Koht, kus tuleb ära käia - Eesti Maanteemuuseum Põlvamaal

Maanteemuuseum, mis see siis endast kujutab. Parkla poole sõites tuleb mööduda mõnest kenast taastatud telliskivihoonest, paarist teeviidast ja ühest valgusfoorist ja ohhoo, mis see siis on, keset silmapiirini laiuvat heinamaad paari kaseistiku ja põhupalli kõrval kasvab suur palm. Jah, vaatepilt on tõepoolest huvitav ja kui muuseum läbi käia, siis päris lõpus saab ka selgeks, kuidas see pealtnäha võimatu asi siin reaalne on.
Muuseum ise on kui vabas õhus läbitav ajalooline teerada, millel saab näha, kui leidlikud on inimesed olnud ning kui kaugele tegelikult on tehnika jõudnud.

Teeraja alguses võib näha kõikvõimalike erinevaid liiklusmärke, mida kõikjal üle maakera kasutatakse. Edasi hakkavad erineva pinnasega teed, alustades palkteest ja lõpetades asfaldiga, mille ääres võib näha pilte eluolust läbi aegade ning uudistada sõidukeid, mida kunagi on kasutatud. Huvitavaks teeb veel asja see, et pool läbitavast rajast asub nagu kaevikus keset heinamaad.

Teeraja lõpus ootab ees postitõld kutsari ja kahe uhke hobusega, millega on võimalik teha ka väike reis ringkonnas, et saada aimu, mis tunne oli kõigil neil vanade seiklusraamatute kangelastel, kelle põhiliseks reisimise vahendiks olidki just postitõllad. Jah, ega seda rappumist ja õõtsumist ikka mugava autoga võrrelda ei saa, kuid seda enam on see sõit väärt proovimist.

Peale lõbusat tõllassõitu on võimalik uudistada erinevaid vanu tee-ehitusmasinaid, mis on kõik korda tehtud ja taastatud. Eriti huvitav on see kindlasti kõigi tehnika huviliste jaoks, kuid need, kes tehnikast väga ei hooli, võivad uurida masinate kõrval olevaid fotosid ja tõeliselt huvitavaid tekste, mis kirjeldavad kohti ja olukordi, kust need algselt leitud on ning seejärel võrrelda nähtut eksponaatidega…erinevused on tõesti suured. Võttes kas või näiteks vana teehöövli, mis muuseumis näeb igati korraliku ehitusel kasutatava masina moodi välja ning ilma fotosid nägemata ei oskaks iialgi aimata, et kunagi on sellest masinast kasvanud läbi üks suur puu.

Lõpuks viib teekond taas kaevikutesse, kus asub ilmselt kõigi laste lemmikpaik selles muuseumis, liikluslinn. Tõeliselt lõbus nii väikestele kui ka üldse enam mitte nii väikestele, sest liigelda saab nii pedaalidega autodega, elektriautodega, tõukeratastega kui ka elektriliste tõukeratta moodi sõidukitega, mille puhul kondimootorit vaja ei lähe. Veel on julgematel võimalus proovida vanaaegset suurerattalist jalgratast, mis eemalt vaadates tundub kutsuv, kuid juurdeastudes ja selle kõrgust tajudes vaid julgematele ja uljamatele sobilik.

Kui kogu teekond lõpuks läbi käidud ja võib olla siis veelkord läbi käidud, sest tegevust ja vaatamist jagub seal tõesti rohkem, kui muuseumi kodulehel mainitud üheks tunniks, ootab ees tõeliselt mõnus puidust piknikuplats ning lastele ka mänguväljak ja kui jalutada tagasi parkla poole, võib enne möödutud telliskivihoonetesse minna uudistama veel foto- ja dokumentide väljapanekuid, vanu filme ning süüa kõht korralikult täis kohvikus, kus menüü koosneb peamiselt kodutoitudest nagu seenekaste või seapraad.

• Eesti Maanteemuuseum
• elektriautod
• jalgrattad
• liikluslinnak
• liiklusmärgid
• Maanteemuuseum
• Põlvamaa
• postitõld
• teede liigid
• teeehitusmasinad
• tõukerattad