Killuke Indoneesiat - elu troopilistel saartel

Minul jäi see viimane olemata, sest lennuk ei oota. Kuna algas puhkus, siis teel koos teistega põllulapile varahommikul avasin ma lahja õllepudeli ja nautisin viimast ühissõitu. Oli naljakas tunne, kui teised panid vöö puusale ja ladusid puud sinna sisse ning hakkasid viimaseid “kopikaid’ teenima. Joeliga asusime teele Ravensthorpi, kus võtsin bussi Perthi. Olin õnnelik, et asun millegi uue suunas, sees oli tohutu ärevus ja teadmatus. Teisest küljest olin kurb ja segaduses, sest Outlandiga olen veetnud ligi 8 kuud oma elust ja see sai mulle koduks. Just viimased kaks kuud olid fantastilised, koos fantastiliste inimestega. Ehk oligi nukker kõigist toredatest sõpradest lahkuda, kuid selline kord seljakotiränduri elukene on, nuta voi naera. Kindlasti võtsin endaga aga kaasa hulgim positiivseid kogemusi, läbielamisi, seiklusi, meeldivaid emotsioone ja tugevat sisemist tunnet. Need kaks kuud olid kindlasti mu kehale ja vaimule paras proovilepanek, mis on puude istutamismaailmas paratamatu. Et raha teenida, selleks vajad tugevat vaimu, et 5-6 päeva jutti anda endast maksimum 8h jäarjest.Esimene nädal oli päris kohutav ja tunne oli, et akki peaks lahkuma, istusin keset vagu, pisar silmas. Kuid kuhu mul minna ? Seega võtsin end kokku ja puhta tahtejõuga liikusin aina ülesmäge, mida on takkajärgi äärmiselt mõnus meenutada.

Olen ise enda ule uhke ja seda ka Joel ja Greg, kelle juures ma töötasin. Ei olnud nad ka kadedad mulle haid sõnu ütlemast. Olid teised uhked ja ütlemata üllatunud, et ma nii hästi hakkama sain! Ja ootavad nad mind uuel hooajal kindlasti tagasi, kuid hetkel on lahtine, kas saan teise aasta viisa või mitte. Oma rumaluse tõttu võin selle kaotada, kuid loodame siiski parimat. Peame tõestama immigratsiooniametile, et ma töötasin vahem kui 6 kuud Outlandi jaoks. Tähtsat paberit täites ununes fakt, et esimese aasta viisa puhul ei ole lubatud ühe firma jaoks töötada enam kui 6 kuud. Seega on seis veidi keeruline nüüd minu jaoks, kuid juhul kui ma saan eitava vastuse, siis küllap pidi nii minema. Elame näeme….

Mis veel põgusalt sellest raskest füüsilisest tööst rääkida….. Oli päevi, mil äldse vedama ei saanud ja nii veetsingi kogu aja kergelt kruiisides, kuid oma 200 dollarit suutis isegi niiviisi tasku pista. Enamus hommikutel aga oli tunne päris tugev ja andsin kindlasti oma võimekusest tubli 9+ . Muidugi just selline rassimine mõjus kehale kurnavalt. Nii ma siis esmalt haigestusin, mis võttis kokkuvõttes terve nädala, et korralikult taastuda. Uhtki päeva töölt aga ei puudunud, mis oli suur eneseületus. Juhtus küll ühel päeval, et jäin 2-3 h põõsa alla magama, kuid olukorda arvestades ei olnud keegi pahane, pigem vastupidi………Haigus likvideeritud, tabas ma ei tea, mis issias mind. Ühel hetkel ei saanud enam kõndida ja iga hetkega läks aina hullemaks. Ühe päeva ma niiviisi lonkasin, teades ise küll, et teen seisu ainult hullemaks. Teise päeva hommikul ajasin end maast üles, tööriided selga, hommikusöök sisse, kuid siis oli tunne, et see päev saaks hullem kui põrgupiin olema ning seetõttu kurva pilguga Joeli poole pöördudes nurusin vaba päeva.

Nähes mind eelneval päeval lonkamas, oli ta rohkem kui nõus, et puhkan oma keha…..rohkem kui üks päev ma aga eemal viibida ei soovinud, seega järgneval päeval olin teistega taas pundis, kuigi valu oli kohutav ja võtsin ohtralt valuvaigisteid. Peale 8 tunnist päeva ma suurt enam püsti ei seisnud, kuid hommikuks oli seis taas veidikene parem ja nii ma üle nädala ühte jalga longates oma puud kasvama panin. See aeg mu maailmas oli päris kurnav, sest tunne oli masendav, mõtlesin, et olen sunnitud lahkuma, kuna kogu töö seisneb just keha füüsilises vormis…….aga näe, ära tegin ja veel kuidas! Ja kõige meeldivam tunne oli, kui Joel tunnistas, et ma olen lihtsalt imeline ja suurepärane. Ja seda hommikul, mil kallas vihma, koik venitasid, et tööga alustada, kuid mina, ise pool vigane, olin mingil põhjusel kiirelt hakkamist täis ja poole vao pealt alles oli näha, et teisedki otsustasid päeva alustada. Vot siis selline põgus ülevaade…..Nüüd aga edasi üle lombi ja vaatame, mis siinsel elul ka pakkuda on!

BALI

Oli 25. august, üsnagi hilisõhtu, mil maandusin Air Asiaga Denpasari lennujaamas.Olin edukalt jõudnud Bali saarele. Perthi lennujaamas vahetasin 50 dollarit kohalikuks rahaks, mis tundus nii arusaamatu, kuidagi hiiglama suured numbrid……Ühtäkki oli mul taskus 400 000 ühikut. Nüüd aga pole mingi ime, kui rahakott kinni ei lähe, sest oled kahe miljoni omanik. Selline summa on kodumaises rahas väärt keskeltläbi 2750 krooni! Tark tegu minu poolt oli muidugi midagigi taskusse pista, kuna enne ju maale ei saa, kui ostad viisa, mis maksab 25 dollarit. Viisa käes 30’ks päaevaks, tuli seista pikas venivas järjekorras, et saada tempel passi ja kui ka see samm läbitud, ole mees ja mine pöörasesse maailma…….Välja astudes tabas mind kuumapahvakas, polnud justkui midagi hingata. Rahvas sigis ja hõiked “taxi, taxi…..” Ei suutnud esmapilgul mingisugust seisukohta võtta, seega võtsin istekoha tänavakivil. Peale lühikest hingetõmmet olin taas jalul, panin oma 22,5kg pagasi selga ja ei saanud sekunditki ringi vaadata, kui kutsuti mind ühe putka juurde, kust määriti päahe hirmkallis taksosõit Jimbaran Bay’sse, kus olin reserveerinud esimese öö. Kuna  hindadest polnud vähimatki aimu, siis see, kes lolliks tehti, olin loomulikult mina. Maksin oma sõidu eest ligi 30 dollarit, mis tegelikkuses pidanuks olema maksimum 6 dollarit. Noh, mis seal ikka, on meestel ‘ärivaimu” ja teavad, kuidas saabunuid koheselt nöörida. 15-20 minutit taksoistmel lõi mind teistkordset pahviks. Milline tihe liiklus, autod, taksod ja mis kõige hullem, rollerid. Sõidustiil on vabastiil, reegleid ei eksisteeri, ainult lase signaali ja kes ees, see mees. Õnnelikult Nirmala hotellis, aeg 00.00, egas muud kui voodisse. Konditsioneer sisse, kuid miinimumi peal, sest haigusjuhtum oleks liiga kiire tulema vastasel juhul. Uni oli sügav kuni hommikuni.

26.08 kaes uus päev, uued mured ja uued kogemused. Oma esimese öö eest maksin 40 dollarit, teadsin, et edasi ma nii jätkata ei soovi, kuna ega ma päris rahapuust ka tehtud pole. Polnud aga vähimatki aimu, mis suunas ma peaks edasi liikuma,kust leiaks midagi soodsamat ja kus piirkonnas oleks üldse mõistlik olla. Kuna kohalik raha ka nii võõras ja kohalikega kauplemisest ei teadnud tol hetkel midagi, hakkas kerge närvipinge sisse tekkima. Liftiukse ees märkasin üht noort tüudrukut, nimega Olga.

Nägin teda basseini äärde minevat ja nii otsustasin uurima minna, kas ehk jagab ta mulle veidi näpunäiteid, kuidas võõral maal, kombeid ja käitumismalle teadamata, ellu jääda.Kogu lugu lõppes sellega, et viisin oma elu tema hotellituppa ja nii veetsime koos 5 päeva. Endale tundus äärmiselt ebanormaalne, et registreerisin end hotellist välja, kuid siiski elasin seal veel mõnda aega. Olga sõnul aga kedagi see ei huvita ja nii oligi. Teadis ju kogu juhtkond, et ma ei maksa millegi eest…..Olen Olgale ütlemata tänulik, sest õppisin veidikenegi tundma elu Balil, kuidas käituda rahaga, millal öelda “ei”, kuidas on õige ja kuidas väär. Hakkas oluliselt kergem. Ja tunne sisemuses sai grammivõrra enesekindlamaks, kuigi teadsin, et pikk pikk tee on veel ees, enne, kui suurem ettekujutus ja arusaam kõigest tegelikult tekib!

Nüüd, mil käes juba septembrikuu, tundub, et justkui teaks juba üsnagi palju, kuid oleme ausad, nöörida saab ikka ja üsagi palju. Ja põhjus selles, et vahel ei julge hinnas rohkem alla kaubelda ning hiljem kuuled, et tegelik väärtus sellele või tollele oleks pidanud olema hoopis x väärtuses. Ja nii mõtled, et ok, järgmisel korral oled järjekindlam, kuid siis juhtub midagi, pea on sassis ja taas sama vana rada…..Näiteks kui olime Rikiga teel Lomboki saarele. Teekond sihtpunkti kestis 12h. Esmalt varahommikul kohalik shuttle bus Lovina linnast sadamasse. Selle hinna saime päris soodsa, vähemalt eeldame. Autos tegime väikese uinaku, kuna tripp oli pikk. Ühel hetkel auto peatus, olin veel uimane ja selget mõtlemist ei tulnud kuskilt otsast. Avati autouks ja mees tänavalt hakkas peale pressima, et teeb meile väga hea hinna, praamipilet + edasine shuttle bus Kuta linna, mis oli meie planeeritud koht. Hinnaks ütles 350 000 ruupiat per inimene. See summa oli ilmselgelt liiga palju ja andsime eitava vastuse. Ütlesime, et me uurime ise, kuidas me saarele saame ja kuidas sealt edasi. Jätkati jutuga, et meil pole suuremat muud valikut, sest Kuta asub kaugel ja kuna saarele jõuame pimedas, siis egas me ikka kuskilt transporti ei leia ja odavalt ka ei saa. Tema hind on just see kõige parem. Ei andnud ta meile sekunditki hinge tõmmata, et asjade üle mõelda. Lõpuks tuli lause, et noooh, mis te siis ise pakute, palju olete nõus maksma. Ei olnud kindlad, et kui palju alla võiks minna, seega pakkusime huupi 300 000 kaks inimest. “ooo, ei ei ei, nii odavalt te nüüd küll ei saa ja mitte kusagilt…” Muudkui pressis ja pressis ja tahtmine oli talle väga kehvasti öelda, kuid suutsime säilitada rahu. Andsime talle lõpuks siiski korvi öeldes, et me muretseme ise kõik piletid ja transpordi.Kotid seljas, sadama poole liikudes, asus ta meile kannule ja ikka lolli järjekindlusega oma super head hinda pakkudes. Läksime siis no ametlikku piletiputkasse, kus saime taaskord kohutava hinnapakkumise. Aga oldi valmis tingima, seega kokkuvõttes maksimegi 300 000 ruupiat kokku, mis sisaldas praamipiletit ja bussisõitu Kutale. Arvasime, et tegime hea diili……Bussisõiduga ühinesid kaks saksa tüdrukut ja nende hinda uudistades tõdesime, et maksime ikka peale. Nende reis kokku oli 140 000 meie 300 000 korval. Vahva, eksole 🙂 See siis üks paljudest kauplemise-nöörida saamise näidetest.

Kus ja kuidas aga me teekond Rikiga üldse algas. 31. august olin oma otsaga Bali Kuta linnakeses, mis on väga turistirohke. Ehk küll mitte nii palju praegusel aastaajal, sest tegu madalhooajaga, kuid tänu sellele on hinnad kõikjal soodsamad kui tipphooajal. Valisin esimesteks öödeks väga korraliku koha. Tegu hotelliga, kus öö maksis 25 dollarit nägu. Võrreldes Austraaliaga, siis oli tegu paradiisiga. Austraalias sellise raha eest said vaid toakese backpackeri hostelis, kus polnud vähimatki luksust, ei hommikusööki jne. Siin aga tegu kohaga, millest poleks iial varem osanud unistadagi. Seega polnud absoluutselt kahju paar öökest meie jaoks kõrgemas klassis veeta. Loomulikult võid ööbida ka kuurortis voi hirmkallis hotellis 300-600 dollari eest. Kindel oli aga see, et kogu ees ootav kuu me nii luksuslikult elama ei hakka, sest vabalt leiab koha, mis maksab koigest 5-10 dollarit. Esmane mõte oli küll, et ega need suuremat väärt pole, kuid ega me vajagi muud kui vaid kerget voodikohta. Nüüd aga, peale paari nädalast ringirännakut erinevate paikade vahel, tõdesime, et sellise odava raha eest on võimalik saada äärmiselt korralik puhas tuba, koos siinses mõttes külma dushi ja hommikusöögiga. Maksimum, mida oleme maksnud, on olnud 7,5 dollarit. Lomboki saarel oleme kaks korda oma pagasit pakkinud, et leida see parim lahendus. Kuna esimese päeval jõudsime saarele hilisõhtul, siis olime ka hinna suhtes leplikumad. Leidsime imeilusa koha, valmistatud pambusest ja roost, hinnaga öö kahele 150 000.

Kuna eelarve kohaselt olime plaaninud maksta mitte rohkem kui 120 000, siis kõne bossile meid sellisele tulemusele ka viis. Ütlesime, et kas teenite täna õhtul selle summa voi jääte üldse rahast ilma. Lihtne. Võinuks seal ka edasi elada, kuid tegu kõigest kaks kuud vana kohaga ja köögipool veel välja arendamata, seega hommikusööki ei pakutud. Omades teadmist, et hommikusöök ja hea hind on võimalik, asusime varahommikul ringkäigule, et leida uus eluase. Hinnad kõikusid seinast seisa, 100 000 kuni 350 000 ruupiat öö. Lõpuks võtsime kodumajutuse, 100 000, mis sisaldas makse ja hommikusööki. Veetsime seal kõigest aga öökese, sest õhku toas polnud ja ei tekkinud üldse hubast tunnet. Saksa tüdrukutelt kuulsime, et Good Day Inn majutus pakub samuti hinda 100 000 ja nii me teisel hommikul, taas kotid seljas, läbi kuuma hommikupäikese teele asusime, kõigest 1km , kuid nahk sai läbimärjaks. Igaljuhul oli see kõige õigem otsus, sest tunne on siin kodune ja mõnus. Koht kuulub perekonnale, kes on äärmiselt sõbralik, abivalmis ja inglise keel, võiks öelda, puhtalt suus !! Seda ei kohta just igal sammul……Tuba on kena, suured voodid, peegel, laud,  suur vannituba ja puhas. Siinsamas ka restoran, kus teisedki tulevad aega veetma. Igati mõistlik tehing, enam me asju ei paki 🙂

Tagasi aga Balile…..Paar päeva veetsime Kutal, päeval jalutasime ringi, mis aga päris kurnav, sest kuumus on suur. Õhtul 7 paiku on kottpime ja just siis on mõistlik õhtust süüua, sest mida tarka sa ikka pimedas enam teed. Söönuks saab siin väga soodsa hinnaga, parim eelarve jälgijale. 20 000 – 35 000 ruupiat ehk kuni 50 krooni on päris korralik suutäis. Sama nagu ööbimisega, võid maksta ka 100 000 ruupiat ühe toidukorra eest, kuid pole sügavat mõtet seda teha. Ja üldjuhul on rahvastatud kohad just soodsa hinnaklassiga restoranid. Kuna alkohol on kallis, hinnatase sama, mis Austraalias, siis balanseerib soodne söök joogijanu. Kõige soodsam alkohol on õlu ( 15 000 – 22 000 ruupiat) , kuid see pigem vaid janukustutaja. Maitse pole karvavõrdki lähedane kodusele õllele. Ja nii me end igal õhtul ikka ja jälle ühe, maksimum kahe pudeli tagant hingetõmbavalt kosutame.

Peale Kutat võtsime täiesti suvalise uue sihtpunkti, nimeks Ubud. Kohalikku transporti, bussi, ega rongi siinsel mandril ei eksisteeri. Kohalikud kütavad ringi oma rolleritel, vanus selle seljas on uskumatu, 10 aastastest kuni 80’ni välja. Meile, turistidele, on shuttle bus, mille hinnaklassi ja väljumisaegu näed igal sammul tänaval. Iga sihtpunkt on vastava hinnaga, kuid…..ära unusta….ALATI KAUPLE ! Väga palju normaalhinnast küll alla ei saa, kuid veidi on ikka võimalik. Nii palju, kui mul silmad vähegi lahti olnud, siis ainuke ajakava, mida siit maailmast leiad, ongi just shuttle bus’le. Koik muu, nt praam…..mis asi on ajakava ???? Üldjuhul väljub 3 bussi päevas, varahommikul, veidi hiljem ja peale lõunat. Kellaaeg, aga mida sa pikisilmi ootad….unusta ära. Alati pane kõigele vähemalt 30 minutit otsa, seega närveerimiseks pole põhjust, buss tuleb, kuid veidi hilinemisega. Buss on muidugi ülim sõna sellele, millega tegelikult sõidad. Ei mõtle nüüd, et tegu äärmiselt veniva, haiseva ja logiseva romuga. Oooo ei, tegu kas meie mõistes marsabussiga või siis mahtuniversaaliga. Ja pole vaja imestada, kui oled ainuke reisija……Niisiis ootasime meiegi tänavaserval oma aega, kuni lõpuks sinine vagun kohale põrutas. Sõit kestis paar tunnikest…jõudsime Ubudisse…..edasine samm, leida elukoht. Ei pidanud selleks aga ise lillegi liigutama. Saime alles asjad välja autost, kui tuli pakkumisi paremalt ja vasakult. Esimesele pakkujale ütlesime kindla ei, oli liig kallis. Siis aga hr Madi oma jutuga, et 120 000 öö kahele, väga puhas tuba, hommikusöök. Mõtlesime järgi uurida ja lõppes lugu sellega, et veetsime seal 3 ööd. Oli oma hinda väärt….

Tundus usaldusväärne perekond .Muidugi hakkavad nad koheselt ringreise pakkuma, et ikka juurde teenida. Otsustasime teise päeva siis esimese katsena tuuri ara teha. Kestis pool päevast, nägime kahte templit, jäarve mägises piirkonnas, riisivälju……ja palju juttu selle kõrvale. Kindlasti oleksime saanud kõigega ka ise hakkama ning soodsamalt, kuid samas ei kahetse. Teiseks päevaks otsustasime omapäi pöörasesse liiklusesse sekkuda. Rentisime 50 000 ruupia eest rolleri. Kuna kaarti vms piirkonna kohta ei eksisteeri, siis muidugi esimesel katsel tänavatel tiirutades jõudsime lõppude lõpuks tagasi oma algsesse sihtpunkti. Teine katse oli edukam ja nägime enam kui üksainus linnake. Kohalik elu on vaga värvikirev, tänavatel käib tihe melu, kauplemine ja rassimine. Pakutakse igasugust träni ja koikjal sama kaup.

Tekib küsimus, kellele see turg määratud on. Väga vähe usutav, et ükski turist oma raha sellistesse poodidesse magama paneb. Hullim versioon on tänaval kõndida, sest nii tullakse sulle otse peaaegu et selga oma kaubaga. Ja isegi kui ütled rahulikult ei, pressivad ikka edasi ja edasi. Uskumatu…..enamjaolt ei tasu neile pilkugi pöörata, kuid ega seegi aita….ikka sir…madam….cheap price.

Kui saime natuke välja linna territooriumilt, muutus pilt veidi rahulikumaks…..Külaelanikud lihtsalt lehvitavad ja lapsed on äärmiselt õnnelikud, kui viivuks peatud ja paar sõna vahetad. Ringi sõites näed, millist elu elatakse.

Kes veab rolleriga suurt heinakuhja, kes roogu, et majale katust ehitada, kes istub keset tänavat oma banaanikuhja kõrval, kes lihtsalt magab keset tänavat, kes tõmbab suitsu, kes ehitab ukseehist. Kõik on nii primitiivne ja uskumatu, et 21. sajandil midagi sellist eksisteerib ! Kindlasti aga omaette väärt kogemus näha, millest inimesed rõõmu tunnevad ja millist elu naudivad. Ja seda nad tõesti teevad, siin puudub vähimgi stress ja mure, kõik liigub küll mega aeglaselt, kuid just sellist elu siin elatakse ja ei osata muust puudust tundagi. Uurides veidi eluolu, selgus, et 99,9% elanikest ei lahku iial saarelt, siin nad sunnivad ja surevad. Maast madalast peale jätkakse sama eluviisi, mida elavad vanemad ja vanavanemad.

Kes kasvatab riisi, kes kohvi, kes kakaod, kes arbuuse ja banaane, kes kaupleb. Nad ei oska midagi enamat oma ellu tahta ja see on omamoodi äärmiselt positiivne kogemus. Suudaks Euroopa elada sellises rahus ja vaikuses, päike paistab ja mitte ainult taevas, vaid inimeste südameis. Muidugi mängib siin suurt rolli puha ja uskumus kõigesse. Iga päev tehakse omad rituaalid jumalale, kes templit külastades, kes oma koduses templis. Ja sellesse nad usuvad. Tänava äärtel näed kõikjal andameid jumalale, mis on pisikesed pambuselehtedest karbikesed, kuhu sisse pannakse riisi vms ja suudatakse viiruk. Ausalt öeldes usun isegi selle toimimisse…..kui ikka kõik usuvad, palvetavad, päikest endasse hingavad, siis küllap selles ka Bali saladus peitub. Rahu, õnne, tasakaalu ja muretu elu värvideks on kollane – valge. Kõik katted templites ja suvalisel hetkel tänaval on just sellistes toonides. Ja kui inimesi ümberringi vaadata, siis tõesti-tõesti, puudub igasugune argimure, neil pole sellest aimugi.

Elatakse oma imelihtsat elu. Tunnen isegi end siin väga muretu ja õnnelikuna ning tunne on, et aeg oleks justkui peatunud. Istud nt restoranis ja viskad pilgu tänaval toimunule……Kõik toimiks kui aegluubis. väga kummaline tunne, mida ei suuda sõnadesse panna. Seega oli hirm , mis ta oli, siia tundmatusse maailma tulla, oli tulek siia kindlasti väärt. Loodan, et jätkub nii kuni mu viimase hetkeni. Kui vaid aga suudaks sellist rahu ja õnnelikku emotsiooni endaga igavesti kaasas kanda. Ikka on tunne, et taaskord kunagi no tavaellu saabudes muutub kõik ja elu on kui vanaviisi, mured arvete ja kõige muu pärast. Aga ma tahan ju olla õnnelik, me kõik tahame seda !!! Seega, kui vahel siin viskab närvi püsti see meeletu kauplemine ja peale pressimine, siis hetkel, mil aja kuskil sügavas miljöös maha võtad, muutub pilt sootuks ja unustad koik muu.

Olen äärmiselt üllatunud söögikohtades…..kui muidu elatakse äärmiselt algeliselt ehitatud kodudes, küll mitte kõikjal aga enamjaolt on see põhipilt, mida ümberringi näed, siis kohvikud, restoranid on äärmiselt kena interjööriga. Tekibki küsimus, kes küll ? Kellel küll selline disainimeel ? Nii hubane ja soe atmosfäär! Ja peaaegu et kõikjal. Ja suhelda saad taas inglise keeles. Muidugi leidub ka kohti, kus suurem osa ei jaga ööd ega mütsi. Nt Lovina linnas käisime pizza restoranis….olime tellimuse esitanud, tahtsime vaid ühtkomateist juurde. Tuli esimene teenindaja, ei saanud aru, kutsus abilise, ei olnud ka sellest tolku, kuni lõpuks saabus natukenegi inglise keelt kõnelev abimees 2 ja “mure” sai murtud. Olen selle aja jooksul õppinud mitte närvi kaotama, kui sind ei mõisteta….kiiret ju pole kuhugi, seega võta asja rahulikult anna aega….küll kõik laabub. Rääkides restoranidest ja kohvikutest, siis meie 5+ lemmik siin on ice cappuccino…..kuumal päeval on see parim kosutaja. Midagi erinevat Austraaliale, kus toidu- ja joogimenääust jäid meelde fish&chips ning ginger beer…..

KIREV LOMBOKI ELU

Põhimõtteliselt analoog Balile, tänavatel tihe kauplemine ja ringi sebimine, varahommikust kuni hilisõhtuni. Kuta linn, mis oli meie sihtpunkt, aga siiski erines grammivõrra. Nägime esmakordselt enam vähem ilusat randa, tekkis lausa tunne, et viskaks pikali ja laseks leebel tuulel end jahutada. Kindlasti rohkem mõeldud turistile, kuid rahu ei anta ka siin sekundiks. Sööd sa õhtust või naudid baaris külma jooki keset kuuma päeva, nagu mesilased meepüti ümber, tullakse oma kaupa pakkuma. Kaua me seal ei viibinud. Tegime paar päeva niisama ringi jalutamist ja korra rentisime ka rolleri ning tiirutasime auklikel teedel. Nii aga näed taas seda parimat killukest külaelust. Sattusime huupi kohalikku randa, kus mängis kari paljaid lapsi. Kuna ma rolleri valitsemisega hästi toime ei tulnud, siis liiva sees panin külje maha ja ratas tahtis veel edasi lasta. Egas mul siis mõistus jaganud, et laseks gaasi lahti käe alt….kogu see lastekari tormas mulle appi ja nalja oli neil nabani. Ajasime mõne hetke juttu ja tegid nad meile igasugu koerust. Ja minuga pildile saada….see oli tõenäoliselt päeva parim osa neile. Uudistasid fotokast, mis nägu ja tegu keegi jäi ning kihistamist oli hulgim. Rolleriga juhtus ka natuke kurvem lugu, nimelt ununes, et sumbutitorul puudub kate ja nii ma oma jalga põletasin. Õhtuks olid suured villid üleval. Lasin mööda paar päeva, oli asi ikka päris kole. Nii otsustasin kliinikusse minna, sest mine tea, kuidas see kliima kõike mõjutab. Kerge puhastus antiseptilise vahendiga, plaaster peale ja natuke ninni nänni koduseks raviks ning kokku kasseeriti minult 500 000 ruupiat, mis on ilmselgelt röövimine, aga pääsu mul ju polnud. Õnneks koduse kindlustusfirmaga ühendust võttes laabus olukord ja sain oma raha tagasi!

Kuna minu peas keerlesid pidevalt mõtted oma edasistest plaanidest teispool maakera, siis ajal, mil Rik võttis teekonna ette vulkaanimäkke kolmeks ööks, jäin mina plaaniga olla need päevad edasi Kutal, et ajada oma asja, organiseerida viisad jms. Muidugi hirmkahju, et kaasa temaga ei läinud, sest trip oli vägev…..Aga muutusid ka minu plaanid ja päev hiljem lahkusin Kutalt, edasi Senggigi poole. Käisin ühel päeval tänavail ringi ja uurisin hinnataset, et Senggigisse saada. Samal ajal märkasin meest Hollandist, kes samuti hindu uuris ja nii ma ligi astusin. Lõppes kogu lugu sellega, et järgmisel hommikul lõime punti ja asusime koos teele. Miks ma seda tegin? Nimelt oli võimalus avastada enese jaoks uus transpordi võimalus, mille olime Rikiga kahesilma vahele jätnud! Tegu kohalike transpordiga ja uskumatult soodne. Kui muidu oleksin maksnud shuttle bus´i eest 120 000 ja niigi kauplesin selle hinna 60 000 võrra alla, siis reis koos külaelanikega läks kokku maksma 27 000. Kas pole mitte tohutu raharööv see shuttle bus. Ainuke vahe on, et sul peab olema aega ja tahtmist kauplemiseks ja vahel ka mitme tunnisteks ootamisteks, sest buss järgnevasse linna ei välju enne, kui pulgini rahvast täis. Meie trip läks aga üllatavalt ladusalt, ei oodanud kusagil ja kokku sõitsime kolme erineva bussiga. Teine matk neist oli see ekstreemseim, hahaa. Marsamõõtu bussi mahtus ühel hetkel 21 nägu ja kõigil omad kompsud kaasa pluss meie suured kotid. Istuti üksteise otsas ja nii kuis keegi sai…..Aga minu meelt mööda ongi just kõik see, mida tasub kogeda….tunda ennast kohalikuna ja näha seda tõelist eluolu! Nii saab parima ettekujutuse riigist, kus viibid ! Raudpolt

MIDAGI UUT, MIDAGI VANA : GILI TRAWANGAN

Senggigilt edasi viis tee Gili Trawangan saarele, kus me taas Rikiga kokku saime. Teekond sadamasse oli taas kohaliku transpordi abil. Ja seekord imekombel ei oodatudki bussi täitumist, seega olid minu kaasreisijateks vaid kaks austraallast, abielupaar. Austraallastele on Bali, Lombok ja Gili muidugi see kõige soositum paik aja mahavõtmiseks, kuna neile on kõik äärmiselt soodne ning nad naudivad oma puhkust täiel rinnal! Igaljuhul tuleb taas tõdeda fakti, et maailm on väikene. Jutukäigus selgus, et nende sugulased elavad Jerramungupis ehk linnas, kus ma viimased kaks kuud puid istutasin. Ja ise nad päris Perthist. ….
Gilile jõudes otsisin öömaja ja esimene öö veetsin üksinduses, kuna Rik saabus järgneval päeval. Veetsin aega veidi reggae baaris elava muusika saatel. Äärmiselt nauditav õhtu….Kuna õhtupimeduses suurt ei näinud, kus olen ja mis ümberringi toimub, siis hommikul oli hämming suur. Midagi sootuks erinevat võrreldes Bali ja Lombokiga. Helehelesinine vesi, kuhu end jahutama viia, kena liivarand. Ja piki rannajoont hulgim baare, restorane ja pubisi. Ning mis kõigele lisaks…..turistid….esmakordselt Indoneesias olles nägin rohkem kui üks turist enese ümber. See saar on tõeline luksus ja siia tullakse oma parimat aega veetma. Siin on ka kõigele mõeldud, et inimene saaks end vabaks lasta ja nautida killuke paradiisist. Teise päeva õhtuks saabus ka Rik, mis oli algul küsimärgi all, kuna vihma kallas ja tekkis küsimus, kas paat selle tormiga vastu peab. Õnneks aga aja möödudes olukord rahunes ja enne pimedat oligi Rik kohal. Olin meile eluasemeks valinud toa külakeses, eemal suurest kärast ja möllust ning muidugi ka hind soodsam. Mõte oli, et vaatame ühe öö, kas peame vastu kanade-kukkede kisale ja moslemi muusikale, mida hakatakse laskma valjuhääldist kell 5 hommikul ja kuni paari tunni jagu. Küllap aga Bali ja Lombok olid meid karastanud, seega ühest ööst kokku kujunes terve nädal. Üleüldse plaanisime Gilil olla paar päeva….hahaaa….vaat mis juhtus aga tunne oli, et veedame kuni oma reisi lõpuni aega imeilusal saarel keset imeilusat vett ja meeleolu!
Aeg kuidagi lendas seal käest ära. Hommikuti vedeled pikalt voodis, ajad end umbes 10 ajal ehk heal juhul üles, võtad karastava külma dushi, otsid mõne hubase koha söögiks, tuiad mööda pikka tänavat ringi. Mingil hetkel oled üle kuumenenud, otsid taas baari ja naudid külma jooki. Sööki, jooki saab tõesti nautida nii paljudes kohtades ja valik toidule suur. Raske kohe otsust langetada. Meile aga tegi olukorra lihtsaks teeninud. Oli kohti, kus ootasime igaviku ja oli kohti, kus kanti meid kui kätel. Muidugi lähed tagasi, kus oled rohkem kui tere tulnud. Igal korral sai nalja ja toit oli ülimalt maitsev. Kõige eredam hetk Masa Inn restoranist on vihmane õhtu, mil olime toas ja nälga suremas. Asusime siis teekonnale, ise hetkega läbi märjad. Restorani jõudes või mis restoraniks seda nüüd nimetada saabki. Ikkagi väga chill koht, tunne end vabalt, sisene plätudega ja viska matile pikali …..Igaljuhul kohale jõudes ja oma lemmik koht sisse võttes nägime teenindajaid vihmavarjudega toitu serveerimas ja kui jõuti meieni küsimusega, mida täna õhtul soovime, siis pidime naerukrambid saama. Mehel ühes käes vihmavari ja teisel käel, üle käevarre kass ripakil. Oleks vaid fotokas õigel hetkel pihus olnud …..Me naersime veel pikalt, sest midagi nii koomilist annab otsida. Kassid on seal tavapärane vaatepilt. Kui Balil on selleks loomaks koer, siis siinne au ja kuulsus on kindlasti kasside pärusmaal….

Mida tarka veel? Oma päevade sisustamisega siin kindlasti hätta ei jää. Laenuta jalgratas, surfilaud või kajak. Seda viimast me ka ühel päeval kogesime. Ilm oli imeilus, vesi sile ja läbinähtavus lihtsalt uskumatu. Kuna Gili saari on kokku kolm, siis otsustasime keskmisele ringi peale teha. Tegu oli oluliselt rahulikuma keskkonnaga ja selliselt on need saared üles ehitatud, igaühele oma. Kes soovib kärtsu ja mürtsu, kes veidi olla tagasihoidlikum ja kes tunda end kui Robinson Crusoe. Retk oli meil igati edukas, keset sügavat ookeani paaril korral hüppasin kajakil ka keha karastama ning kui jaapanlaste paat möödus, siis kellegi fotokasse sain ma salvestatud. Uskumatud tegelased ikka, absoluutselt kõike nad jäädvustavad. Tundsin end kui telestaar….

Ja nii me päevad möödusid. Kui Balil ja Lombokil nägime seda tõelist elu ja võttis see palju energiat, siis reisi lõpetuseks oli see vaieldamatult parim paik. Tagasi Balile võtsime kiirlaeva, mis lõi soolikad korralikult sassi ja peavalu kestis liig pikalt. Öökese veetsin ma veel koos Rikiga ja 25. September oli aeg jätta hüvasti, mõneks ajaks elus, et minna edasi oma teekonnaga…..Kindlasti väärt kogemus seigelda vahelduseks koos teise inimhingega ja olla koos ninapidi 24/7. Üksi hakkama saada on sootuks miskit muud, mõtled ainult iseendale ja teed otsuseid, mis tunduvad parimad just sulle ning kui miski nässu läheb, siis saad vaid süüdistada iseennast…Näiteks juhtus oma lolluse tõttu lennujaamas huvitav lugu. Pead ju riigist lahkumise maksu maksma, mis oli 150 000 . Passi ette näidates teatati suure suuga, et ma ju olen 2 päeva üle aja olnud. Kerge löök käis südamest läbi, kuid mis sa ikka vastu hakkad ja haledat nägu teed. Ise olin see turakas, kes arvestas, et 30 päeva jookseb täpselt 25. augustit kuni 25. septembrini, aga halloooo….see ju kokku 32 päeva 🙂 Seega väljusin ma Balilt 150 tuhande asemel 550 tuhande võrra vaesama…..Mõistus pole ikka oma teha 🙂 vahete vahel….

Nüüd aga liigun edasi Malaisia suunas, et veeta seal ligi paar nädalat ning siis taaskohtumine üle pika pika aja oma kalli õega, kes lendab kaugelt Euroopast mind vaatama 🙂 Hetk, mida ei jõua ära oodata.

• bali
• gili trawangan
• indoneesia
• Kuta
• lombok
• Ubud