:13

    eks neid juhtumeid ju kõvasti.. seepärast nad ongi elukad 🙂

  • katukas
    2. jaanuar 2011 kell 22:22

    sa oled lahe jaksad palju ja noh tubli ka muidugi

  • Siiri
    2. jaanuar 2011 kell 22:25

    😀 Üritan 😀 Aitäh, Katukas 😀

  • nele reilson
    6. jaanuar 2011 kell 21:09

    kuidas te sealt matkalt koju saite?

  • Siiri
    6. jaanuar 2011 kell 21:11

    Ikka bussiga, koos kohalike vanade tädidega 😀 Siis olid kotid kergemad, polnud enam šašlõkki ega õlut – vist 😀

  • nele reilson
    6. jaanuar 2011 kell 21:22

    küll sa oled igati tragi piiga ja jõuad igale poole 🙂

  • Siiri
    6. jaanuar 2011 kell 22:06

    Oh, pole kusagile jõudnud.. Aga hetkel tahaksin ma minna kusagile mäe peale.. Kelgutama, tuubadega sõitma.. Ja Peipsi äärde tahaks minna mootorsaaniga sõitma ja kalale.. Kevadel tahaks aga soojamaa reisi 🙂 Püüan täita oma unistused 🙂

  • Terje
    6. jaanuar 2011 kell 23:13

    Mõnus! Peaks ise ka kuskile niimoodi lihtsalt minema ja nautima loodust 🙂

  • Siiri
    6. jaanuar 2011 kell 23:26

    Terje, soovitan täiega, aga ärge nii palju asju kaasa võtke kui meie, või kui, siis soovitaks käru ka võtta 😀 hihiiii 😀

  • Terje
    6. jaanuar 2011 kell 23:33

    Käruga vist ei ole eriti mugav kuskil metsas liikuda xD:D Ja ma ise panustaks tegelikult seljakotile – mugavam kanda 🙂

  • Siiri
    6. jaanuar 2011 kell 23:39

    Terje, Sul on õigus.. Aga me sel hetkel igatsesime suuri rattaid oma kotile 😀
    Aga see oli meil esimene kord ka 🙂 Teinekord oleme targemad 🙂
    Siis kui midagi sellist ette võtad, siis kindlasti uuri enne tausta, et kuhu minna 🙂

  • Terje
    6. jaanuar 2011 kell 23:43

    Ma lihtsalt nii hästi kujutasin ette praegu seda, kuidas te selle ratastega kotiga oleks mööda metsi jalutanud :D:D:D
    Google aitab enne reisi! 🙂

  • Siiri
    6. jaanuar 2011 kell 23:47

    hahhahaha… Muideks.. Kõige pullim lugu.. Kui elasime maal.. Käisime teisel pool metsa õunu toomas.. läksime kahe jalgrattaga ja sidusime tavalise veneaegse käru ratta taha.. Tagasi otsustasime millegipärast aga otse läbi metsa tulla.. 3 kartulikotitäit õunu käru peal ja 2 jalgratast.. Oi milline kohutav teema oli neid üle juurikate ja murdunud puude saada… Kohutav- aga otsetee 😀

  • Marilin
    19. jaanuar 2011 kell 14:28

    😉 Olen ise käinud seal Värska sanatooriumi lähedal suvitamas;) seal oli mõnus telkimis plats ja ilus liivane rannake ka;) Kunagi ammu käisime päris tihti seal ning siis olid seal rannas ka mudavannid:P see oli täiega mõnus..enne ujumaminekut hüppasid sisse..vedelesid natuke mudavannis ja siis vette ja puhtaks:D nii päris mitukümend korda järjest:D

  • Siiri Kuus
    19. jaanuar 2011 kell 16:45

    Marilin.. Meie käisime mingis iks kohas, kusagil metsa sees.. mingi eri teeke jne 😀 otsisime privaatsust 😀

  • Reemet Ruuben
    13. mai 2011 kell 13:46

    Tore lugu…tahaks isegi peipsi äärde jälle….aga kast õlut “ainult” kahepeale? Kas puudu ei jäänud? 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Värsked podcastid

Kuuba reisile viib Keiu Virro

23. oktoober 2024

Tere tulemast maailma koduseimasse lennujaama!

25. september 2024
Lennujaamas leidub meelepäraseid ajaveetmis võimalusi igale maitsele – 13 söögikohta, 9 poodi sh apteek, raamatu- ja digipood, valuutavahetus, spetsiaalsed alad…
Kõik podcastid